Flashback

Maria Helen Känd kirjutab Ekspressis nii:

Siinkohal meenub mulle, kuidas Saksamaalt tulnud pedagoogid hakkasid meie koolis eesti õpilastele tunde andma. Algus oli neile šokeeriv. Mõni kandis lausa särki kirjaga „Tõstke kätt” ja solvus, nähes eesti õpilaste ükskõiksust.

Ja siinkohal meenub MULLE see, kuidas Hans-Bertrand rääkis eelmisel sügisel Versailles lossist ja lõpuks, nähes meie rahulikke tuimasid nägusid, ronis laua peale ja tegi (prantsuse keeles muidugi, aga mõte jääb samaks):”MIS ON??? Miks te NII TUIMAD olete? Ma räägin Versailles lossist! See on IMELINE! 5000 peeglit, kas see pole ahhetamist väärt?”

Eestlased muidugi vaatasid viisakalt naeratades, kuidas välismaa mees laua peal kargab, nii et ilmselt tekkis tal tol hetkel tunne, et me oleme tegelikult kõik robotid. Aga see, et Versailles lossis on palju peegleid, jäi küll meelde.

17 kommentaari

  1. Aga MIKS te siis olite niimoodi tuimad, khmm, vaiksed ja viisakad?

    • Mina olin tollal veel selle pärast vaikne, et olin prantsuse keelt ainult kaks aastat õppinud ja pidin VÄGA KÕVASTI keskenduma, et aru saada, mida ta räägib. Ja kui oli vaja midagi öelda, siis pidin rääkimisele keskenduma. 😀 Seega ei mingit multitaskingut tollal veel. Teiste kohta ma ei tea, miks nad vaiksed olid, aga nad on kogu aeg vaiksed, eestlased noh.

    • Miks ma olen nii tuim, Oudekki? Et 5000 peeglit ikkagi? – Ju ei oska ma seda hinnata. Taskupeegel ajab asja samahästi ära.

      • No mina olengi tuim, isegi kui miski meeldib. Ehedad emotsioonid tegelikult võivad minus ka emotsioone tekitada, aga elutud asjad, nagu majad vms, mitte.

  2. A keda peaks kottima mingid peeglid… Või suur, aga vana ja võõras maja Prantsusmaal…

  3. Pea sarnase reaktsiooni pälvisime oma nädalase Ida-Prantsusmaal viibimise lõpul, kus me võõrustaja mingi vestluse käigus nentis, et hirmkahju, et ei suutnud meid piisavalt lõbustada ja meile küllalt huvitavaid asju näidata. Me olime muidugi hämmingus, sest meile meeldis kõik.
    Lihtsalt prantslase jaoks ei ahhetanud ja ei punnitanud me piisavalt silmi. Üritasime siis päästa, mis päästa annab ja selgitasime, kuidas eestlased ongi sellised… introverdid. Ega ta vist uskuma ei jäänud.

  4. Mhmh.

  5. Mul on oma elust meeles hästi palju olukordi, kus ma ei jaksa eriti reageerida, sest ma olen liiga väsinud, nt 1-2 ööd magamata, külmunud jne ja tahaks peamiselt kuskil soojas kerra tõmmata. Endalgi kahju, et ei jaksa teiste näidatud vaatamisväärsusi piisavalt imetleda.

    • “Ei jaksa reageerida. Väsinud, magamata, külmunud. Tahaks end ain’t kerra tõmmata!” – Olen kogenud seda ise tihti, kuid kelleltki teiselt kuulen sama esmakordselt…Kerra tõmmata?

      • Veel üks staažikas hääletaja?

        • Kui kommentaariumis seiklemist hääletamiseks pidada… Mul on juhtunud, et joonealune, kuhu teen “pesa”, ei kesta kaua. Blogija kas lõpetab kirjutamise või vajuvad senised kommentaatorid ära just siis, kui olen hakanud nendega harjuma. Seda võib võrrelda bändi laialiminekuga.

          Ja kui niiviisi on toimunud liiga palju kordi, hakkab korraga külm. Käid mööda ilma kui kodutu koer, kuuled kogu melu, kuid ei jaksa enam reageerida. Väsinud! Tahaks end kuhugi kerra tõmmata, kuhugi, kus oleks soe.

          Koputan ja astun sisse,
          lahkelt lahti tehakse.
          Tüdruk võtab ahjust leiba,
          sooja leiba – mõtelge!

        • Okei, ma pidasin silmas füüsilist külmetamist ja magamatust. Et ärkasid hommikul kell viis kuskil Poolas metsa vahel külma peale üles, sõid ära oma viimase sepikukukli, millest rohkema jaoks raha enam ei ole, õhtuks jõuad Berliini ja siis huvitaval kombel ei jaksa enam vaatamisväärsuste peale väga imestada.

        • Kõlab nagu unistus. 😛

        • Aga ebaviisakalt kukub välja.

  6. aaa, mul tekkis ka flashback selle jutuga. Kooli ajal leidis meie inka õpetaja linna pealt Ehtsa Prantslase, suvalise tüübi, kes mööda Euroopat ringi rändas ja meie postsovetti eksootiliseks sihtkohaks pidas. Õps arvas kohe, et sellist võimalust ei saa mööda lasta, ja kutsus ta meile prantsuse keelt öpetama. Kusjuures tüüp oli hoopis mingi tehnilise eriala mees. Mitteametlik värk, soovijad maksid lihtsalt väikse kommiraha ja kogunesid õhtuti vabasse klassiruumi.

    90ndate algus, kõige vaesem aeg, ja ilmselt polnud terves linnas ainsatki prantsuse keele õpikut leida, sest õppematerjaliks võeti telelehest välja lõigatud Lauri Leesi telekursuse tekstid. Oo, ja siis oli lausa valus vaadata, kui nõutuks mees klassi ees jäi – ühelt poolt kalapilguga tummad eestlased ja teiselt poolt Leesi ülipedagoogilised dialoogid.

    Igatahes lõppes asi sellega, et kuu-paari pärast lasi tüüp ette teatamata jalga (õnneks ilma suuremate ettemaksusummadeta, sest maksmine käis vist nädala kaupa vms). Õpetaja laiutas käsi: see on see Prantsuse Temperament, tuli tuju ja läks.
    Ainus asi, mis külge jäi, oli “bête comme un pied de la table”…. mnjah, asi seegi. või siis mitte.

  7. Aga kui asi on selles, et eestlased omast arust reageerivad ja väljendavad, aga teine ei saa aru, nagu s11l kirjeldas, siis see ainult näitab seda, kui vähe spontaansust ja loomulikkust on “loomulikes” reaktsioonides ja kui kõvasti need kultuurist sõltuvad. Lihtsalt käitumine, mis teise eestlase jaoks on täiesti märgiliselt reageerimine, piisavalt kaugelt pärit välismaalase jaoks ei ole enam märgiline käitumine.

  8. “Mängi suurelt!” 🙂


Comments RSS TrackBack Identifier URI

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.

  • Kategooriad