prantsuse film, prantsuse muusika (Aaron)

Vaatasin täna filmi, mis tekitas minus taas huvi prantsuse kino vastu, ehk jõuan isegi nii kaugele, et vaatan need kurikuulsad kolm värvi ära. Mitte täna muidugi, hoidku taevas selle eest, aga ühel päeval. Klassika on ikka klassika, suur ja diip ja tihtipeale igav. Filmiks oli “Je vais bien, ne t’en fais pas” (“Ära muretse, minuga on kõik korras”). Peaosas oli Mélanie Laurent, kes laiemale publikule on ilmselt tuttav ülaloleval kujul, aga seekord oli ta siiski selline:

Mélanie mängib 19aastast Lilit, kes jõuab Hispaaniast koju ning avastab, et tema kaksikvend on isaga tülli läinud ning kodust ära jooksnud ja kogu pere on sel teemal kummaliselt kidakeelne. See, et vend ta kõnedelegi ei vasta, mõjub talle nii karmilt, et ta ei taha enam süüagi. Ei ole ei kõmmutamist ega paljast keha (tegelikult üks seksistseen oli küll), aga ikka on huvitav vaadata, tahaks ju ikka teada saada, mis tegelikult toimub. Prantslased on selles mõttes eestlaste sarnased, et alati tuleb veidi maailmavalu ka sisse panna, kuigi õnneks ei tehta seda selles konkreetses filmis lollaka kaugustesse vaatamise kaudu. Lihtsalt keskendutakse suhetele, lähedusevajadusele ja sellele, kui kummaliselt maailm vahel toimib.

Ja filmimuusika oli väga hea, eriti laul, mille “kadunud vend oma õele kirjutas”. Tegelikkuses oli laul enne filmi olemas, mistõttu tüdruku nimi filmis Liliks muudeti, et ta lauluga kokku läheks, aga poiss, kes seda laulab on täpselt selline tüüpiline prantsuse hurmur, nagu neid filmides ja muusikaäris näeb, aga Prantsusmaa tänavatel miskipärast sugugi nii palju ei kohta. Bänd on siis Aaron (Artificial Animals Riding On Neverland) ja laul on selline:

  • Kategooriad