Selle pärast ei kirjutagi. Liiga palju tegemist ja liiga vähe energiat. Kõik tahavad midagi. Lõputöö teema on vaja selle nädala lõpuks paika panna. Teisest küljest, kui juhendajat ei oleks, siis ei jõuaks ma ilmselt mai alguseks ka otsusele ja SIIS oleks üks nutt ja hala. Ja kuna absurdsed lahendused on alati parimad, mõtlesin neljapäeval üht trenni vaatama minna. No et äkki lisakoormus annab hoopis energiat juurde ja õpetab aega paremini planeerima. Ei taha ju mingi pehmo olla. Igatahes ei jaksa lihtsalt kirjutada, sest aju on väsinud.
Iseenesest tundub, et akadeemilise teksti üleküllus on mind infantiilseks teinud. Täna näiteks käisin toidupoes (üksi), avastasin, et röstsaia juures, mida ma tavaliselt ostan, on silt “ostjate lemmik” ja ütlesin kõva häälega:”Oi, see on ju minu lemmik ka!” Siis hakkas häbi ja ostsin hoopis teist saia. Double-wuss. Teine näide on 26-aastane K, kes sai elu esimesed prillid, mis tulid tasuta prillitoosis. Selline ilus ja kuldne. K vaatas tükk aega ja siis ütles vaikselt:”Nad ju teavad, et ma olen poiss…” Aga ei ole vaja tema pärast südant valutada, me vahetasime prillitoosid ära, sest ma ostsin ka tglt alles hiljuti uue ja ägeda, aga kuna minu prillid peavad kogu aeg ees olema, pole mul just eriti palju võimalust sellega eputada. Millest on kahju, sest see on täiega eputamisväärne, hakka või blogisse videot tegema.
Lisaks ahikütte-eri. Tellisime kuiva kaske, saime peaaegu kuiva haavapuu. Kuna hind oli metsikult soodne, ei hakanud isegi kisa tõstma, vaid võtsime kõik vastu, mis anti. Why not? Ise ka ei tea, miks just meiega alati selliseid asju juhtub.
Ahjaa, Ahhaa-keskuses käisin ka täna, päris lahe oli, kuigi mul läks juba viltuses majas süda pahaks, sest see lööb tasakaalukeskuse ikka korralikult paigast ära. Seal oli selline koht ka, kus saab jalgrattaga köiel sõita. Ma alguses veits äputasin (hoolimata teadmisest, et on täiesti võimatu, et jalgratas sealt alla kukub), aga kui üks pisike roosa särgiga tüdruk ära tegi, julgesin ka minna. Ja selline koht oli, kus sai oma varju seina külge kleepida, nii et see jäi pärast omaniku lahkumist sinna. Ma enda oma ei jätnud, alati on oht, et äkki jäävad mu hinge viimsed riismed ka ikka maha, aga välja nägi see äge. Nii et kui raha üle on, on see sobiv koht, kuhu seda loopida, eriti kui on lapsi või lapsemeelseid sõpru.
Pärdikute päevaraamat 