turist kirjeldab kohalikku olustikku

Eile, kui ma rongi ootasin, istus teisel pool rööpaid üks neegripoiss, krapp süles ja kuulas kõvasti Michael Jacksonit (täpsemalt allolevat lugu). Keeras heade kohtade peal kõvemaks, lõi jalaga takti, laulis kergemaid kohti kaasa ja oli ilmnähtavalt heas tujus. Kujutage nüüd ette, et istute Balti jaamas ja toimub midagi sellist – ja kujutage ette, milline oleks tulemus. Mõni ehk naerataks, aga kaks päeva hiljem ilmuks ilmselt ikka artikkel sellest, kuidas mõnda vanatädi Balti jaamas sigade poolt represseeriti.

Siin hakkasid inimesed jalaga takti lööma, refrääni kaasa ümisema ja mõni tegi paar tantsusammugi – sest päike ju paistab ja ilm on ilus, miks mitte selle üle rõõmustada? Siin nagu polegi vahet, kas inimestele päriselt ka Michael Jackson ja ta muusika meeldib või mitte*, oluline on see, et kui ikka juba muusika mängib ja sellel ka mingi meloodia on, tuleb seda ka nautida.

* Näiteks kohati teevad prantslased ikka eestlase seisukohast ka täitsa koledat nalja. Viimane stiilinäide: “miks Michael Jacksoni riista Tõeks kutsutakse? Sest vanarahvas ütleb ometigi, et tõde tuleb lapse suust.”

Kuidas ma (päriselt) Pompidous käisin

Pompidousse nimelt jõudsin ma õigel ajal ja seal hängisime ja tšillisime suisa mitu tundi. Nime poolest on see moodsa kunsti muuseum, aga tegelikult on seal igasugust kraami – näiteks oli seal Picasso tuba (haha, ta on teinud maali kusevast naisest) ja nagu kõik tiinekad teavad, ei ole miski, mis eelmisel aastatuhandel moodne oli, tänapäeval enam moodne. Mina ei ole ei tiinekas ega väga suur kunstiekspert, nii et mul pole õrna aimugi, mis seal moodne oli ja mis mitte, aga lahedat kraami oli seal rohkem kui rubla eest.

Aga pilte tegime niisama nalja pärast, nii et mulle kõige rohkem meeldinud installatsioonid ja maalid ja fotod vist piltide peale ei saanudki, aga mõnda asja näitan ikka. Või noh, olgem ausad, eelkõige näitan ma pilte iseendast.

Näiteks “Vene uusrikas leidis koerale kuudi”:

Kunst imiteerib elu, elu imiteerib kunsti:

Oleks mul suuremad rinnad, ei tunduks silmavärv üldse nii silmatorkav (ja kui ma push-uppi kannaksin, ei peaks ma selliste probleemidega pead vaevama, sest ka minu rinnad oleksid kurgu alla surutud):

Siis oli mingi installatsioon. No teate küll neid noori, kes purki situvad ja seda kunstiks nimetavad. Siin olid sellised ühe toa triibuliseks värvinud ja põrandast kuumaastiku teinud. Aga mõjus kummaliselt rahustavalt:

Kuna te olete juhmid ja nagunii ise aru ei saa, siis minu taga olev pilt on kosmosest, kus on pisike astronaut ja suur tops. Ja teoreetiliselt peaksin mina seal koos nendega hõljuma, kuigi praegu tundub pigem, et astronaut on mulle mugavalt õlale istunud (see läheb suureks ka, kui peale vajutada):

Ehk siis lahedat kraami rohkem kui rubla eest. Kusjuures järjekorrad ei olnud üldse nii metsikud, kui võiks arvata, arvestades seda, et oli kuu esimene pühapäev ja sissepääs seega kõigile tasuta. Nii et tasub sel päeval Pariisi minna küll, ei ole hirmsat konkurentsi.

keelenali

Üks tüdruk rääkis täna sellest, et ei tea, mis kell ta rong väljub ja ütles:”Je ne connais pas l’heure.” Haha, lausa ebareaalne.

Kui te prantsuse keelt ei oska, siis te ei pidanudki sellest aru saama.