antropoloogia · prantsuse

sitast ja meestest (pole omavahel seotud)

Mulle hakkab tunduma, et üks mu toakaaslastest evib Nirtiga* samu peldikuharjumusi, sest no mitte millegi muuga ei anna seletada seda, et meil NII palju peldikupaberit kulub. Või siis on üks neist mitte buliimik, vaid sarisittuja – et käivad õgimishood peal küll ja lõppevad ka peldikus, aga sittudes, mitte oksendades. See oli siis selline ropp vahepala, et teid minu igapäevaeluga kursis hoida, et te ikka taipaksite, et siinne elu ei koosne ainult pangandusest ja muuseumikülastustest. Elu ei ole ainult karusselliga sõitmine, ka seedeelundkonnal on meie elukvaliteedile suur mõju. Tehtud, liigume edasi.

Teiseks on prantsuse meeste teema mulle miskipärast pärast seda Daki juurde tehtud postitust pähe kinni jäänud. Nimelt minu jaoks on mehe arhetüüp ikka Eesti mees, harjumuse asi, nii et Õige mees on selline mees, kes lisaks kõigele muule kannab endas eestlaste parimaid omadusi. Mis omakorda viib selleni, et prantslased lihtsalt ei ole minu jaoks eriti mehelikud, sest nad on suuremas osas lihtsalt sellised ludrid. St kasvust hoolimata on nad nii kleenukesed, et staarblogija MNC saaks nende kõigi kõrval mõnuga oksa laiutada ja end kotkana tunda. Lisaks on restoranis töötavate prantslaste puhul ka suhtumine tavaliselt selline õrnakene – otse öeldes ludri, – kuigi selle põhjal ei saa muidugi erilisi järeldusi teha, sest ka Eestis töötavad restoranis ettekandjatena tihti pigem sellised poisid, et ega peale vaadates esimesel hetkel aru ei saa, kas ta on siis nüüd gei või mitte. Hispaanlased ja itaallased on jälle liiga lärmakad (kuigi kõige tagasihoidlikum poiss, keda ma siin tean, on hispaanlane, nii et rõhutan, et tegu on üldistamisega), nii et üldiselt tunduvad mulle kõige harjumuspärasemad ja mehemad mehed just idaeurooplased ja mustanahalised.

Huvitaval kombel meenutavad just mustanahalised mulle oma olemuselt ja ka välimuselt kõige rohkem Eesti mehi – sest nad lihtsalt on sellised laiaõlgsed, rahuliku, aga jõulise ja järjekindla olemusega ja ütlevad vajadusel oma arvamuse viisakalt, aga konkreetselt välja – ja neist on kasu, kui midagi on vaja ära teha, sest nendega ei teki tavaliselt seda probleemi, et nad ei oska või ei jõua. Ja näiteks mu poolakas (keda ma küll kaks nädalat näinud pole, kui üks lõuna välja arvata, sest me töötame nüüd ju erinevates restoranides) on küll ka üldjoontes samasugune, aga poolakatel on sarnaselt prantslastega siiski mingi väga sügavalt sissekasvatatud viisakus sees, mis mõnesid asju kunagi välja öelda ei luba**.

Näiteks. Eelmisel nädalal töötasin terrassil ja pidin hiljem suure käruga prügikotid ära viima. Lükkan mina siis seda käru, aga köögis jääb risti teele ette survepesuvoolik. Mida loll teeb? Loll rakendab jõudu ja üritab sellest üle sõita. Selgub, et ei lähe nigu eriti. Mida loll nüüd teeb? Loll üritab rohkem jõudu rakendada, no et ehk seekord joppab. Ikka ei midagi. Selle peale astub ligi üks Aafrika päritolu prantslane ja ütleb mulle väga rahulikult:”Tead, kui esimese korraga mingi asi ei õnnestu, siis võiks ju hetkeks peatuda ja mõelda, mida sa valesti teed, mitte niisama rahmida,” –  ja tõstab vooliku üle mu käru. No ma kujutan täiesti ette ükskõik millist eestlast endale sellist märkust tegemas, see on meie tavaline “думать надо, нe прыгать” (mida ma venelaste käest polegi kuulnud, kui mõtlema hakata, aga see on ilmselt tingitud mu vähesest suhtlusest venelastega) – ja ma ei kujuta ette MITTE ÜHTKI siinset põlisprantslast mulle sel viisil sellist märkust tegemas. Kui prantslane seda juba teeks, pööritaks ta samal ajal silmi ja ütleks midagi üleolevat, või siis vastupidi, vabandaks ette ja taha.

