faith · literature

prantsuse meestest

Kõik kultuurisõbrad võivad rõõmustada, sest olen välismaalastele meie pisikese Eesti kirjandust tutvustanud. Sedapuhku Daki raamatute kaudu – nimelt sain kingituseks tema viimase raamatu “Naistest, lihtsalt” (ja ka “Meestest, lihtsalt”) ja võtsin need Pariisi kaasa. Kõigi naistekavihkajate lohutuseks olgu öeldud, et raamatud on eesti keeles, nii et läks mu siinsete eestlastest tuttavate hulka ringile, aga mõtlen täiesti tõsiselt, et peaks need oma töö juurde rahvusvahelisse raamatukokku jätma. Meil on siin nimelt selline koht, kuhu igaüks saab oma raamatuid jätta ja sealt teiste jäetud raamatuid võtta (neid soovitatavalt ka tagasi tuues) ja seal on kirjandust väga paljudes erinevates keeltes – arvestades seda, et seal on juba ees raamat “Jessicas Guide to Dating on the dark side”, ei saa vist kurta, et seltskonda ei sobitu.

Ma ei viitsi väga põhjalikku raamatuarvustust teha, sest ma ei ole tulihingeline naistekatefänn, mistõttu ei oska ma hinnata, kuhu seda teiste naistekate skaalal paigutada, sest minu ainsad sellega seotud Eesti kirjanduse mälestused on Kati Vatmanni (või on tal juba jälle uus nimi?) klassika “mehemärg mööda sääri alla ladisemas” (pean taas mainima, et Kati idee ühes raamatus pimeda kurttumma naise armuelu kirjeldada oli geniaalne, Daki, kuidas sina selle peale ei tulnud?) ja Kerttu Rakke üsna hästi kirjutatud ja kohati isegi mingit pointi omavad (ja kohati jälle banaalsed “mõni naine ei tahagi värdjast mehest lahku minna, sest üksi oleks rahaliselt raske”) jutukesed. Nii et oskan öelda ainult seda, et mulle meeldis meesteraamat rohkem, sest seal oli rohkem naljakaid lugusid. Igatahes lubasin sellega seoses kirjutada külalispostituse meestest või naistest või meestest ja naistest ja kuna mu tutvusringkonnas on õnneks eelkõige inimesed ja liigselt üldistada ei saa (või peaks seda tegema mingi kindla sotsiaalse grupi raames) – ja kuna ma viibin hetkel Prantsusmaa kalli parfüümi järele lõhnaval pinnal – kirjutan prantsuse meestest ja sellest, kuidas minu kogemused üldise stereotüübiga sobituvad ja milline see stereotüüp üldse on. Ei ole just ilgem kirjanduslik šedööver, sest kui te märganud ei ole, siis ma pole just eriline suhtelahkaja ja mul peab ikka hoog peal olema, et kirjutada ja prantsuse mehed mulle tegelikult eriti sügavat muljet jätnud ei ole, aga lugu ise on siin.

P.S. Taas kord pean lisama, et vahel on mul hea meel, et ma ei ole ilgelt seksikas, vaid lihtsalt naine.  Vana naine vist kirjutas hiljuti, et kaunitel (mina ütleksin, et seksikatel, sest väga ilusad naised ei pruugi alati olla iha äratavad ja vastupidi, väga seksikad naisterahvad ei pruugi olla isegi ilusad) naistel on raske elada, sest meestel on raske neisse suhtuda kui inimestesse. Minule tundub näiteks tavaliselt et mehed on täiesti normaalsed inimesed, kuni näen, kuidas suurem osa ikka SELLISTE läheduses lihtsalt isaseks muutub.

anna kannatust

kuradi feissbukisõltlased

Olen mina kui tõeline turist teel Pompidoust ühe teise muuseumi juurde. Teeme peatuse, et Haldjas saaks netist vaadata, kui kaua see teine muuseum üldse lahti on. Käin mina vetsus ära, tulen saja aasta pärast tagasi ja küsin, et noh, on siis lahti vä.

Haldjas:”Aa, ega ma ei tea, ma olen Facebookis.”

faith

neiu, mulle meeldivad teie melonid

Tänase päeva lühilugu. Eile, kui hakkasime bussist väljuma, avastasime, et meie melonid on eesistuvate poiste jalge vahele veerenud. Avastasime seetõttu, et viisakas noormees tõstis need kilekotti, ütles “Excusez-moi,” ja ulatas need naeratades meile. Paratamatult mõtlesin, et britt oleks kindlasti öelnud:”Madame, you dropped your melons.”

