tõlge teoorias ja praktikas

Viimasel ajal on keeletemaatika väga aktuaalne olnud, sest lisaks sellele, et ma olen riigis, kus nö töökeeleks on prantsuse keel, aga seltskonnas, kus igapäevakeeleks on inglise või eesti keel, töötan ma siiski poole kohaga ka tõlkijana. Ma ei tea, kas see on varem jutuks tulnud, aga tõenäoliselt mitte, sest ma tavaliselt ei kirjuta oma eraelust – ja kui kirjutan, siis kustutan enne avaldamist ära. Mitte, et ma ei tahaks teiega KÕIKE jagada, aga oversharing ei ole caring. Igatahes olen ma juba aasta aega üsna väikese koormusega subtiitreid tõlkinud (inglise keelest) ja kui see üldiselt on minu jaoks väga sobiv töö, sest ma mitte ainult ei saa valida, millal ja kui palju töötan, vaid näiteks “Midsomeri mõrvu” tõlkides konkreetselt mõtlen huviga kaasa, kes selle viimse külaelaniku siis maha lõi, siis ca viimased kuu aega (õnneks langeb sellesse vahemikku ainult 2 tööd, kolmas oli õnneks tavaline saade, nendega mul probleeme pole)  tunnen ma ise, et tõlke kvaliteet on metsikult langenud ja toimetaja on juba nii vihane, et peaksin talle vist oma pildi saatma, et ta saaks vähemalt millegi pihta oma kohvitassi loopida. Vähemalt mina loobiksin sellises olukorras juba asju ja soovitatavalt süüdlaste pihta. Ja kusjuures põhiprobleem pole sõnadega (kana asemel koer ei kirjuta, eksole), vaid teksti kui tervikuga ja see on minu jaoks konkreetselt harjumatu, sest mul pole varem sellist probleemi olnud. Kuna ma olen ülemõtleja, siis proovisin enda jaoks mõned probleemide oletuslikud põhjused kirja panna. Et ehk leiaks kamba peale (või lihtsalt mõtteid lahti kirjutades) mingeid lahendusi.

Esiteks – mõlemad asjad olid tõsieluseriaali osad. See tähendab, et inimestel pole etteantud käsikirja, nad kokutavad, jokutavad, kordavad lauseid ja sõnu sada korda. Teoorias peaksin mina sellest jutust tegema ilusa ja ladusa teksti, mida ka tädi Maalil oleks hea lugeda. Ja mõistusega ma SAAN ARU, et just nii see peakski käima, see tundub ju täiesti loogiline. Aga see on minu jaoks NII raske, sest esiteks tuleb kooli poolt pidevalt peale vastupidist infot, sest tõlkeseminarid, mis meil koolis on, on suunatud kirjanduslikule tõlkele, kus tuleb esialgset stiili võimalikult palju säilitada. Ja kuna minu jaoks on keeleomandamis-protsess üsna teoreetiline, siis eriti praegu, siin viibides, mõtlen ma selliste asjade peale hästi palju ja mul on konkreetselt RASKE tõlkida nii, et midagi “läheb kaotsi”, isegi kui ma saan aru, et see on ainult ballast. Lisaks mõtlen ma muidugi sellele ka, et kui mees räägib viis sekundit järjest, et “noh, tegelikult, võiks öelda” ja siis tuleb paus viis sekundit ja siis ta alustab muu jutuga, siis mul ei ole üldse põhjust sinna esimesse kohta subtiitrit panna – aga siis tädi Maali vaatab ja mõtleb, et midagi öeldi ju, aga tõlget ei ole, äkki ma nüüd ei saagi teada, kes on Fernando lapse isa. Filmide puhul seda probleemi ei ole, sest seal räägivadki kõik kaunist ja stiilset teksti, mida on lust eesti keelde panna.

