slämm, mitte räpp (Grand Corps Malade)

Slämm ja räpp on teoreetiliselt erinevad asjad – slämm on lihtsalt rütmiline luule. Reaalsuses võib see muidugi kohati (kuigi mitte alati) siiski räpile üsna sarnane olla, aga nad ise teevad kuidagi vahet. Umbes nii nagu sebraema oma tittedel, ei aja naabrilapsega segamini. Igatahes täpselt nii, nagu korraldatakse räpivõistlusi, korraldatakse ka slämmivõistlusi, kus teistele tabava sõnakasutusega muljet saab avaldada. Bitšidest ja blingist räägitakse veidi vähem, viiteid kirjandusele on see-eest veidi rohkem.

Grand Corps malade (Suur Haige keha) on üks kuulsaimatest autoritest, nii et sobib ta näiteks küll, kuigi tegu on valge mehega nö põlisel musta mandri alal. Aga palun.

vat need ajavad tõesti keti maha

Minust on muidu aja jooksul üsnagi tolerantne inimene saanud, aga üks inimgrupp hakkab mulle jätkuvalt tõsiselt vastu – “kirjanikud”, kes igal võimalusel kõva häälega kuulutavad, et nad kunagi teiste kirjanike raamatuid ei loe, sest kõik vajalik on nende peas. No tõsiselt, iga kord, kui jälle sellisega kokku põrkad, mõtled, kuidas on võimalik, et maa seda lolli ei neela. Mitte ainult selle pärast, et nad raamatuid ei loe, vaid see suhtumine tavaliselt laieneb kõigele – kõik, mis on tehtud kellegi teise poolt, ei saa olla huvitav. Vähemalt juhul, kui tegu on otsese konkurentsiga. Kahjuks on tulnud seda ahvi ja inimese vahelist (aga see-eest hästiarenenud egoga) lüli korduvalt kohata (Tartu ju) ja:

1) teie “kirjandust” lugedes on enamasti üsna hästi aru saada, et ega te ise peale Aabitsa midagi lugenud ei ole (ja see enamasti on siin tinglik, sest mõni kuulus kirjanik on ka väitnud, et ei ole kunagi teiste raamatuid lugenud, aga tavaliselt on hiljem selgunud, et nad on siiski liialdanud; Eestis ei ole ma selle üliandeka vähemusega kokku puutunud)

2) jah, ühe raamatu võib nii kirjutada, et teisi ei loe. Isegi kaks või kolm võib heal juhul välja vedada, kui joppab ja sa tõesti andekas oled. Eriti eeldusel, et tegelikult see andekas autor kuskilt siiski saab nö “uusi tekste” – no et ammutab inspiratsiooni kas või kunstist, muinasjuttudest jne. Aga tegelikult on nii, et inimene, kes ise välismaailma vastu mitte mingit huvi ei tunne (ja ainult narkootikumid ei loe), muutub paratamatult ühekülgseks. Ja ühel hetkel saabub paratamatult see päev, kus keegi, kes on rohkem raamatuid lugenud kui need kolm sinu oma, võtab poes su teose kätte ja mõtleb, et oleks, et sa kirjutamise asemel ise ka loeksid midagi, ei peaks su viimast raamatut VÕIB-OLLA peldikusse naela otsa riputama, sest ehk oleks seal midagigi, mis ka tegelikult veel tähelepanu väärib.

3) Ma ei ole veel kohanud isehakanud elektrikku või loomaarsti, kes ütleks, et teda üldse ei huvita, mis loogika järgi teised elektrikud juhtmeid ühendavad või loomaarstid loomi ravivad, sest nemad teevad kõik sisetunde järgi. Neid kohatud “kirjanikke” iseloomustab aga kõiki miskipärast seisukoht, et kui nad ainult TAHAKSID, ei oleks nad ainult maailma muutvad kirjanikud (tõsi küll, nad kas a) VEEL ei ole kuulsaks saanud või b) nad ei saa kuulsaks saada, sest ülejäänud maailm ei ole oma arengus veel nende tasemele jõudnud), vaid nad võiksid vabalt kohe ka elektrikud, loomaarstid või psühholoogid olla. Sest noh, uhkustada ei taha, aga nad TEAVAD tegelikult, et nad on geeniused – mida tõestab iseenesest juba tõsiasi, et keegi teine ei saa aru, et nad geeniused on, sest tõelist geeniust ei tunta kunagi tema eluajal ära.

Nagu halloo, kas vahepeal valutab ka, kui mõistus üritab tulutult koju tagasi tulla, aga kõik aknad on pimedad ja kloppimise peale keegi lahti ei tee?

  • Kategooriad