Minu jaoks on see üsna oluline teema, sest ma pole kriitika kannatamises just kõige osavam ja hakkan turtsuma, pahurdama ja sapiselt salvama, kui mulle tundub, et see parajasti konstruktiivne ei ole (või kui see on konstruktiivne, aga tabas hella kohta, sest olen probleemist niigi teadlik, aga selle lahendamine hästi ei õnnestu), aga samas on see väga tihti siiski hädavajalik ja sellises olukorras sobib mulle see “Eesti meeste” variant kõige paremini. Mitte et minu ellu alati just selle tüübi täiuslikeimad esindajad oleksid sattunud, aga mulle päris meeldib see, et aeg näiteks mu isa hulga rahulikumaks on lihvinud – ja mina ja K ei ole küll kumbki just maailma kõige rahulikuma loomuga (võib vist öelda, et mul on issi nina ja issi temperament, haha), aga selle oleme aja jooksul küll mõlemad selgeks saanud, mis teemades ja millal teist osapoolt nagu sitta pilpa peal tuleb hoida. Vabandust. Nüüd oleme fekaaliteemaga ühel pool, päriselt.

Pildil on prantsuse kultuurikihiga Eesti mees.

* palun siiralt vabandust, kui see ei olnud sina, kes oma blogis kirjutas, kuidas ta sitapotti vetsupaberiga vooderdab, et võiks kindel olla, et vesi igatahes vastu kanni ei pritsi, aga seekord olen ma 90% kindel, et just sinu blogist ma seda lugesin, seetõttu julgesin ka viidata.

** Nojah, prantslastel on rohkem see viisakas viisakus. Nagu Manu ükspäev õpetas, et viisakas inimene ei ütle “üks saiake, palun”, vaid viisakas inimene ütleb “Tere, proua. Ma võtaksin ühe saiakese, palun. Ilusat päeva jätku.” Viisakas inimene ei jäta ära ei tervitust, tingivas kõneviisis väljendit, sõna “palun” ega hüvastijättu. Üksteist tuleb märgata. Poolakatel on see ka sarnane, aga on rohkem lihtsalt see, et mõnda asja pole sobilik öelda või küsida.

7 kommentaari “sitast ja meestest (pole omavahel seotud)

  1. jajaa, prantsuse (ja nt ka hollandi) lapsed on ka sellised viisakad automaadid. panevad mingi vastiku teo toime ja siis kukuvad vabandustega laamendada. et tere ohtust preili, vaga vabandust et ma teie varukasse nuuskasin. n2iteks.

  2. Sinutoodud venelaste (venekeelse) ütlusest olen mina rohkem kuulnud väljendit “sila jest, uma ne nado” (igaks juhuks siis:”jõudu on, mõistust pole vaja”). Endale meeldib ka millegipärast rohkem:D

  3. staarblogija MNC laiutab kõigi kõrval oksa, olenemata nende “kõigiste” suurusest…enamasti tunnen ennast hästi – tänud, et huvi ole dtunndud. 😀

  4. думать надо, нe прыгать on pärit anekdoodist:
    Ivan ja ahv istuvad loomaaias kõrvuti puurides. Mõlema puuri visatakse mõned puust kastid, ahvi puuri lakke riputatakse banaanikobar, Ivani puuri lakke vodkapudel. Mõlemad hakkavad hüppama, aga nämmat kätte ei saa. Ahv istub maha, mõtleb. Lõpuks tõuseb püsti, laob kastid üksteise otsa, ronib banaanideni, saab need kätte, hakkab sööma. Ivan hüppab edasi, vahet pidamata. Ahv mainib muuseas: “думать надо, нe прыгать”. Ivan ei peatu, hüppab edasi, vahepeal pomiseb: “прыгать надо, нe думать!”

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.