Uncategorized

ma käisin veel ühes muuseumis

Päriselt kah. Seekordseks valikuks oli musée du quai Branly (ehk põhimõtteliselt Branly kai muuseum), sest see on “nagu antropoloogiamuuseum”. Tegelikult see ei ole antropoloogiamuuseum, aga kuna “see õige” on juba mõnda aega remondis, otsustasime, et second best on meiesugustele hea küll, et vaataks, kuidas seda asja siin riigis tehtud on. Lisaks on see päris pirakas (sellelt pildilt saab mingi ettekujutuse, kuigi kogu maja pole ikka peale mahtunud), nii et see ajas ootused üles küll.

Tegelikkuses oli näituse osa tunduvalt väiksem, kui ma ette kujutanud olin – lihtsalt pidi tükk aega marssima, et sinna kohale jõuda. Seega oli suur osa pinda lihtsalt kasutamata jäetud. Aga lahedaid asju oli seal sellegi poolest palju. Näitus kulges ringikujuliselt, nii et järjest tulid erinevad mandrid. Mind torkas pisut see, et kui austraallaste kohta oli küll näha mitmeid erinevate rahvaste maale (kuigi neil on üsna sarnane stiil), siis Siberi kohta oli midagi stiilis “Siberi šamaanikostüüm”, mis jätab suvalisele sinna sattunud turistile ilmselt mulje, et ongi sihuke koht nagu Siber, kus on üks suur rahvas, kellel on siis ka üks ühtne šamaanikostüüm. Ja nende samade austraallaste kohta ka erilist lisainfot ei olnud. Pigem oligi nii, et ruum oli täis laotud igasugu asju, millel oli juures kiri “selle rahva tootem”, “selle rahva pulmakleit”, aga rahva enda kohta pikemat ja põhjalikumat ülevaadet ei olnud, nii et minu jaoks jäi see veidi pinnapealseks. Asjad olid sellegipoolest ilusad ja ägedad, lisapunkt läheb selle eest, et nad olid ühe Indiaani rõivastuses (no näete, ma tglt tean, et seal on ka palju erinevaid rahvaid) tädi kohalevedamise eest, kes lastele muinasjutte rääkis. Kas need olid ka Indiaani muinasjutud ja kas tädi ka päriselt indiaanlane oli, ma ei tea, aga tore ikkagi, et jututraditsiooni kas või kunstlikult elus hoitakse ja sellele konkreetsele osale andis see lisaväärtust kah.

Igatahes see austraallaste maal “Mao unenägu” oli eriti äge, sellist tahaks endale seina peale. Neil ongi palju unenäotemaatikat, sest olulisimad asjad ilmutavad end unes.

Mina ja tootem:

Ja kui veimevaka tegemiseks läheb, siis pakuvad ka teised rahvad piisavalt konkurentsi:

Aa, ja kuna see muuseum on kohe Eiffeli külje all, astusime sinna ka ja tegime kohustuslikke pilte teemal “mina Eiffeli taustal” ja “mina veel Eiffeli taustal” ja “äkki teeks ikka ühe pildi Eiffeli taustal kah?” Üles ronida ei viitsinud, päike paistis siis veel lagipähe ja järjekorrad olid meeletud. Aga turistida oli tore küll.

anna kannatust

idioodistumise jätkuks

Läksin täna tööle ja avastasin riideid vahetades, et aluspesu on tagurpidi seljas, õmblused olid välja poole. Kõrvalolev tüdruk oli õnneks piisavalt taktitundeline, et pärast väikest jõllitamist pilk ära pöörata. Aga noh, nagu Auli ütleb:”See on Pariis, siin on kõik moes.”