Ja aeglane. Ohtlik ja aeglane. Pidime täna kell 10 ärkama ja linna kimama, sest täna oli kuu esimene pühapäev – ehk siis kõik muuseumid Pariisis on tasuta ja tahtsime külastada nii moodsa kunsti muuseumi (Pompidoud), kui ka ammu moest läinud kunsti muuseumi (ehk Louvre’it). No ja hirmsasti oleks vaja külastada ka MQB-d ehk Musée du quai Branlyt ehk siis antropoloogiamuuseumi, sest ma TEAN, et see oleks ilgelt huvitav.
No ja tglt saime me kodust minema kella kahe paiku. Sest esmalt magasime sisse ja siis oli vaja Aulil tukka lõigata ja mul juukseid ajada ja… Juukseaparaati muidugi ei ole, nii et see oli paras disaster. Oh, kuidas ma vahel oma staarjuuksureid igatsen – nad on suutnud mu žiletiga ka alati ellu jätta. Või noh, ausalt öeldes polnud asi mitte niivõrd juuste lõikamises, vaid tahtsin originaalne copycat olla ja kunstisaali mineku puhul van Goghi teha, aga kui valus hakkas, tuli hirm peale ja jätsime järele. Esialgne tulemus oli selline, et see on vist esimene kord, kus ma ei julgegi pilti blogisse üles panna ja panen ainult lingi. Kes ei taha koledaid asju näha, see ei pea vajutama. Seda enam, et lõpuks sai kõik korda – veri sai maha pestud ja pole isegi näha, kust see täpselt tuli, ja ajamine sai ka korralikult lõpetatud. Lihtsalt vaheetapp nägi kole välja.
No ja siis venis linnavärk ka, sest mul on ilge tahtmine saada endale ilus turistikott. St kott, mis oleks Pariisi kirjaga või mõne iseloomuliku pildiga vms, et mul ikka mõni turistivärk ka oleks. Aga lisaks peaks see olema ka ideaalse kuju/lõike/värviga, et ma tahaksin seda ka edaspidi kanda. No ja ei ole ma leidnud sellist, mis igale nõudmisele vastaks. Niu-niu-niu.
Muuseumitest ma siin postituses ei räägi, sest mida kuradit ma ikka räägin, kui käekotti ei saanud. Raisk. Pealegi ei saa ma pilte näidata enne, kui need jõuavad Haldja arvutist kuskile, kust ka mina need kätte saan (eeldusel, et mul on internetti).
P.S. Igas riigis on üks Haige Poiss. Tutvusin ühe kohalikuga. Nimelt tulin mina eile linnast, olin ilgelt rõõmus, sest sain ilusa kleidi. Haldja mehel oli üks sõber külas, nii et ma LOOMULIKULT sikutasin selle kleidi kohe kotist välja ja tegin:”Vaata, mis ma sain!” Poiss vaatas, naeratas ja… Keeras mulle lihtsalt selja! Konkreetselt, sõnagi ütlemata. Tõsiselt, Raik, mulle tulid kohe sina meelde. Nüüd ta ilmselt peab mind imbetsilliks ka, sest miskipärast ütles Haldjas mulle, et vaata, Manu on puu otsas, nii et me seisime nagu kaks lolli puu all ja karjusime viisakalt tere, kuigi puu otsas ei olnud kedagi. Aga see-eest olime muidugi juba rohkem kui prantslaslikult viisakad, isegi nemad piirduvad tavaliselt elusate asjade tervitamisega.
P.P.S. Täna see poiss lehvitas mulle, nii et tegelikult ta tunnistab mu eksistentsi. Kuigi teised räägivad, et ta oskab ikka rääkida kah.
Pärdikute päevaraamat 
