faith · literature

prantsuse meestest

Kõik kultuurisõbrad võivad rõõmustada, sest olen välismaalastele meie pisikese Eesti kirjandust tutvustanud. Sedapuhku Daki raamatute kaudu – nimelt sain kingituseks tema viimase raamatu “Naistest, lihtsalt” (ja ka “Meestest, lihtsalt”) ja võtsin need Pariisi kaasa. Kõigi naistekavihkajate lohutuseks olgu öeldud, et raamatud on eesti keeles, nii et läks mu siinsete eestlastest tuttavate hulka ringile, aga mõtlen täiesti tõsiselt, et peaks need oma töö juurde rahvusvahelisse raamatukokku jätma. Meil on siin nimelt selline koht, kuhu igaüks saab oma raamatuid jätta ja sealt teiste jäetud raamatuid võtta (neid soovitatavalt ka tagasi tuues) ja seal on kirjandust väga paljudes erinevates keeltes – arvestades seda, et seal on juba ees raamat “Jessicas Guide to Dating on the dark side”, ei saa vist kurta, et seltskonda ei sobitu.

Ma ei viitsi väga põhjalikku raamatuarvustust teha, sest ma ei ole tulihingeline naistekatefänn, mistõttu ei oska ma hinnata, kuhu seda teiste naistekate skaalal paigutada, sest minu ainsad sellega seotud Eesti kirjanduse mälestused on Kati Vatmanni (või on tal juba jälle uus nimi?) klassika “mehemärg mööda sääri alla ladisemas” (pean taas mainima, et Kati idee ühes raamatus pimeda kurttumma naise armuelu kirjeldada oli geniaalne, Daki, kuidas sina selle peale ei tulnud?) ja Kerttu Rakke üsna hästi kirjutatud ja kohati isegi mingit pointi omavad (ja kohati jälle banaalsed “mõni naine ei tahagi värdjast mehest lahku minna, sest üksi oleks rahaliselt raske”) jutukesed. Nii et oskan öelda ainult seda, et mulle meeldis meesteraamat rohkem, sest seal oli rohkem naljakaid lugusid. Igatahes lubasin sellega seoses kirjutada külalispostituse meestest või naistest või meestest ja naistest ja kuna mu tutvusringkonnas on õnneks eelkõige inimesed ja liigselt üldistada ei saa (või peaks seda tegema mingi kindla sotsiaalse grupi raames) – ja kuna ma viibin hetkel Prantsusmaa kalli parfüümi järele lõhnaval pinnal – kirjutan prantsuse meestest ja sellest, kuidas minu kogemused üldise stereotüübiga sobituvad ja milline see stereotüüp üldse on. Ei ole just ilgem kirjanduslik šedööver, sest kui te märganud ei ole, siis ma pole just eriline suhtelahkaja ja mul peab ikka hoog peal olema, et kirjutada ja prantsuse mehed mulle tegelikult eriti sügavat muljet jätnud ei ole, aga lugu ise on siin.

P.S. Taas kord pean lisama, et vahel on mul hea meel, et ma ei ole ilgelt seksikas, vaid lihtsalt naine.  Vana naine vist kirjutas hiljuti, et kaunitel (mina ütleksin, et seksikatel, sest väga ilusad naised ei pruugi alati olla iha äratavad ja vastupidi, väga seksikad naisterahvad ei pruugi olla isegi ilusad) naistel on raske elada, sest meestel on raske neisse suhtuda kui inimestesse. Minule tundub näiteks tavaliselt et mehed on täiesti normaalsed inimesed, kuni näen, kuidas suurem osa ikka SELLISTE läheduses lihtsalt isaseks muutub.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.