Täna läksin ma pangas tõsiselt nii närvi, et ei suutnud otsustada, kas hakata nutma või röökima ja lõpuks ei teinud kumbagi. Nimelt sain ma kirja, mille sõnumiks oli “tulge oma pangakaardile järele” ja PIN-kood. Mina, kui Eesti kultuuritaustaga inimene, eeldasin, et see tähendab “tulge oma pangakaardile järele” ja läksin rõõmsalt kohale. Alguses tunduski, et kõik on hästi, sain juba kaardi kätte – ja siis rebis piff selle mult lihtsalt käte vahelt ära ja teatas “Oi, kaart ei ole veel aktiivne, sest teie elektriarvet pole me ju veel näinud.”
Selgituseks siis nii palju, et konto avamiseks näitasin ma neile kohustuslikus korras töölepingut ja infot oma elamise kohta, kus muuhulgas oli ka kirjas, et üüri hinnas sisaldub internett ja elekter. Ilmselgelt sellest aga ei piisanud, sest nad leidsid, et nad tahaksid nüüd üürilepingut uuesti näha – üürilepingut, mida mul loomulikult kaasas ei olnud, sest kui ma saan kirja “Tulge oma pangakaardile järele,” ei oska ma arvata, et see tähendab “… ja võtke kaasa üürileping, abielutunnistus, koera sünnitunnistus ja ema lapsepõlvepildid”. Ma läksin nii närvi, et nõudsin ingliskeelset teenindust, sest ma ei suutnud uskuda, et nad tõsimeeli tahavad näha üürilepingut, mida ma neile juba korra näidanud olen.
Noh, mis seal ikka, miks ma ei võiks oma kaarti võtta, neile üürilepingut faksida ja kui kaart ükskord aktiivseks tehakse, siis saan ju kasutama hakata – aga ei, nii ikka ei saa, kaardile tuleb hiljem järele tulla. Selle aja peale surusin ma juba läbi hammaste, pooli sõnu tagasi hoides:”Türa, ma faksin teile täna selle sitase üürilepingu ja see pisike sitatükk kaart pange posti, sest ma ei ole siia kuradima urkasse linnaossa lähemal ajal enam tulemas. Ja kui te selle posti olete pannud, raisk, saatke mulle selle kohta kinnitav meil.”
Viimase lause peale hakkasid poisil (sest inglise keelt neil räägibki vist ainult üks poiss kogu selle kamba peale) muidugi käed värisema, sest mis mõttes meil, see on ju midagi internetiga seotut, mingil koolitusel kunagi räägiti, aga ei tea, kas tasub ikka nüüd hakata uurima, mis see täpselt on. Et äkki ikka helistame? Ah ei ole prantsuse numbrit? No kirjutage siia siis oma meiliaadress. Jaa, ma tean, et meil on see süsteemis ka olemas, aga kirjutage ikka siia uuesti, ma proovin teile meilida.
Mitte et mul isiklikult vahet oleks, minu poolest võiks ta mind Facebookis ka lisada ja siis selle info mu seinale panna, andku ainult kuidagi teada. Oskaksin arvestada, kui suure kastiga ma palderjani ostma peaksin, sest väljend “prantsuse bürokraatia” paneb mul juba täiega käed värisema. Seda enam, et nad ju teavad, et palka ma saan, mida kuradit see nende asi on, kas ma maksan selle palga eest elektrit ka või raiskan kõik narkootikumide, viina ja prostituutide peale. Raisk.
P.S. KAPO, kui sa seda loed, siis ära muretse, kahjuks ei ole mul piisavat ligipääsu väetistele, et seda kuradima urgast õhku lasta. Seoses sellega, kui keegi teine müüb odavalt kunstlikku väetist, siis mul on plaanis üks suuremat sorti porgandipeenar teha, nii et võtke ühendust kõrvaloleval meiliaadressil.
P.P.S. Uuest soengust on kasu ka, kui juba rongis istuma saan, pole vaja karta, et keegi veel minu kõrvale istuma tuleb ja näiteks küsib, mis raamatut ma loen. Lisaks on öösiti hea turvaline koju jalutada. Win.
Pärdikute päevaraamat 