Kus ma töötan

Avastasin, et ma polegi teile näidanud pilte oma töövormist ja muust sellisest olulisest. Mina töötan pargi sellises harus, kus teoreetiliselt peaks olema Metsik Lääs. Minu töökohaks võib vastavalt vajadusele olla kolm erinevat kohta, mis näevad välja sellised (esimeses töötasin ma esimesed neli nädalat peaaegu kogu aeg [ja see on üsna pirakas, pildilt on näha ainult saali keskosa, aga lauad jäävad ka vasakule ja paremale], teises olen pärast seda enamasti töötanud ja kolmandasse pole kordagi sattunud):

Pildil olev väliterrass on muidugi tavaliselt toole-laudu täis – seest saab toitu ainult tellida, süüakse väljas ja seest ma pilti ei leidnudki. Viimasel ajal olen ma seal töötanud, mis on veits ärritav, kui tuleb mõne tohmakaga koos töötada. Meil on üks, kes on vähemalt usin, ja teine, kes on väga sõbralik ja ÜLIpositiivne, aga see-eest lisaks aeglusele ka laisk – eile näiteks tulin lõunalt tagasi ja avastasin, et koht näeb välja nagu peldik ja tema ajab lihtsalt mingite rahvuskaaslastega juttu. Ütlesin siis talle vihaselt, et kuule, this place looks like shit (pm, et see on nagu sitamaja), me peame koristama. Mille peale ta naeratas rõõmsalt, võttis harja kätte, tegi viis minutit midagi ja siis tuli minu juurde ja ütles rõõmsalt:”Tead, sa kasutad alati nii naljakaid väljendeid, this place looks like shit. Hahaha.” No kuidas sa oled vihane sellise peale? Seletadki siis kannatlikult, et näed, kui me kohe pärast inimeste lahkumist lauad jälle ilusasti korda teeme, siis motiveerib see inimesi ka mitte nii palju lagastama. Hispaanlasi* küll mitte, aga inimesi küll. Õpetadki kannatlikult, seda enam, et ta on suutnud köögiinimesed ära võluda ja toob vastutasuks süüa.

Kuigi kohustuslik riietus veits juba paistis ka, näitan siiski lähemalt. Mina kannan harjumusest esimese koha riideid, sest need tunduvad mulle normaalsemad (seelikuid on viies pikkuses, ise valid, palju säärt näitad, aga põlved on alati kaetud). Meil on siin terminid nagu good show ja bad show. Esimene pilt on väga hea, sest seal olen ma selline, nagu üks Miki õige sõber olema peab. Sirge seljaga, tööks valmis jne. Ainus viga on see, et kui me oleksime klientide hulgas, ei tohiks kaarti kaelas olla. Teine pilt on aga paha-paha, sest Miki sõbrad ei nõjatu kuskile lodevalt ja päris kindlasti ei näita nad oma mobiiltelefone, sest see ei lähe ajastuga kokku. Samas käekellad on lubatud ja ei öelda midagi ka moepiffidele ja geimeestele, kes sädelevaid roosasid käekellasid kannavad, sest isiksust ei saa ju alla suruda ja käekell on Metsikus Läänes ilmselgelt igapäevane nähtus. Igatahes, kui keegi midagi valesti teeb, siis käratataksegi talle:”Bad show!“

Siin on mu rahvuskaaslased selle koha riietega, kus ma nüüd töötan (õigustan end sellega, et pilt on nii väike, et nägusid pole põhimõtteliselt nähagi, ma ei viitsi hakata kinni katma ja luba ei saa ka küsida, sest nad on juba tööl ja oodata ma ju ometigi ei saa):

Ja kolmanda kohe riietus on minu meelest tegelikult kõige ilusam ja sobib osadele naistele väga hästi, aga ma kardan, et minu heleda nahatooniga ei sobi esiteks kogu see värvikirevus kõige paremini kokku ja teiseks on see nii liibuv, et ma pole kindel, kas see kõiki kohti parimal viisil rõhutaks (kohe paistab silma, et pildilolijal võiks rohkem rinda olla, ma ei tunne teda, nii et võin nii öelda küll, varastasin pildi internetist). Kuigi paksukesed näevad sellega ikka väga kummalised välja ja otsustavad tavaliselt naaberkohtade riietuse kasuks.

* Siin on miskipärast selline süsteem, et hispaanlased, kes siin käivad, on suures osas sellised, kelle jaoks on elementaarne, et näiteks kanatiibu süües TULEB kondid laua alla loopida. Lisaks jõuab sinna pool saia ja vähemalt üks laual olev jook.  Ma ei tea, kas nad ohverdavad oma arust kellelegi või on nad lihtsalt mingi puudega. Kui sellistel midagi vaja on, ei pöördu nad sinu poole väljendiga “Vabandage” või kas või “oiga” (“kuulge”), vaid kasutavad sõna “oye”, mis tähendab “kuule, sina”. On muidugi ka normaalseid hispaanlasi, aga nagu me teame, torkavad purjus soomlased ja räuskavad Eesti ehitajad ikka normaalsetest inimestest paremini silma, eriti kui nad suure kambaga liiguvad. Samas näiteks inglastest tundub siia jõudvat ainult selline kontingent, kelle nelja-aastased lapsed ka pöörduvad sinu poole sundimatult lausega:”Vabandage, proua, kas te oskate öelda, kust ma kõrre leiaksin?”