Teiseks on eelkontroll. Üldiselt võin ma uhkustada lausa suurepärase msn-iga, kust ma leian vastused igale küsimusele. Näiteks siis, kui ma pidin tõlkima saateid hävituslennukitest, juhtus nii, et ühel minu sõbral oli omakorda msn-is üks kahest mehest, kellel Eestis on üldse olemas vastav haridus hävituslennuki juhtimiseks – ehk siis ma leian alati kellegi, kelle käest vajalikku sõnavara küsida. Suvel on sellega tunduvalt kehvem, sest noh, keegi ei passi ju msnis, vahel polda* kolm päeva järjest üldse internetis. Väidetavalt, ma ei usu, et see tegelikult võimalik oleks. Aga noh, see pole tegelikult nii oluline probleem, sest ma olen näiteks saatnud meili ka suvalisele keegliklubile ja nende käest küsinud, kuidas mingeid asju nimetatakse. Lihtsalt seekord oli probleemiks, et mul ei olnud ühe “Rome ja Julia” tsitaadi korrektset eestikeelset vastet, sest mu sõbrad olid kõik juba linna oma olematute raamaturiiulite juurde naasnud ja ma ei teadnud, et selliste küsimustega võib ka lihtsalt Rahvusraamatukogu poole pöörduda. Terminite puhul on vastused tavaliselt muidugi keelepedede seisukohast üsna trööstitud, näiteks lennukisõnavarana kasutatakse Eestis tavaliselt venekeelseid termineid ja keeglis ingliskeelseid. Kuigi lendur aitas lahkelt välja mõelda, et “kui keegi ütleks neid sõnu eesti keeles, kuidas ta siis öelda võiks”, aga veidi imelik tunne jääb ikka, nagu meie keel ei sobikski mõne asja jaoks.

Kolmandaks on järelkontroll. Kõik teavad, et teoreetiliselt ei tohiks inimene kohe peale tõlke lõpetamist iseenda tööd kontrollida, sest ta märkab küll tehnilisi vigu, aga ei ole piisavalt kriitilise meelega, et lausestust jms märgata. No ma ei tea, kas ma olen kehv planeerija, aga mul pea kunagi ei joppa nii, et jääks tõlke lõpetamise ja lõppkontrolli vahele soovituslik 24 tundi (kuigi see puudutab muidugi maksimaalset viimast poolt, sest kontrollin osade kaupa ja kui aega jääb, siis lõpus vaatan kõik korraga veel ühe korra üle). Nii et Eestis lahendasin asja geniaalselt – kui film tõlgitud oli, vaatasime seda koos K-ga, nii et mina jälgisin komasid jms, tema vaatas, kas lauseehitus tundub normaalne ja vajadusel kisas, kui oli kaldkirja kasutatud vms. Sest igal kanalil on erinevad reeglid, mõnes on kaldkiri keelatud – ja sellises olukorras saan ma aru, et kaldkiri on tavasituatsioonides (nähtamatu jutustaja jne) keelatud, aga kooliharidus on minusse nii sügavalt sisse tambitud, et nö kohustuslikes kohtades, näiteks tsitaatsõnades, panen ma automaatselt ctrl + i (tõesti, see on nagu autos suunatulekangi tõmbamine, see ei ole teadlik tegevus) ja hiljem, kui ma asja üle vaatan, panen ma tähele küll, kui näiteks mingi tavasõna on kaldkirjas, aga tsitaatsõna ei pruugi mu aju üldse kaldkirjana registreerida, sest see ju PEAB nii olema. Kui pidevalt samale kanalile tõlgiks, harjuks ilmselt ära, aga kui üle hulga aja need reeglid on, siis peab väga tähelepanelik olema. Praegu on muidugi see probleem ka, et ma ei räägi igapäevaselt päris eesti keelt, vaid ka eestlastega suhtleme me siin mingis vahekeeles, mis on “rikastatud” väga paljude otselaenude ja muu sellisega. Näiteks usun ma, et oleksin praegu täiesti võimeline kirjutama, et keegi “võttis bussi”, sest siin räägitaksegi nii. Ilmselt praagiksin selle kontrollis siiski välja, aga seda KIRJA PANEMA oleksin ma täiesti võimeline – nii et selline K oleks siia hädasti ära kulunud.

