ikka see sama vana sara

Kirjutasin täna esimest korda elus kaebekirja. Kaebasin Tartus meie maja haldavale kinnisvarafirmale ühtede naabrite peale. Ei häbene kah, sest olukord on juba ebanormaalne. Tädi, kes vanuse poolest sobiks mulle vanaemaks, kolis sisse kunagi selle aasta esimeses pooles ja ei tee midagi peale joomise. Selles abistavad teda tema sõbrad, kes tunduvad vähemalt poolasotsiaalsed olevat. Ühe korra on üks neist üritanud mulle autosse sisse murda (kuigi ta oli nii purjus, et kahtlane, kas ta üldse sai aru, mida ta teeb), lisaks armastavad nad juua meie akna taga, nii et me oleme kuulnud lauseid nagu:”No aga nüüd olen ma ju juba pool viina ära joonud, nüüd tahaks ni**uda kah,” ja “Kuule, ma sittusin end täis.” Suvel avastasime esimesed prussakad ja arvestades seda, et kohtame neid esimest korda kõigi nende aastate jooksul, mil me seal elame, ei ole väga raske arvata, kust nad tulevad – ja kogu meiepoolsest mürgitamisest ei ole ju sittagi kasu, kui neid teisel pool seina nunnutatakse ja lemmikloomadena peetakse. Ja ma JÄLESTAN prussakaid ja ei kavatsegi nendega koos elada.

Nii et saatsin kinnisvarafirmasse pika kirja, kus kõik need probleemid üles lugesin ja viisakalt mainisin, et mul oleks rohkem kui hea meel, kui nende üürileping lõppeks ja et “teistele nad ka ei meeldi” ja üritasin vihjata, et kui kortereid asotsiaalidele üürima hakatakse, kipub tulemuseks olema see, et maksejõulised inimesed, kes juba mitu aastat korralikult üüri maksnud on, võivad uut korterit otsima hakata. Ma küll sugugi ei tahakas seda semestri alguse Tartus teha, aga no mis mul muud üle jääb, kui ma olen sunnitud mingite peletistega koos elama. Loodetavasti on nad siiski kinnisvarategelased ka juba närvi ajanud ja sealt tuleb mingi positiivne vastus.

Nii et lapsed, vaadake, mida alkohol inimestega teeb. See ajab mittejoodikutest naabrid nii kadedaks, et nad hakkavad teie peale kaebamas käima. Järelikult tasub proovida.

Advertisements