Kujutate ette, kui lahedaid eitesid on olemas?

Kurtsin nädal aega tagasi kõigile, kes vähegi lugeda viitsisid, msn-is, et üks laul kummitab, aga no mitte ei tule meelde, kes seda teeb ja ainsad sõnad, mida ma mäletan, on “love me, love me” ja “hold me hold me“. Mhmh, täistabamus eks ole, ega selliste sõnadega ometigi rohkem kui üks laul ei ole… Igatahes keegi ei teadnud, K pakkus, et Cardigansi Hold me, aga ei olnud sugugi see. Ja täna helistas mulle kergelt joogine sõbranna, kes teatas, et NÜÜD nemad lahendavad selle probleemi. Kaks korda pidi veel helistama ja erinevaid variante pakkuma ning ühe korra laskma mul laulu ümiseda, aga lõpuks mõtlesime välja. Oli ikka küll Cardigans, lihtsalt üks teine laul, “Lovefool” nimelt. Oli ikka hea tunne küll, kui selle kätte sain ja peas enam ei kumisenud. Lisatänu läheb muidugi Rojukesele, kes ka üritas mind pikalt aidata, kuigi temaga me kahjuks ühise õnneliku lõpuni ei jõudnud, suures osas tänu sellele, et ma mäletasin sõnu tiba valesti ka.

Igatahes kummituslaulu ma ei näita, sest see pole tegelikult üldse nii lahe, lihtsalt kummitas, raibe, aga ma avastasin, et nad on vahepeal ka muusikat teinud ja päris head muusikat. Vaadake:

Aga nüüd on mul linna minek, algus on hea muusikaga juba tehtud.

Terviseks!

haige olen ma

Oleme K-ga mõlemad juba kolmandat päeva haiged, passime kodus ja joome sooja teed. Tglt oli mul hommikul juba tunne, et pea ei valuta mitte haigusest, vaid sellest, et ma kaks päeva ainult kodus olen istunud ja teed joonud, nii et läksin kooli, et end tiba liigutada, aga olin juba esimese loengu lõpuks täielik laip. Loodan, et homme läheb paremini, sest Clotilde´i loengutest ei tahaks eriti puududa.

Tüütu on küll juba, K kurdab, et arvuti teeb nahka talle, sest võidab kogu aeg, koerad vigisevad, sest tahaksid voodisse saada, mina vigisen, sest arvan, et neile ei peaks järele andma, ja aega veedame lolli juttu ajades. Naljad lähevad järjest perverssemateks. Muuhulgas mängisin arvutimängu, mis päädis küsimusega “Kas sa andestaksid oma pedofiilist isale?” Väga wtf, kuigi mäng ise oli isegi naljakas ja mõnes mõttes vahva. Kes tahab, saab mängublogist lühikest arvustust lugeda.

Trenniga on sitasti, sest ei MMA ega kikkpoksi (jaa, see on ÕSi järgi päris sõna) ajad ei sobi mu isikliku päevaplaaniga kokku. Mis ma teen siis nüüd, aeroobikasse lähen vä? Ujumas käimine on kallim, madistada oleks saanud ca 25 euroga kuus. Kaljuronimine on 20 eurot kuus, see kõlab tglt üsna hästi, aga see ei ole jällegi sugugi nii põnev. Karatesse nagu tagasi ka ei tõmba, sest kui ma teen nagunii mingit ala, kus võib juhtuda, et saab vastu hambaid, võiks see ju olla võimalikult praktiline. Igatahes pean ma just teisipäeviti ja neljapäeviti kuuest kaheksani koolis olema, aga enamik klubisid tahavad oma trennid miskipärast just selle aja peale sättida. MMA edasijõudnute ajad nigu isegi sobivad, aga neljapäeval peaks ikka varem prantsuse keelest ära tulema ja seal saaksin ma vist surma ka. No mida üks minusugune sitahäda tegema peab? Skaudiks hakkama hoopis, et midagigi kasulikku tegema õpiks? Mulle ei meeldi metsas, seal võib vihma sadada ja öösiti on külm.

