Perekoolis on teema piinlikest lugudest:
Teinegi piinlik lugu lapsega poes – sedapuhku sai kuskile second-handi huvi pärast sisse vaadatud. Laps, kuskil 4-aastane, avastas ühe eriliselt õnnetu ja rääbaka mängukaru, mida tal tingimata oli vaja. Seletasin talle vaikselt, et see karu on natuke liiga räsitud. Kuulas vaikselt ja mõne hetke päras kuulsid kõik: “Ma olen niiii vaene laps. Mul ei ole ühtegi mänguasja, ainult üks kingipakipael ja seegi kassiga kahe peale!”
Pärdikute päevaraamat 
Postitas: HEA!Kägu | 15/12/2008 10:01
No mina küsisin kunagi töösse süvenenuna tööl meeskollegi käest, et kas imehästi kirjutatakse kokku või lahku. Natuke läks aega enne kui taipasin mida ma küsisin ja miks kolleeg kõva häälega naerab mu küsimuse peale.
Alles eile kirjutas kommentaator ühele naisbogijale: “Küll sa oskad ikka hästi imeda” …ja lisas mõni rida hiljem… “pastakast lugusid välja.” Tuhandetest lõõpijatest ei reageerinud selle peale keegi. vaevalt neile ka siinne näide muiet näole venitab.
Aga “Ma olen niiii vaene laps. Mul ei ole ühtegi mänguasja, ainult üks kingipakipael ja seegi kassiga kahe peale!” – kui ma midagi taolist tõesti ostukeskuses reaalselt peaksin kuulma, no teate… mu süda lõhkeks!
Ma vist hakkaks südamest niiiii naerma:D Kui nad emaga just muidu öeldu järgi riides pole.
Mulle rääkis kunagi üks rootslane loo, kuidas paarike oli oma koolieelikust lapsega toidumarketi kassajärjekorras kui laps äkki üle terve poe valju häälega küsis: “Emme, aga miks sul täna hommikul issi noku suus oli?”.
Lapsesuu ei valeta 🙂
see on jah eriti perekool 😛 vaesed lapsevanemad 😛
mul juhtus kunagi sihuke lugu: läksin sõpradele külla. sisse saamiseks viskas sõber aknast kortermaja välisukse võtme. tegin ukse lahti ja ronisin üles, aga täpselt ei mäletanud, kas oli teine või kolmas korrus 🙂 ronisin siis huupi kolmandale ja tegin ukse lahti. uks läks lahti küll, aga vastu vaatas vanatädi väikse toakoeraga… 😀
läksin siis tagurpidi teisele korrusele tagasi ja kui nalja ära rääkisin, saime kõik tükk aega naerda. järgmine kord sinna minnes ma igaks juhuks enam niisama ust ei avanud, vaid alati ootasin, kuni keegi sõpradest selle lahti tegi või koputasin igaks juhuks… 😛
Kord Tartust Tallinnasse sõites hakkas tütar laulma: Meil ei ole midagi süüüüüüüaaaaaa… Proovisime vaikselt keelata, et mis sa… Tema laulab, et meil pole midagi juuuuuuuaaaaaaa. Üks vanem naisterahvas mõõtis meid väga hukkamõistva pilguga
Minu 4a tütar Tallinn-Tartu rongis rääkis väga deitailselt sellest, kuidas ta vanaisa rongi alla jäi ja tema seda kõike pealt nägi. Oh neid kaastundlikke pilke…
Väga naljakas. Aitäh!