Keeleraskustest

Kõige keerulisemaks sõnaks minu ja prantslaste omavahelistes suhetes on üllataval kombel siiani osutunud triviaalne “beurre” ehk maakeeli “või” – ütlevad nad seda oma emakeeles, mõtlen ma esimesel hetkel ikka hämmastusega, miks inimene järsku mörisema hakkas, üritavad nad seda sõna inglise keeles öelda, on neil näost näha, et see on nende jaoks füüsiliselt ebameeldiv ja vaevarikas ja tulemusel ei ole sõnaga “butter” just väga palju seost ja mina üritan mõistatada, kas mulle öeldi water, quarter või midagi hoopis muud. Ühe konkreetse mehe puhul, kelle aktsent mind siiani segadusse ajab, arvan ma iga kord, kui ta võid küsib, et ta tahab klaasi (verre) ja kui ta ütles mulle “Donne-moi un verre vide” (“Anna üks tühi klaas”), mõtlesin tõsimeeli, et miks ta mulle praegu lambist “MTV” ütles.

Hea seegi, et ta kannatlik on. Üks kannatamatu tüüp konkreetselt vihkas mind mitu nädalat, ei öelnud teregi. Paar päeva tagasi ütlesin talle aga, et naljakas, et ta inglise keelt ei räägi, sest laulab ta seda nii hästi ja ilma aktsendita – tüüp oli nii meelitatud, et kuigi ta on ilmselgelt omasooihar, käis ta päev otsa iga natukese aja tagant minu juures mulle mõnda armastuslaulu laulmas. Kahjuks olen ma eestlane, nii et ma ainult vahtisin teda lolli näoga ja ühe korra ütlesin:”Aitäh.” Ma ei ole etiketiga nii hästi kursis, kuidas üldse peaks üks hästi kasvatatud daam käituma, kui homoseksuaalne mees talle õndsa näoga lauldes armastust avaldab?

Olgu öeldud, et TEADNUD olen ma sõna beurre vist sellest ajast saadik, kui ma prantsuse keelt õppima hakkasin. See ei tähenda aga veel, et ma seda kasutada oskaksin – vähe sellest, et aru ei saa, hääldada on seda minu jaoks ka raske, sest seal on järjest mingid ebamäärased imelikud häälikud. Selline väike vahepala siis.