Ahjaa, ma olen avastanud, et inglise keelt on eesti keelde tunduvalt lihtsam põimida kui prantsuse keelt. Kui ma ütlen, et miski meigib senssi või et keegi hävib fanni, saavad kõik aru, millest jutt käib, aga kui ma ütlen, et mul pool klassi tussab (loomulikult prantsuse verbist tousser – köhima), küsitakse vastu, miks ma oma klassikaaslaste kohta halvasti ütlen. Kas see on minu süü, et neil köha on või? Või on see mingi avalik saladus, millest viisakad inimesed ei räägi?

kas lasteaed on kasulik või kahjulik?

Siin ja seal, kus lastekasvatusest juttu on, on ilmunud välja sotsiaalteadusliku taustaga inimesed, kes ütlevad, et tegelikult on lapse närvisüsteemi arengule kasulikum, kui ta vähemalt enne kolmandat-neljandat eluaastat lasteaias ei käi ja kõige parem, kui ta seal üldse kunagi täiskohaga ei käi. Mõtlesin, et olen kaval ja vaatan, kuidas elab eliit, kes ei ole sunnitud lapsi lasteaeda panema. Jaapani printsess võib küll teiste lastega koos tavakoolis käia, aga lasteaias ta ei käinud. Inglise printsid aga läksid juba kolmeselt lasteaeda. Juudid kasvatavad lapsi traditsiooniliselt kodus – kolm põlvkonda elab ühe katuse all ja vanavanemad kasvatavad ja õpetavad pisikesi. Mis kõlab teoorias hästi, aga praktikas oleks ilmselt üks pidev võimuvõitlus.

Nii et mõtlesin, et guugeldan – aga kui küsida internetilt, kas lasteaed on kasulik, pakub ta ainult vestlusi, kus arutatakse, milline lasteaed kasulikum on. Ehk siis eitatakse võimalust, et ehk elatakse hoopis ilma lasteaiata. Ja teadusartikleid ma ei suutnudki leida, peale ühe, kus väideti, et lasteaias käimine või mittekäimine mõjutab laste õppeedukust minimaalselt (seejuures selle katse kohaselt mõjutas see ainult valgete laste tulemusi paremuse suunal, mustanahaliste puhul erinevust polnud) ja edukust edasises elus ei mõjutu üldse. Ma tahaks teada, kus on need kümned uurimused, millele kogu aeg viidatakse? Mis on kasulikum, kas õpetada last koolini kodus, et temast kasvaks enesekindel isiksus, kes ei ole liiga varakult harjunud end kellegi käsutamise peale painutama, või panna ta juba kaheaastaselt lasteaeda, et ta sotsialiseeruks?

Ahjaa – see ei ole nüüd selline koht, kuhu kirjutada “minu laps käis küll lasteaias ja on täiesti normaalne inimene”, sest siis kirjutan mina lihtsalt vastu, et “ma käisin ka lasteaias ja olen normaalsusest kaugel” või “minu vend ei käinud lasteaias ja on ka täiesti normaalne inimene”. See läheks maru selliseks “mul on nii, järelikult ongi nii” asjaks ära. Samas kui mind huvitavad just teoreetilised seisukohad, mida muidugi võib julgelt vürtsitada näidetega isiklikust elust. Lihtsalt tavaliselt ilmuvad sellistes teemades välja emad, kelle lapsed on lasteaias/on olnud lasteaias ja kes tunnevad, et juba sellise teema eksisteerimine on isiklik rünnak nende ja nende kasvatusmeetodite vastu ja ma ei tahaks, et mõni lapsevanem mind kaunis sügisöös pussitaks, kui ma loengust koju hiilin. Nii et arutleme sõbralikult. Uuringuid võib ka linkida, kui keegi mõnda teab.

Horrible bosses

Tahtsin lihtsalt ära mainida, et kõlab küll uskumatult, aga jõudsime ära oodata hetke, kus komöödia, milles mängib Jennifer Aniston, ka päriselt naljakas on. Mitte mingi kunstiteos, aga kergelt naljakas ja sobiv õhtune ajaviide, mis kodutöödele taustaks mängima panna. Ta ei ole muidugi peaosas ka, film keskendub kolmele tüübile, kes otsustavad, et nende ülemused tuleks maha lüüa, aga kuna nad on saamatud, ei taha asjad väga hästi edeneda. Materjali koomikaks küll.

Treiler:

sellised loomaomanikud

Sitateema on viimasel ajal kuidagi alakajastatud, kas te ei leia?

