Sain paar päeva tagasi taas uue auto omanikuks. Uue, nagu nouvelle, mitte neuve, ega ma rikkur ei ole. Igatahes on sellega siiani kaasnenud teatud tegevused. Näiteks linna peal ringi paarutamine, bussijuhtide kirumine (eile üks näitas ringile sõites suunda ja täna sõitis teine loll ringilt suunda näitamata maha) ja täna jõudsime siis lõpuks Siriusse ja klappisime sente, et burksi osta. Homme läheme vist noore pere laenu taotlema, et uued veljed osta. Aga peab ütlema, et autoga on mugavam küll, kuigi ma omal algatusel poleks raudselt sel aastal veel uue auto peale raha panema hakanud, sest Tartus elades on minu jaoks rahakulu suurem kui reaalne kasu, sest kooli-tööle-poodi saab ka ilma autota – lisaks ei ole ilma autota poes käies tavaliselt seda muret, et keegi liiga palju õlut ostaks. Autosse mahub seda kahjuks tunduvalt rohkem kui kotti.
P.S. Täna kummitab allolev laul. Mitte et keegi minuga võistlemas oleks, lihtsalt on hämmastav, kuidas selline lohe nagu Dolly Parton suudab sellist laulu laulda. Seda enam, et minu meelest pole ta kunagi mingi õrn kaunitar olnud, vaid ikka selline “tulin-nägin-võitsin-mälusin läbi-sülitasin välja” stiilis tädi – kuigi ehk on ta armuelus tõesti hoopis teistsugune, sest Dolly on juba üle 45 aasta abielus olnud. Tänapäeva staarimaailmas on see midagi ebatavalist.
Pärdikute päevaraamat 
Oi kurat, Siriuse burks… *neelatab*
Järgmine kord Tartu vahet sõidan, toon sulle ühe kaasa?
Too terve korvitäis, siis ma saan need sügavkülma lükata ja rõõmsalt soendada xD
Jah, Telc, too siis oma lapsele ka juba mõni burks – elatise oled sa niikuinii JÄLLE võlgu. Uued valuveljed ei võimalda seda haledat miinimumi maksta, või mis?
Ma ei üllatu, kui Tartu-sõidul suvaline pealevõetu muu jutu sees ei poeta: kas staare tunnete? näiteks Rentsi?
Hööööö! Autopeded, raisad! Kuid ma ei muretse, küll ta teil laiali laguneb. Ja ma võtan teadmiseks, keda transaküsimustega nüüd tülitada, kui kuskilt on vaja mõni laip või kolm aastat taeva all seisnud tugitool ära vedada. 😀