Tegelikult lühidalt juba vastasin kommentaaris, aga siis hakkasin mõtlema, et äkki mõtlevad pooled lugejad sama asja, aga ei julge küsida. Lisaks tahaksin ise ka väikese ülevaate anda sellest, mis mul alguses plaanis oli ja kuidas tegelikkus sellega kooskõlas on olnud, sest 7/8 kogu siinveedetud ajast on ometigi juba läbi ja juba pühapäeval maandun ma kauni Eestimaa kaunil maandumisrajal, nii et vastan siis juba pikemalt siia. Nimelt küsis Mati Giovanni (jah, see on ta päris nimi, guugeldasin, ta emal läks veidi ühe itaallasega untsu) järgmist:
Miks sa seal oled üldse? Et nagu välismaa või? Et lahe? Kodumaises mäkis saad ju sama kogemuse…
Ehk siis suisa kolm küsimust ja üks väide, millega nõustuda või mitte nõustuda. Põhimõtteliselt võiks öelda küll, et põhipõhjus on, et “nagu välismaa või”, aga mitte ainult selle pärast, et see on lahe (kuigi Prantsusmaa on minu meelest väga lahe), vaid eelkõige selle pärast, et pean järgmiseks kevadeks prantsuse keeles ühe suurema kirjatöö valmis saama ja oma senise keeleoskusega poleks ma selleks kuidagi suuteline olnud, seetõttu oli mul HÄDASTI praktikat vaja. Kuna ma suplen rahas ainult pühapäeviti ja ülejäänud päevadel võtan sendivanni, ei tahtnud ma selle eest liigselt peale maksta – juba lennupiletid on üsna kallid (kui on nö kella peale tulek, ei taha hääletamisega riskida) ja igasugused keelekümbluskursused maksavad tavaliselt miljon raha. Siin töötamisel on aga see pluss, et lennupiletid makstakse kinni ja lisaks saad prantsuse keeles puterdamise eest veel palka ka. Ja nagu ma rääkinud olen, on siin ka igasugused toetused – saab tagasi 75 protsenti kuupileti rahast, saab üliodavalt kohalikus kohvikus süüa jne.
Teiseks olen ma nii palju laisk ja tunnen end nii hästi, et ma tean, et kui ma turistina kuskile läheksin ja mul oleks võimalik inglise keeles hakkama saada, siis just seda ma teeksingi (ja teen ka praegu vahel töö juures), sest väsitav on rääkida keelt, mida sa suurepäraselt ei valda. Olin ju terve semestri ühes toas venelannaga ja suhtlesin temaga ainult inglise keeles, selle asemel, et vene keelt praktiseerida, nii et see juba ütleb midagi. Siin olen ma tihti sunnitud end kokku võtma ja frenchi kasutama ka siis, kui tunnen, et lause tegelikult minu jaoks liiga keeruline on, aga on vaja öelda, pole parata. Teoreetiliselt peaks see tähendama, et ühel hetkel enam ei ole asjad liiga keerulised, seda enam, et ma üritan siin ikka prantsuskeelseid raamatuid (kuigi siiani tähendab see “raamatut”) lisaks lugeda, et aju prantsuskeelsete lausekonstruktsioonidega harjuks, sõnavara suureneks ka väljaspool köögitermineid jne.
Siiski tahaksin vaielda ka sellel “välismaa=lahe” teemal, sest see tundus veidi üldistav, nagu kõik inimesed käiksid välismaal tööl, sest see on lahe. Jah, mina olen siin selle pärast, et Prantsusmaa on minu meelest änksa (muidu ei oleks ma hakanud selle värgiga üldse tegelema ja ei peaks ka midagi ses keeles kirjutama), aga mitte ei tahaks uskuda, et enamik käib välismaal tööl selle pärast, et lahe on. No ei lähe ehitajad ju Soome selle pärast, et neile Soome hirmsasti meeldib, vaid ikka selle pärast, et rohkem palka saab. Kuigi kindlasti on ka seal tulihingelisi fänne. Ja tegelikult, kui vaadata mööda sellest, et mina tahan nädalavahetusel “kunstisaali, kunstisaali” või kas või lihtsalt mõnda looduskaunisse kohta ja osad inimesed (nii siin kui Soomes kui Norras) lähevad igal õhtul välja jooma, sest tsiteerides ühte mu siinset rahvuskaaslast “ikka tahaks ju erinevaid ööklubisid näha, kui juba siin oleme”, siis rohujuure tasandil on see ju sama, lihtsalt huvi on suunatud kultuuri erinevatesse sõlmpunktidesse. Nii et ma eristaksin inimesi, kes võtavad omad viinad kaasa, lähevad Soome tööle ja ka nädalavahetusel kordagi toast välja ei lähe, vaid joovad tumedate kardinate taga, ja neid, kes aktiivselt sotsiaalses elus osalevad, ükskõik, kas see elu toimub muuseumis, ööklubis või baaris.
Ja kodumaises mäkis töötades kindlasti sama kogemust ei saaks, sest kohtade olemus on kardinaalselt erinev. Eestis (ja igal pool mujal) on mäkis tööl inimesed, kes on läinud sinna tööle. Nad ongi läinud sinna lihtsalt burgereid müüma ja väikest palka teenima. Siin on suvel hooajatöölisi lademes ja üldiselt on kõik tulnud siia midagi otsima – uusi tutvusi, vaheldust, keelepraktikat, kogemusi, muidugi ka raha. Rääkimata sellest, et inimesed, kes juba siia kohale on jõudnud, on üldiselt veidi avatumad, julgemad ja sotsiaalsemad, muidu poleks nad kandideerinudki.
Ja nagu siit blogist ilmselt selgunud on, mul siin päris métro, boulot, dodo* ei ole, kui ikka jaksu on, üritan väljas käia (kuigi õhtuti pärast tööd ei jõua, ma vaatan imestuse ja kadedusega neid hispaanlasi, kes tunduvad alati kõike jõudvat, ka siis, kui on öösel kaks tundi maganud) ja võimalikult palju põnevaid asju sisse ahmida. Siiani olen rahul ka, sest neid põnevaid asju on palju. Kuigi, kui raha oleks, siis puhkuseks valiksin ma mööda Prantsusmaad ringi tuuritamise, mitte ühes linnas passimise, sest tahaks näha erinevaid vanu losse ja tahaks ju ometi käia nii Pariisis kui Vahemere ääres jne.
Aga tagasivaates, kuidas mul keelekümblusega seotud eesmärkide elluviimine õnnestunud on? Parimagi tahtmise juures ei saaks väita, et ma nüüd prantsuse keelt vabalt räägin, sinna on ikka pikk tee minna, aga olukord on paremaks muutunud küll ja seda nii rääkimise kui arusaamise osas. Arvestades seda, et järgmisel semestril on mul nädalas vähemalt 8 prantsuskeelset loengut, on see kindlasti hädavajalik ja võiks loota, et nüüd, kui baas tunduvalt parem on, arenen ma järgneva 16 nädalaga tunduvalt rohkem, kui see muidu võimalik oleks olnud. Isiklikult loodan, et nüüd, kui natukenegi mingit rääkimisharjumust ka on, hakkab keel ka sujuvamaks minema ja kulub aja jooksul aktsent ka natukenegi väiksemaks, aga eks seda saab näha. Loota ikka võib ju.
* = metroo, töö, tudu, pm väljend meie oravaratta kohta
Pärdikute päevaraamat 