Maria Helen Känd kirjutab Ekspressis nii:
Siinkohal meenub mulle, kuidas Saksamaalt tulnud pedagoogid hakkasid meie koolis eesti õpilastele tunde andma. Algus oli neile šokeeriv. Mõni kandis lausa särki kirjaga „Tõstke kätt” ja solvus, nähes eesti õpilaste ükskõiksust.
Ja siinkohal meenub MULLE see, kuidas Hans-Bertrand rääkis eelmisel sügisel Versailles lossist ja lõpuks, nähes meie rahulikke tuimasid nägusid, ronis laua peale ja tegi (prantsuse keeles muidugi, aga mõte jääb samaks):”MIS ON??? Miks te NII TUIMAD olete? Ma räägin Versailles lossist! See on IMELINE! 5000 peeglit, kas see pole ahhetamist väärt?”
Eestlased muidugi vaatasid viisakalt naeratades, kuidas välismaa mees laua peal kargab, nii et ilmselt tekkis tal tol hetkel tunne, et me oleme tegelikult kõik robotid. Aga see, et Versailles lossis on palju peegleid, jäi küll meelde.
Pärdikute päevaraamat 