P.S. Ma olen siin üle nelja nädala olnud ja alles reedel avastasin ma, et mu hommikusöögikrõbinate karbi tagaküljel on nende kasutusjuhend. Kuidas ma ometi siiani hakkama olen saanud?

anna kannatust

Prantsuse bürokraatiast

Kuna mõned inimesed on mulle öelnud, et tundun siin õnnetu, olgu kohe ära mainitud, et tegelikult ei tasu mu postitusi sugugi virisemisena võtta – vastupidi, suudan olukorda õnneks eluterve huumoriga suhtuda ja saan aru, et tegu on lihtsalt kultuuriliste erinevustega ning kannatlikkus on siin väga vajalik iseloomuomadus. Kuigi täna hüüdis minu taga olev mees supermarketis müüjale midagi stiilis “Tehke ometi kiiremini!”, kui see minu ees oleva naisega terve igaviku jokutas, aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.

Nimelt teen ma ikka veel prantsuse pangaarvet. Arve avasin eelmisel laupäeval (st nädal aega tagasi). Täna lõuna ajal sain teada, et kaart on pangas olemas, nii et juba teisipäeval saan selle sealt kätte – sest laupäeviti on pangad lahti kella üheni ja pühapäeval ja esmaspäeval täiesti suletud. Samuti sain esimest korda testida oma internetipanka, mille koodi ma juba neljapäeval kätte sain, sest kahjuks kadus meil hotellis internett neljapäeva hommikul ära*. Seal selgus, et kuigi ma olin ekstra öelnud, et tahan teha ülekandeid oma Eesti arvele, ei olnud mulle tehtud internetipanga lisapaketti. See-eest oli mulle lisaks tavakontole tehtud ka säästukonto, mida ma üldse ei tahtnud. Puänt – internetipanga tavapakett võimaldab vaadata oma kontojääki ja teha ülekandeid omaenese säästukontolt tavakontole ja vastupidi. Ehk siis ma ei saa isegi oma prantsuse sõprade kontodele ülekannet teha, sest tavapakett seda ei võimalda, rääkimata rahvusvahelistest ülekannetest.

Kirss koogil – laupäeval kontot avades andsin tšekid neile ja öeldi, et kahe päeva jooksul jõuavad need arvele. Ühe päeva pärast saatsid nad mulle aga juba kirja, et on väga mures minu rahalise seisu pärast, sest mul pole kontol üldse raha ja me peaksime arutama seda, kuidas mu majanduslikku olukorda paremini reguleerida. Geeniused. 😀 Nüüdseks on raha arve peal, nii et ilmselt ei hakka ma ülekannetega jamama (lisakoodi, et internetilepingut appdeitida, saan alles järgmise nädala keskel), vaid ootan ära, kuni teisipäeval kaardi kätte saan, ja maksan alles siis üüri – õnneks tundub, et nad suhtuvad meiepoolsesse hilinemisse sama stoilise rahuga, kui enda laisklemisse.

P.S. Positiivse poole pealt – te ei kujuta ette, millised turud siin nädalavahetuseti on ja kui nunnusid kleite siin müüakse ja millised soodukad hetkel kaubanduskeskustes on. Taevas tänatud krediitkaardi eest. 😀

* minu küsimusele selle kohta, kas keegi on tehnikule helistanud ja kas on teada, millal ta probleemiga tegelema hakkab, vastas administraator neljapäeva õhtul, et keegi ilmselt varsti helistab ja noh, kes see nüüd täpselt öelda oskab, millal täpselt midagi tegema hakatakse. No ei saa ju inimesel seljas elada. Tuletan meelde, et Prantsusmaa (nagu Eestigi) on riik, kus ligipääs internetile on ametlikult inimõiguseks kuulutatud, nii et nende endi definitsiooni kohaselt pole hetkel tagatud mu elementaarsed inimõigused (mis peaksid siinse elamise hinna sisse kuuluma = ma maksan selle eest), aga see ei tundu häirivat kedagi peale mu saatusekaaslaste – eestlased, kes kõik muu on välja kannatanud, lähevad pöördesse, kui neilt netti ära võtta tahetakse, seda enam, et alles hiljuti oli meie kõrvalmaja (hotell on kahes hoones) nädal aega internetita. Mina ütlesin nädala alguses, et meie toas üks pirn ei põle ja eile seda veel ära vahetatud ei oldud, nii et nad ei ole parandustööde tegemisel just kõige kiiremad poisid. Milleks, suvi on ju, väljas on ju niigi valge. No ja päeval oled ju nagunii tööl ja öösel magad.