Sõidab perekond Rents siis ühel kaunil sügispäeval vanaema poole. Koer (ainult üks sai kaasa) viisakalt pagasnikusse pagasiruumi pakitud, aga kuna seal katet peal ei ole, ja üks iste on alla pandud, saab ta soovi korral edasi-tagasi siiberdada. Ja mida lähemale me jõuame, seda rohkem Atu vinguma hakkab. Tal on komme lihtsalt selline, et kui ta aknast välja vaadates ümbruskonna ära tunneb ja saab aru, et kohe läheb toredaks, siis hakkab pill pihta – ja mida lähemale jõuame, seda rohkem keerutab ja vigiseb.

Noh, oleme meie peaaegu kohal, viimane külavahetee jupp, vanaema sissesõidutee napi 25 meetri kaugusel, kui Rentsil viskas kopa ette, lõi pidurid blokki ja teatas Atule, et kurat, kui vigin ei lakka, lähed maha ja jooksed auto järel. Loom muidugi ainult vilistas mulle näkku. K pidas seda ilgelt naljakaks ja ütles, et oh, vaatame, mis nägu ta teeb, kui me ta autost välja laseme, ja tegi koerale ukse lahti. Atu sai vist aru küll, et talle mingit tünga tehakse, tegi nõutu näoga kaks ringi ümber auto ja kui ma ütlesin, et noh, laseks ta nüüd sisse tagasi, hüppas eemale muru peale ja – hakkas lihtsalt sitale, ise samal ajal mulle mahajäetud looma kombel otsa vahtides.

Tõsiselt, mul pole sada aastat nii häbi olnud. See on ju pisike küla, kui keegi akna peal passis, siis nüüd nad raudselt mõtlevadki, et me oleme mingid eriti tropid koeraomanikud, kellel koer küsib välja, mille peale need peatavad lihtsalt keset teed kinni ja lasevad koera asjale, selle asemel, et 25 meetrit edasi sõita. Igatahes hakkas mul nii mark, et ma põgenesin sündmuskohalt. Ilma koerata. Ta pidi omal neljal käpal selle vahemaa läbima ja ei olnud sellest sugugi vaimustuses.

P.S. Olgu mainitud, et koduteel oli autos meeldivalt vaikne. Kõrvad kohe puhkasid.

käisin eile peol

Mina käisin eile peol. Pidu oli tore. Punkkontsert. Väljas arutasid inimesed, kas minna McDonaldsisse või kuskile mujale. Sees ei arutatud midagi, sest muusika oli vali. Joodi õlut. Siidrit joodi kah. Mina jõin siidrit, sest õlu mulle ei maitse. Kuna esines Nyrok City, oli saalis palju vanu inimesi elukogenud punkareid. Tädide seelikupikkus oli pöördvõrdelises seoses nende vanusega, mida vanem eit, seda paljastavam kleit. Vaatasin suu ammuli, kuni tuli meelde, et ma ise olen “kodupükstega” ja suvalise dressikaga peole tulnud, sest ma vihastasin, sest mu hirmkallid püksid, mis ma kevadel ostsin, on juba suhteliselt kaltsuks kulunud. Nojah, kui kümme aastat veel turjale tuleb, siis hakkan ka ehk tõmblema, et tõestada, et “kuulge, TEGELIKULT ma ikka olen veel noor”. Eks nad siis ilmselt vaatasid mind vastu ja mõtlesid, et tänapäeva noored ei viitsi ikka üldse välimuse eest hoolitseda. Mõned olid küll liiga purjus, et pilku fokusseerida, need ei vaadanud kuskile. Neil ei olnud muidugi enam lühikestki seelikut, sest purjus naistel on imetabane oskus oma seelik kaenla alla üles kerida. Oi-oi-oi-oi oleks teinud Maaja Kallast, kui ta seda oleks näinud. Siis ostsin burksi ja tulin koju.

Selline oli minu laupäevaõhtu.

Ma ei ole rahul

Mitte millegagi. Mulle ei meeldi see, et wordpressi ülemiselt äärelt kadusid osad asjad ära. Üldse ei meeldi. Siis ei meeldi see, et Doctor Who hooaeg algas nii huvitavalt, aga nüüd on juba mõnda aega ainult emopask ja nutt ja hala. Nagu kamoon, doktor leiab iga hooaja alguses endale kaaslase ja iga hooaja lõpus avastab järsku, et oh sa issa ristike ja püha kaardivägi, minuga koos reisides võiks ta ju surma saada, parem ikka viin ta koju tagasi. Ja võtan nädala pärast uue lemmiklooma sõbra, kellega kindlasti midagi ei juhtu. Nagu riili?

