Septembri esimesed nädalad on nii virtuaal- kui pärismaailmas mulle taas tutvustanud üht inimgruppi, kelle ma peaaegu juba unustanud olin. Need on feministid. St heas Eestimaises mõttes, kes ei põleta rinnahoidjaid ega raiu kirvega epilaatoreid puruks, aga kes usuvad, et naised on ka inimesed. No selles mõttes, et kui naistraktorist on sama osav, peaks ta saama ka sama palka – aga kui ta ajab vagu poole aeglasemalt ja see on ka kehvasti tehtud, on normaalne, et ta ka vähem palka saab. Et sekretär ei peaks ilmtingimata laotöölisest vähem teenima ainult selle pärast, et laotööline on traditsiooniliselt naine ja sekretär mees jne. Ja et on normaalne mees perse saata, kui mees ja naine käivad mõlemad päeval tööl, aga õhtul tuleb mees koju, tõmbab sõrmega üle peegli ja küsib:”Aga miks see tolmune on ää?” Eeldusel muidugi, et mees ei esita seda küsimust pärast seda, kui ta on maja ümber uue kiviaia püsti pannud ja peedist pesumasinale trumli teinud. Kuigi ei pea muidugi kohe pahasti ütlema, võib viisakalt vastata:”Selle pärast, kallis, et sinu virgad käekesed ei ole seda veel puhastanud.” Ühesõnaga sellised tugevad eneseteadlikud naised, kes kohati rõõmuga suisa misjonäritööd teevad.
Noh ja siis hakkad inimesega vestlema sellest, millega ta tegeleb. Või tuleb ta kellegi teisega jutuks. Või loed internetist seda, mida ta ise on enda kohta kirjutanud. Ja tuleb välja, et see tugev võrdõiguslane on tegelikult terve elu kellegi teise kulul elanud – ja kirub näiteks seda, et ta peab ise süüa tegema ja koristama, kuigi on viimased viis aastat kodune olnud. Lasteta kodune, olgu öeldud, ja mitte kümne hektari põllumaaga talumajapidamises, vaid korteris. Ja oleks siis, et see inimene endale mingi muu väljundi oleks leidnud – no et kasvataks kas või lapsi siis või koeri või maaliks või teeks kodus remonti või õpiks (mina, kui igavene nohik, ei kujuta ette, et mul oleks võimalik tööl käimata elada ja ma ei kasutaks seda, et kas või poole kohaga koolis käia ja huvitavaid asju õppida) või käiks kuskil vabatahtlikuna abis või loeks raamatuid või teeks teadust või oleks üldse mingil moel AKTIIVNE.
Ja siis kohtun ma tuttavate mimmudega, kes on alati olnud arvamusel, et mees peab ikka rohkem teenima ja naise kohustus on muuhulgas ka ilus välja näha, täpselt nii nagu mehe kohustus on vajadusel baaris kellelegi lõuksi sõita – ja selgub, et “mimm” pani eelmisel nädalal uue põranda, uue tapeedi ja värvis paar seina ja radiaatori ära, sest “mees oli ju Soomes tööl, aga ehituspoes oli soodukas ja mis seal ikka keerulist on, seina tuli ainult enne ülevärvimist natuke lihvida ja siit-sealt pahteldada ja nagunii lähen esmaspäeval jälle küünetehniku juurde”. Või “ma mõtlesin, et kaua ma ikka lapsega kodus olen, nii et läksin juba eelmise aasta septembris magistriõppesse ja olen selle kõrvalt tööl ka käinud, sest eriala on nii huvitav, et tahaks seda päriselt ka proovida”. Viimane ei õpi küünetehnikuks, ei õpi isegi minu kombel humanitaarala, vaid on peaaegu et tõsiseltvõetav inimene.
Tõsi küll, mimmude elus on toimunud see oluline muutus, et kuigi nad ikka veel oma välimusele väga suurt rõhku panevad, ei räägi nad sellest enam igal sammul, st jutlustamise osa on läbi saanud ja tegusid on selle arvelt tiba rohkem. “Tõelised feministid” (need konkreetsed siis, kellega just viimasel ajal kokku olen puutunud) on aga ikka veel kinni igikestvas jutlustamisfaasis. Mõni asi muidugi paneb ka paratamatult vihast röökima või veriseks hõõrutud näppudega klahve taguma, aga no mitte päris kõik siin ilmas. Ja see ei muuda fakti, et jutlustatakse teatavasti teistele, elatakse iseendale. No ja jutlustamise käigus läheb vahepeal meelest ära, et palk silmas sügeleb või et kui su omanik seda pealt kuulma juhtub, lüüakse sind kodust välja ja tuleb tööle minna.
Kust need pooltoonid järsku pildile trügisid?
Pärdikute päevaraamat 