Keeleraskustest

Kõige keerulisemaks sõnaks minu ja prantslaste omavahelistes suhetes on üllataval kombel siiani osutunud triviaalne “beurre” ehk maakeeli “või” – ütlevad nad seda oma emakeeles, mõtlen ma esimesel hetkel ikka hämmastusega, miks inimene järsku mörisema hakkas, üritavad nad seda sõna inglise keeles öelda, on neil näost näha, et see on nende jaoks füüsiliselt ebameeldiv ja vaevarikas ja tulemusel ei ole sõnaga “butter” just väga palju seost ja mina üritan mõistatada, kas mulle öeldi water, quarter või midagi hoopis muud. Ühe konkreetse mehe puhul, kelle aktsent mind siiani segadusse ajab, arvan ma iga kord, kui ta võid küsib, et ta tahab klaasi (verre) ja kui ta ütles mulle “Donne-moi un verre vide” (“Anna üks tühi klaas”), mõtlesin tõsimeeli, et miks ta mulle praegu lambist “MTV” ütles.

Hea seegi, et ta kannatlik on. Üks kannatamatu tüüp konkreetselt vihkas mind mitu nädalat, ei öelnud teregi. Paar päeva tagasi ütlesin talle aga, et naljakas, et ta inglise keelt ei räägi, sest laulab ta seda nii hästi ja ilma aktsendita – tüüp oli nii meelitatud, et kuigi ta on ilmselgelt omasooihar, käis ta päev otsa iga natukese aja tagant minu juures mulle mõnda armastuslaulu laulmas. Kahjuks olen ma eestlane, nii et ma ainult vahtisin teda lolli näoga ja ühe korra ütlesin:”Aitäh.” Ma ei ole etiketiga nii hästi kursis, kuidas üldse peaks üks hästi kasvatatud daam käituma, kui homoseksuaalne mees talle õndsa näoga lauldes armastust avaldab?

Olgu öeldud, et TEADNUD olen ma sõna beurre vist sellest ajast saadik, kui ma prantsuse keelt õppima hakkasin. See ei tähenda aga veel, et ma seda kasutada oskaksin – vähe sellest, et aru ei saa, hääldada on seda minu jaoks ka raske, sest seal on järjest mingid ebamäärased imelikud häälikud. Selline väike vahepala siis.

sügis on käes

Eestis ei teata sellest veel midagi, aga siin on juba sügis. Mõningaid kohti suletakse varem, sest suvehooaeg hakkab läbi saama, lapsed lähevad kohe kooli ja külastajate arv väheneb. Kuigi ka hooajatööliste lepingud hakkavad juba vaikselt lõppema, lõpetab meie restoranides suurem osa alles septembri esimestel päevadel, nii et kohati on töötajaid rohkem kui tööd.

Näiteks olen kaks päeva pool-tööl olnud. Esimese poole päevast töötan baaris, kus kallan inimestele jooke ja teen kokteile. Baaris ollakse kahekesi. Kella neljast tuleb aga tööle järgmine vahetus, mis tähendab, et Rents saadetakse lõunale, ta tuleb lõunalt tagasi ja nüüd on baaris neli inimest ja tööd on harva kahelegi. Ja kui restoranis just metsikult rahvast ei ole, siis öeldakse ühel hetkel et “no vaata ise, mida teha”.

Mis tähendab, et ma üritan viimased kaks-kolm tundi lihtsalt võimalikult madalat profiili hoida ja end kuidagi kasulikuks teha. Lähen näiteks tööle sinna kohvikusse, kus kõige rohkem eestlasi on, ja kuivatan kandikuid. Või midagi muud sellist üliolulist. Sest niisama seista ju ei tohi kolm tundi, ikka tuleb teha nägu, et sa teed midagi. Õnneks on lootust, et järgmisest nädalast läheb paremaks, sest tean vähemalt ühte inimest, kelle leping sel nädalal lõppes, nii et ehk pole meid edaspidi nii palju üle.

See, et sügis on kohale jõudnud, paistab silma ka töötajaid vaadates. Kui muidu leelotasid köögis töötavad noormehed sulneid armastuslaule, et tütarlaste südameid võita, siis nüüdseks on noortel juba tekkinud pikaajalised püsisuhted (mõned on suisa neli nädalat või rohkemgi koos väljas käinud) ja peatse lahkumise valu hakkab pärale jõudma. Üks David (ei, seda hääldatakse Daviid) näiteks laulis terve päeva Titanicu kurbi laule ja ega teisedki tast maha ei jäänud. Tundub, et murtud südamete nädal on tulemas.