Lugesin läbi Cormac McCarthy raamatu “Tee“, mis oli üsna hea, kui ebaloogiline lõpp välja arvata, aga samas oli kogu raamat üks suur loogikaviga – ei ole vaja just füüsik olla, et taibata, et ei ole olemas sellist katastroofi, mis pühiks maa pealt kogu eluslooduse, linnud, loomad, putukad ja puud, kuid inimesed jätaks alles. Nagu tõesti, linnad on täis surnud inimesi ja ei ole ühtki rotti, kes neid sööks? Eriti arvestades seda, et suurlinnades võivad rotid elada tunduvalt sügavamal maapõues, kus neil on üsna ohutu ja mingid uuringud on väitnud, et kassid saavad neist heal juhul kümme prossa kätte ja hulkuvate kasside arvukus ei ole rottide arvukusega eriti seotud. IMDB-s oli kõiki minusuguseid hurjutatud, sest “autor ju ei mõelnud seda, autor tahtis nende kahe inimese suhetele keskenduda”, aga anname neile andeks – ilmselgelt ei ole ameerika matsid tekstipragmaatikast mitte midagi kuulnud. Oleks muidugi tahtnud teada, kas lõuna pool oli siis soojem, sest Maa pöörles ju ikka sama moodi, teoreetiliselt oleks pidanud ekvaatori lähedal siiski parem kliima olema.

Rääkimata sellest, et mina eeldasin raamatut lugedes, et poiss võiks olla viiene, aga selgus, et ta on vähemalt algkooliealine, ilmselt veidi vanemgi, kuna ta sai juba asjadest enamvähem aru, kui ta ema end ära tappis ja sellestki on raamatus toimuva hetkeks mitmeid aastaid möödas. Nii et filmis olev kümneaastane poiss on ilmselt üsna õiges vanuses – Eestis ei oleks pea ükski väike laps selles vanuses soost olenemata nii saamatu. Maal putitavad kümneaastased poisid juba oma pisikesi motikaid, onnide ehitamise aeg on ammu möödas ja noa käsitsemine selge. See oli nagu sitakäkk. Ma saan aru küll, et ta pidi sümboliseerima kogu maailma headust, aga kogu maailma headus ei pea ju ilmtingimata samal ajal ka saamatu olema. Ei ole muidugi välistatud, et isa õpetas talle midagi nö tekstivälisel ajal, aga ainus koht, kus ta raamatus demonstreeris, et ta ise midagi teha oskab (kui ta just parajasti relva kuskile maha ei unustanud vms) oli see, kui ta lõpus ise tuld tegi ja isale teed keetis. Cormacist saan ma aru, tema tahtis tegelikult kogu selle raamatuga öelda oma viieaastasele lapsele, et ta on taastanud tema usu maailma ja et kui ta muidu kirjutab inimeste loomuomasest kurjusest, siis tema pärast tahab ta kirjutada ka inimeste loomuomasest headusest. See on kõik väga kena ja arvata on, et pea 70aastaselt taas isaks saada on eriline tunne. Aga meile, kui lugejatele, jääb sellest siiski natuke väheks, paratamatult loeme me ka seda, mis sellest lausest väljapoole jääb.

Prantsuse filmiga Joueuse (“Malemängijanna”, ingliskeelne variant “Queen to play“) ei jäänud ma ka päris rahule. Prantslased on selles mõttes nagu eestlased, film peab ikka ilgelt diip olema, muidu ei kõlba see kuskile. Siin filmis on siis suvaline koristajanna, kes ei ole oma eluga rahul ja kes armub malemängu – kuna ta tunneb, et muu tema elus pole tema kontrolli all, on tema jaoks väga oluline, et ta vähemalt siin suudaks kontrolli saavutada ja säilitada. No ja siis hakkab üks vanem mees talle malet õpetama. Filmi ainus naljakas koht ongi vist see, kui mees, kes kahtlustab, et naisel on armuke, jälitab teda, piilub aknast sisse ja näeb, et naine võtab kitli seljast – ja hakkab oma ülemusega malet mängima. Kittel oli ikka teiste riiete peal, te nurjatud. Igatahes teatab mees hiljem naisele midagi stiilis:”Ma saaksin aru, kui sul oleks afäär, aga SEE on ju veel hullem. Mida inimesed minust küll mõtlevad!” Aga iseenesest, kui venimine ja diibitsemine ja ebarealistlikkus (no ei õpi 40aastane tädi lambist ühe suvega näiteks peast malet mängima, kui tal pole mitte mingit varasemat mälutreeningut olnud, selleks peaks ta põhimõtteliselt geenius olema) välja arvata, siis see film isegi pakkus midagi. Kohati oli täitsa huvitav.

