Minust on muidu aja jooksul üsnagi tolerantne inimene saanud, aga üks inimgrupp hakkab mulle jätkuvalt tõsiselt vastu – “kirjanikud”, kes igal võimalusel kõva häälega kuulutavad, et nad kunagi teiste kirjanike raamatuid ei loe, sest kõik vajalik on nende peas. No tõsiselt, iga kord, kui jälle sellisega kokku põrkad, mõtled, kuidas on võimalik, et maa seda lolli ei neela. Mitte ainult selle pärast, et nad raamatuid ei loe, vaid see suhtumine tavaliselt laieneb kõigele – kõik, mis on tehtud kellegi teise poolt, ei saa olla huvitav. Vähemalt juhul, kui tegu on otsese konkurentsiga. Kahjuks on tulnud seda ahvi ja inimese vahelist (aga see-eest hästiarenenud egoga) lüli korduvalt kohata (Tartu ju) ja:
1) teie “kirjandust” lugedes on enamasti üsna hästi aru saada, et ega te ise peale Aabitsa midagi lugenud ei ole (ja see enamasti on siin tinglik, sest mõni kuulus kirjanik on ka väitnud, et ei ole kunagi teiste raamatuid lugenud, aga tavaliselt on hiljem selgunud, et nad on siiski liialdanud; Eestis ei ole ma selle üliandeka vähemusega kokku puutunud)
2) jah, ühe raamatu võib nii kirjutada, et teisi ei loe. Isegi kaks või kolm võib heal juhul välja vedada, kui joppab ja sa tõesti andekas oled. Eriti eeldusel, et tegelikult see andekas autor kuskilt siiski saab nö “uusi tekste” – no et ammutab inspiratsiooni kas või kunstist, muinasjuttudest jne. Aga tegelikult on nii, et inimene, kes ise välismaailma vastu mitte mingit huvi ei tunne (ja ainult narkootikumid ei loe), muutub paratamatult ühekülgseks. Ja ühel hetkel saabub paratamatult see päev, kus keegi, kes on rohkem raamatuid lugenud kui need kolm sinu oma, võtab poes su teose kätte ja mõtleb, et oleks, et sa kirjutamise asemel ise ka loeksid midagi, ei peaks su viimast raamatut VÕIB-OLLA peldikusse naela otsa riputama, sest ehk oleks seal midagigi, mis ka tegelikult veel tähelepanu väärib.
3) Ma ei ole veel kohanud isehakanud elektrikku või loomaarsti, kes ütleks, et teda üldse ei huvita, mis loogika järgi teised elektrikud juhtmeid ühendavad või loomaarstid loomi ravivad, sest nemad teevad kõik sisetunde järgi. Neid kohatud “kirjanikke” iseloomustab aga kõiki miskipärast seisukoht, et kui nad ainult TAHAKSID, ei oleks nad ainult maailma muutvad kirjanikud (tõsi küll, nad kas a) VEEL ei ole kuulsaks saanud või b) nad ei saa kuulsaks saada, sest ülejäänud maailm ei ole oma arengus veel nende tasemele jõudnud), vaid nad võiksid vabalt kohe ka elektrikud, loomaarstid või psühholoogid olla. Sest noh, uhkustada ei taha, aga nad TEAVAD tegelikult, et nad on geeniused – mida tõestab iseenesest juba tõsiasi, et keegi teine ei saa aru, et nad geeniused on, sest tõelist geeniust ei tunta kunagi tema eluajal ära.
Nagu halloo, kas vahepeal valutab ka, kui mõistus üritab tulutult koju tagasi tulla, aga kõik aknad on pimedad ja kloppimise peale keegi lahti ei tee?
Pärdikute päevaraamat 
Like, yes.
Lisaks võiksid need “kirjanikud” karta jalgratta leiutamist st. olukorda, kus sa tuled mingi idee või kontseptsiooni peale, mis on nendes raamatutes, mida sa kunagi ei loe, juba ammu kirja pandud ja sinu geniaalne idee polegi nii geniaalne, kui sulle endale tundub vaid nagu täiega aabeetsee.
