Lii Unt on vist lolliks läinud

Lugesin seda artiklit (pealkirja põhjal eeldasin alguses, et ta teeb nalja) ja suu jäi lihtsalt täiesti lahti. Esiteks, väita, et printsess Diana abielu läks pekki, sest Diana ei osanud hea naine olla. Ma, loll, arvasin, et asi oli algusest peale selles, et prints tahtis tegelikult Camillat ja mehkeldaski temaga kogu aeg edasi, nii et Diana oli pigem formaalne kaaslane, elementaarne ju, et ka tal sellises olukorras omad poldid tekivad.

Teiseks saan ma aru, et Lii Unt elab nüüd Indias, aga sealse (väidetavalt mõjuvõimsa) koduperenaise rolli ülistamise kõrvalt võiks veidikenegi mõelda ka faktidele. Jah, on tõsi, et India paremates peredes austatakse naisi ja emarolli (nagu ka meie paremates peredes tunnustatakse nii mehi kui naisi), aga mõtleks ehk veidi ka miljonitele tüdruklastele, kes igal aastal tapetakse. Et need samad mõjuvõimsad naised tapavad rõõmuga oma lapsi? Või äkki ikka päris nii palju ei ole neil seda mõjuvõimu ja nad parema meelega siiski planeeriksid rasedust, aga pole võimalik? Lisaks võiks mõelda India pealesunnitud abortidele, steriliseerimisoperatsioonidele ja siiani kehtivale kastisüsteemile. Sellele, kuidas kõvema rikkumise korral naine lihtsalt relvaga tuppa lukustatakse ja oodatakse, kuni ta “enesetapu sooritab”. Kui palju esineb naistevastast vägivalda. Kuidas naistele näiteks hapet näkku visatakse või neid süütevedeliku ja tule abil töödeldakse. Kuidas nii mõneski kohas eksisteerib ikka veel sati, kuigi see on seadusega keelatud – ehk siis, kui mees sureb, viskub naine oma mehe tuleriidale, sooritades seega rituaalse enesetapu. Lii näeks siin kindlasti pühendumist perele, aga tegelikkus on siiski tunduvalt triviaalsem – naine ei oma Indias mitte midagi. Kui mees sureb, läheb kogu vara meessoost pärijatele, kes võivad olla nii pojad kui tütarde mehed. Eriti viimasel juhul juhtub, et naine peab kerjakoti kätte võtma ja hakkama mööda ilma ringi rändama, lootuses, et head inimesed tänaval leiba ulatavad. Kui end mehe matustel ära tappa, pole vaja vähemalt surnuks nälgimise pärast muretseda. Ja siis räägime edasi sellest, KUI VÄGA Indias naise rolli austatakse.

P.S. See postitus on pühendatud sulle, k.k.p.s., kes sa ütlesid, et polegi ammu mingit feministlikku ja/või maailmapäästmise hala olnud. Ja etteruttavalt olgu öeldud, et ma tean, et täpselt sama rõveda loetelu saaks ka Euroopa hädade ja murede kohta. Ei ole kuskil rohi silmipimestavalt roheline.

Advertisements

aga neegrid haisevad ju

Mis te arvate, kust ma seda väidet kuulnud olen? Eesti haridussüsteemist muidugi. Nimelt rääkis meie austusväärne õpetaja bioloogiatunnis, et neegrid haisevad (konkreetselt seda väljendit kasutades) ja siis selgitas, et neil on nimelt selline omapärane lõhn, mis valgele inimesele on ebameeldiv (õpetaja ja kooli nime jätan targu enda teada, sest tegelikult on ta tore ja tark inimene). Juba siis suhtusin sellesse väitega teatud skepsisega ja guugeldasin seda – ning sain teada, et mustanahalistel on veidi suuremad higinäärmed, sest nad on pärit soojemast kliimast. Samuti peaks nende higi olema veidi teistsuguse koostisega, mistõttu ka nende kehalõhnad teistsugused on. Meie õpetaja väitis, et teab seda omast kogemusest, kuna oli neegritega koos sõjaväes.

Igatahes, mina ei tea, kuidas nad Venemaal haisevad või ei haise, aga USAs, Austraalias ja siin on enamus neist hoopis hästi lõhnastatud (ehk on see kaval plaan, et tõde varjata?) ja need, kes lõhnastatud ei ole, ei torka ka minu nina jaoks mitte millegagi silma ega ninna. Ma muidugi nendega koos trennis ei käi ka, aga mulle tundub jutt ilgest haisust igatahes VÄGA ülepaisutatud.

Miks ma sellest aga täna üldse räägin, on see, et ma kardan, et mina olen põhjus, miks tulevikus mõni neegrivanaema oma lapselapsele ütleb, et valged inimesed haisevad. No ei suuda ma selle kliimaga harjuda. Käin siin hommikul pesemas, lähen tööle ja tööle jõudes higistan nagu loom, sest kuigi päike ei paista, on väljas ikka palav. Enne seda higistan rongis ja kui keegi minu kõrvale istub, üritan eemale tõmbuda nagu sotsiopaat. Nüüd olen harjunud sellega, et kannan väikest rätikut kaasas ja käin enne töö algust eriti kähku duširuumist läbi ja lasen end veel korra deodorandiga üle (k.k.p.s. kindlasti rõõmustab, aga ütlen kohe ära, et vaevalt ma seda harjumust Eestis väga jätkata kavatsen). Kusjuures olen näinud, et teised  ida-eurooplased teevad samamoodi, nii et võib vist öelda, et ida-eurooplased haisevad. 😀 Tööpäeva lõpuks on ikka jube olemine nagunii ja juba liisunud õlle lõhn, sest meie õllemasin on katki, nii et natukene niriseb kogu aeg õlut mööda üht lauda alla, aga see on selline laud, kuhu kõik kogu aeg vastu toetama peavad. Selline meeldiv parmuaroom nädalavahetuseks.