Võib vist öelda, et olen töö juures ära harjunud, rutiin on sees, jalad enam ei valutagi hullult päeva lõpuks (Murphy seaduste kohaselt peaks see muidugi tähendama, et saan kohe uued jalgu hõõruvad kingad) ja üldse on normaalne olla. Lisaks olen ma viimased nädal aega töötanud sellises pisikeses kohvikus, kus peale minu on veel kolm eestlast, nii et kohati kuuleb eesti keelt rohkem kui prantsuse keelt. Aga mõned kultuurilised erinevused paistavad silma küll. Näiteks on prantslastele väga oluline viisakus ja viisakus prantsuse moodi sõltub sellest, mis sul suust välja tuleb, mitte sellest, kuidas sa käitud. Enamus inimesi on niisama ka väga sõbralikud ja toredad, aga üldiselt peetakse siiski täiesti normaalseks seda, kui sa naeratad kliendile ja ütled talle, et “oi, vabandage, mul on nii kahju, kassa hetkel ei tööta” ja siis lähed nurga taha saiakest sööma, sest sa tahtsid pausi teha, mis sellest, et parajasti palju tööd on – sest sa ju rääkisid viisakalt. Aga kui sa naeratad inimesele sõbralikult ja ütled näiteks “Ma võtaksin kaks hamburgerit,” on see väga ebaviisakas, sest sa ei öelnud sinna lõppu “palun”. Neil tuleb see vist enamvähem emapiimaga kaasa, et iga kord, kui midagi toimub, käib “pardon” ja “excusez-moi” igale poole, aga teistel inimestel võtab vähe kauem aega, enne kui see sisse harjub.
Igatahes, nagu tavaks, siis kõige rohkem respekti nõuavad inimesed, kes ise seda sugugi alati vastu ei taha anda. No näiteks peavad töötajad toitu akna kaudu klientidele tellima. Küsivad ühe korra “palun, kas saaks kahed friikad”. Loivab inimene kohale, küsib “Mida sa tahtsid, kullake?” ja hakkab samal ajal hoopis oma telefonist smsi lugema, nii et ei kuule ka teisel korral ja küsib uuesti “Kuidas palun?” mille peale inimene kordab aeglaselt:”Kahed friikad” ja saab sõimata, sest ta ei öelnud palun. Või siis küsitakse (viisakalt), mis sa tahad, öeldakse, et kohe saab – ja hakatakse hoopis midagi muud tegema ja kui sa küsid viie minuti pärast, et kuulge, mu klient ikka veel ootab, kus see searibi nüüd on, PALUN, siis öeldakse, et “ah see, kohe tuleb”. Ei ole iga päev ja iga inimesega sellist jama, aga mõni lihtsalt on selline, et kui tal on halb tuju, siis ta vingub ja laiskleb ja üldiselt prantslased teavad, et sellises olukorras tuleb, kuidas nüüd viisakalt öelda, khm, tugevama pigmendiga inimest lihtsalt rohkem nunnutada ja pole hullu, enamus välismaalasi ütleb hoolikalt iga kord palun ja pole ka hullu, aga lisaks sellistele inimestele on meil ka üks vene päritolu eestlane, nimega Liana, kellel on minu meelest väga lahe huumorimeel. Ja temal oli paar päeva tagasi selle pifiga esimene kokkupõrge.
Esmalt ajas Liana silmad suureks, seejärel pöördus ühe eestlase poole ja ütles väga pehmelt:”Ma ei saa aru, mis tal nüüd viga on. Ma oleks ju võinud öelda ka (kõva häälega käratades):”Дай картофель, блядь!” Kõik eestlased ruumis irvitasid nii kõva häälega, et tõsiselt ei olnud vaja vene keelt osata, et aru saada, mida umbkaudu öeldi. Ütleme nii, et nii kurja näoga neegrit olin ma siiani ainult filmis näinud. Õnneks oli järgmiseks päevaks kõik unustatud ja kõik jälle suured sõbrad edasi, ütlesid üksteisele “palun” ja “aitäh” ja olid üldse viisakad inimesed.
Pärdikute päevaraamat 