oh elu elukest

Päris mitu ainet algavad alles järgmisest või koguni ülejärgmisest nädalast, nii et praegu on elu täielik lill – rääkimata sellest, et ma saan meie uue doktorandi dispositiiviteooriat käsitlevast jutust rohkem aru (võiks suisa öelda, et ma saan peaaegu kõigest aru), kui Prantsusmaa ülemuse jutust selle kohta, miks on nii oluline, et klaase tuleb alati korralikult poleerida. Nii et siiani on elu nagu lill, pole põhjust vigiseda. Nii et räägin teile hoopis oma viimasest vabast päevast Prantsusmaal, sest esiteks oli see nii pöörfekt (kui sa oled vana ja noortepärasest keelest aru ei saa, siis see tähendab, et tore oli, lausa suurepärane) ja teiseks oli see nagu nii sümbolistlik, et täitsa lõpp ää.

Esiteks oli lihtsalt vahva ja sain kätte ühe oma kahest tellitud pisikesest hispaania keele voldikust (st rohkem ma ei saagi, sest neilt tuli meil, et “teame küll, et tellisite kaks asja, aga saate ainult ühe, sest me valetasime ja teist meil tegelikult ei olegi, sorry”, mis iseenesest sümboliseerib väga hästi äri Prantsusmaa moodi), mis ei olnud sugugi nii hea ja põhjalik, kui ma lootsin. See on sümbol, mis tähistab seda, et oma hispaania keele oskust ei õnnestunud mul siin sugugi nii palju arendada, kui ma tahtnud oleksin.

Teiseks suutsin ma koduteel leida tölli, kes sõitis oma peatusest mööda, et saaks mulle ainult kauem rääkida, kui hästi ma prantsuse keelt räägin, hoolimata sellest, et ega minul erilist võimalust ei olnud suud lahti teha. Ma tean küll, et ta valetas, aga ilus on sellist asja vahel kuulda ikka. Pealegi tüdinesin ma lõpuks ta mölast ära ja ütlesin talle nii viisakalt, kui oskasin, et ta ei leia endale kunagi naist, kui ta alati nii pealetükkiv on. Ta vastas solvunult, et ta silitab mu kätt ainult selle pärast, et ta täiega austab mind. “Kas sa üldse tead, mis austus on?” Kui vastasin, et meie riigis defineeritakse seda vist teisiti, sest võõra abielunaise käe silitamine tavaliselt selle mõiste alla ei mahu, siis oli kümme sekundit vait ja lasi samas vaimus edasi. Igatahes üksteisest aru me saime, nii et viimane päev näitas kenasti, et 8 nädalat hiljem rääkisin ma siiski üsna palju paremat prantsuse keelt.

Kolmandaks lugesin ma koduteel rongis raamatut. Tuli üks ca 50aastane mees, vaatas mulle otsa, asetas oma raamatu minu vastasolevale pingile ja läks minema. Ju ma siis nägin välja, nagu oskaks inglise keelt ka, sest see oli ingliskeelne. Hea raamat oli kusjuures, see, räägib ajaloost nii, et tõesti on huvitav lugeda. Pole ime, et Bill Bryson kodumaal nii kuulus on. Viisin selle meie töö juurde raamatukokku, kust igaüks raamatuid viia-tuua võib. Igatahes, nagu te muidugi kõik taipate, on see, et raamat mulle üldse anti, väga tähenduslik fakt, mis näitab, et ka inglise keel pole minu elust veel täielikult kadunud.

Ja kõige lõpuks olin ma ostnud päevapileti – ning kui ma selle kojusaamiseks rongist väljudes masinasse lasin, näitas kell täpselt 23:59. Vahel peab pisut õnne ka olema. 😉

reis-reisi-reisi

Keegi just hiljuti kirjutas oma blogis, et jama on see, et tänapäeval saab liiga kiiresti reisida – keha jõuab tunduvalt varem kohale kui vaim. Mul on praegu täpselt sama tunne, selle pärast ei oska kohe midagi kirjutada ka, kuigi ilgelt mõnus on kodus olla. Kui enam automaatselt tänaval kõnetajatele excusez-moi* ei vasta ja poes müüjatele bonjour ei ütle, on ehk jälle normaalsem.

* tükk aega mõtlesin, miks ma nende poiste prantsuse keelest aru ei saa – põhjuseks oli see, et nad rääkisid väikese aktsendiga inglise keelt. Nojah, iga kord ei vea.