Pealegi tuli just selle filmi pärast mulle meelde, et pole tõesti ammu malet mänginud ja et ajaviitena on see ju tunduvalt mõnusam kui Perekool. Mitte et ma seda väga hästi oskaksin, aga mängida meeldib mulle sellegi poolest. Pealegi teavad kõik, et malet mängides end veinist umbe tõmmata on tunduvalt kultuursem, kui lauajalgpalli mängides hommikuni õlut juua.

Ja kuna ma üritan oma lõputöö jaoks tutvuda võimalike maailmade teooriaga, siis tahaksin Taavile ja tema kolleegidele öelda: MIS TEIL VIGA ON??? Kas te perse ei taha minna? Miks te ahistate inimesi sellise hullumeelsusega? Ja ma ei ole veel Thomase ja Peirce’ini jõudnudki, loen alles Umberto Ecot (ei, mitte “Roosi nime”, vaid seda teaduslikku) ja olgem ausad, ma jõudsin end alles sissejuhatusest läbi närida. Praeguseks olen jõudnud seisukohale, et ma jätan liigkeerulise jura kõrvale ja kirjandusanalüütiline osa minu magistritöös näeb välja järgmine:

Mulle meeldisid ta raamatud väga. Eriti meeldisid mulle need kohad, kus räägiti koertest. Sest, et mulle meeldivad koerad. Mul on endal ka koerad. Kaks tükki. Nemad on ka pehme karvaga, nagu oli see koer seal raamatus, kus Aafrikast rääkis. Minu meelest oli see täiega nunnu. Ja see tegi üldse raamatu nunnuks.

Lisaplussiks on see, et viiteid pole vaja, sest kõik tuleb minust enesest. Lõputöö ei peakski olema refereering, vaid peaks näitama rohkem minu isiklikke seisukohti.

Millega ma siis üldse rahul olen? Sons of Anarchy uus hooaeg on küll imelik (pehmelt öeldes), aga vähemalt siiani veel väga huvitav. Lisaks olen ma megarahul, sest avastasin, et saan aru KÕIGEST, mida räägib üks õppejõud, kelle loenguid ma eelmisel aastal võtta ei julgenud, sest kartsin, et ei saa midagi aru – nimelt räägib ta prantsuse keelt hästi kiiresti. Nüüd ei ole mitte mingeid probleeme, kuigi ta annab akadeemilist prantsuse keelt – vastu rääkida ma muidugi eriti ei oska, aga aru saan tõesti kõigest. Kuigi samas on üsna loogiline, et kui ma olen harjunud teadusartikleid lugema, aga kokaraamatuid eriti ei loe, siis saan ma teaduskeelest paremini aru kui köögijutust, sest paljude köögisõnadega pole ma lihtsalt pärast esimest aastat kokku puutunud.

Mis mind segadusse ajab? Neid asju on muidugi palju, aga viimasel ajal hämmastab mind Ajusaagimi isikliku portaali sõnadevalik. St nad kasutavad sõnu, millel tegelikkusega mitte mingit seost ei ole – viimase aja hämming on see, et Kristina Bellanovat nimetatakse erootikatäheks, aga Vormsi Ennu sõbrannat, kes kunagi õllereklaamis napis pesus poseeris, nimetatakse “peaaegu pornostaariks”. Kus siin loogika on?

Ja lõpetuseks huvitav fakt prantsuse keelest – kas teie teadsite, et prantsuse keeles on sõnu, mis ainsuses on ühest soost ja mitmuses teisest? Igatahes on.

Peace out.

  • Rubriigid