Otsapidi haakuvad teemaga ka minu siinsed kogemused (seda enam, et suure tõenäosusega ongi minu keelelise kohmakuse üheks põhjuseks ka see, et mul on peas üks tohuvabohu, sest lisaks inglise ja prantsuse keelele pean ma iga päev ju pisut hispaania keeles ka kokutama) ja kui ka ei haakuks, siis ma lihtsalt tahan neist rääkida. Nimelt, nagu ma juba mainisin, olen ma väga teoreetiline. Näiteks olen ma võimeline pärast lühikest vestlust mõtlema, et kurat, miks ma ometi passé composé’d kasutasin, see ju ei käinud sinna, kuigi prantslased ei saa ise midagi aru – sest nad on prantslased ja kasutavad minevikust rääkides alati seda aega ja olevikust rääkides ainult kolme esimest pööret, sest lihtsam on ju. Ja siin on tihti nii, et tõlkeprobleemide põhjustajaks ei ole mitte saatja, vaid vastuvõtja. Näiteks ei saa ma töö juures ühest tüübist absoluutselt aru, sest ma ei salli teda. Iga kord, kui ta midagi ütleb, valdab mind selline antipaatia, et mul on raske ta jutule keskenduda ja siis ma lihtsalt ei teegi seda.

Ja siin hotellis on jällegi üks Jerome, kes vist ei salli ühtki klienti. Tõesti, tänu temale ei julgenud ma vahepeal rääkida, sest arvasin, et nagunii keegi aru ei saa. Paar päeva tagasi läksin talt kaalu küsima, öeldes, et mul on vaja kaalu (balance), et kaaluda oma asju (peser mes choses) – ja tüüp ütles mulle lihtsalt, et ta ei saa minust aru, sest sellist sõna nagu kaal ei ole olemas. Ma oleksin juba kõrvad lontis minema läinud, sest jälle ma feilisin, kui minu taga olev (mis tähendab, et tema mu suud ja miimikat ei näinud ja seega oleks pidanud vähem aru saama, mitte rohkem) prantslane ta käest kõva häälega küsis, kas ta tõesti ei tea, mis kaal on ja et kaaluga kaalutaksegi asju, sest ilmselgelt, kui ma hotellis elan, siis ma tahan enne lennuki peale minekut teada, palju mu kohver kaalub. Ja selle peale vahtis tüüp lihtsalt täpselt samasuguse tühja pilguga, teatas “Meil ei ole kaalu,” ja keeras selja. Kõik. Ja ta on prantslane. Vahepeal mõjus ta mulle konkreetselt nii, et ma olin üllatunud, kui poes midagi otsisin ja klienditeenindaja mu jutust esimese korraga aru sai, ei krimpsutanud otsaesist, et näidata, kui keeruline mu jutu töötlemine tema prantslasliku aju jaoks on jne. Eile juhtus isegi nii, et ma seisin järjekorras, mõtlesin oma mõtteid ja minu kõrval olev tüüp otsustas järsku lambist hakata minuga juttu ajama – ma ei saa tavaliselt isegi eesti keelest aru, kui see nii ootamatult tuleb, nii et esmalt üllatas mind see, et ma kuulsin ja SAIN ARU, ja teiseks see, et ma talle ka automaatselt midagi vastasin. Hakka või arvama, et ma TEGELIKULT olen arenemisvõimeline.

Igatahes, kui me nüüd viimased kaks lõiku kõrvale jätame, siis ma tean, et mind loevad ka päris mitmed tõlkijad, nii et tahtsin küsida, kas te olete samalaadsete probleemidega kokku puutunud? Mitte et ma mingit lahendust otsiksin, seda enam, et mu aastane leping just lõppes ja mul pole õrna aimugi, kas seda pikendada kavatsetakse või mitte, aga lihtsalt oleks huvitav teada, kas ma olen mingi üksik friik või on teistel sarnaseid muresid. Ja kui on, kuidas te siis neid lahendate? Lihtsalt raiute julmalt pool teksti maha, kui saate aru, et ega sellel tegelikult reaalset väärtust ei ole? Nutt tuleb kurku ju. Või ei tule?

* jah, oma isiklikus blogis võin ma vabalt “polda” kirjutada ja keegi ei mögise

** jah, ma tegin seda teist korda