Mhmh, selle viimasega meenub mulle kohe üks Kerli Kõivu intervjuu (ta oli siis veel täitsa titt, see oli varsti pärast Fizz Superstaari, nii et võib talle vist andeks anda), kus ta õhinaga rääkis, et tema suhtumine religiooni on TÄIESTI ERAKORDNE, sest ta ei järgi mitte ühte kindlat religiooni, vaid tunnustab erinevatest usunditest seda, mis tema enda sisemise õiglus-, moraalitunde ja üldiste tõekspidamistega kokku läheb. Ja ma kujutan ette, et kõik inimesed lugesid seda ja mõtlesid et:”Ee, ma arvasin, et kõik mitte-otseselt-usklikud teevad nii…”
1) Kerli ainus eripära on see, et ta oli nii noorelt nii hea, et andis intervjuid. A pmst on selles vanusegrupis IGA ASI TÄIESTI ERAKORDNE. Minu elu, sõbrad, mõtted armastus, usk; eilne õhtu, matemaatikatund. See on normaalne.
2) “Kõik inimesed lugesid ja…”???? Luges fänniskond (+ täiesti sihtgrupiväline sina, miks???) ja nende jaoks on iidol iga sõna puhas kuld.
Kulla Kaur, võta nüüd palderjani, ma mainisin ju ise ka, et Kerli oli nii noor, et tema vanuses on see andestatav ja normaalne. Pealegi ei tähenda kellegi fänniks olemine minu jaoks õnneks seda, et iga fännatava isiku sõna puhas kuld peaks olema.
1) Ise oled palderjan, õlut hakkan jooma
2) Oled fänn olemisest valesti (nõrgalt) aru saanud
jõudu 🙂
See ei ole fännamine, kui kõike kriitikameelena puhta kullana võetakse, see on ajupuue. Tean, et teismelistele on see omane, aga see ei käi sugugi ilmtingimata fännamisega kokku. Ma fännan ka nii mõndagi bändi, aga see ei tähenda, et ma nõustuksin kõigega, mida nende liikmed ütlevad.
Ma just eile öösel lugesin vannis Pasolini “Teoreemi”, nii et ma võin ennast sellest rühmast välja arvata vist 😀
No sina pole minu meelest kunagi suure suuga kiidelnud, et kogu ülejäänud kirjanduse võiks põlema panna, et raamatukogus sinu tähtteoste eksponeerimiseks rohkem ruumi oleks.
Teistele kirjanikele tuleks lisaks lugeda ka teooriaid asjade kohta, mida sa ei tunne (et su kauboi ei vannuks näiteks nagu tänaval lahti lastud ropu suuga pätt), miks midagi toimib (et ei tuleks väiteid nagu tuumareaktsioon lauanurgal), miks midagi ei toimi (Hercule Poiro väide, et naised on värvipimedad, ei pea paika), kriitika teooriad ei jookseks mööda külgi maha ega ka kirjandusteooriad (igale algajale kuluks ära kopsakad raamatud algteksidest, mis ravib igaveseks terveks sellest haigusest nimega “olen originaal”). Ühesõnaga, kes ei loe, see totrusi ka kokku vorbib.
Kahjuks ei aita aga alati ka materjali tundmine.
Jan Kaus ütles kord ühel eriseminaril, et kirjaniku töö ei ole eelkõige kirjutamine, vaid lugemine. Ja kogu selle eriseminari raames, mida oli vist 4 loengut, rääkis ta peaaegu eranditult kirjanikest, kes teda mõjutanud on ja mil viisil. Ja ma pean tõdema, et tema stiil oli mitu korda mõjukam, huvitavam ja meeldivam kui aasta hiljem ühe teise kirjaniku äärmiselt enesekeskne monotoonne tekst sellest, kuidas ta raamatut kirjutades end mägedes hotellituppa sulgedes…
Ma ei arva, et kirjanik hakkab automaatselt teisi kirjanikke kopeerima, kui raamatuid loeb, pigem oskab hea kirjanik õppida teiste teostest asju, mis teevad temast veel parema kirjaniku…
Nii võiks ju need “boheem-kirjanikud”, kes väldivad iga hinna eest lugemist end kuskile kappi peita, soovituslikult helikindlasse, et keegi jumala eest neid ei mõjutaks… Sest hetkel näen ma seda vaid nii, et nad ei loe, sest see mõjutab, aga kõigest muust lasevad nad küll mõjutada ja see oleks justkui nende meelest okei.
Kokkuvõtteks on minu meelest idiootsus väita, et võõra kirjaniku raamatu lugemine rikub värske, alles alustava kirjaniku ära.