Ma ei ole rahul

Mitte millegagi. Mulle ei meeldi see, et wordpressi ülemiselt äärelt kadusid osad asjad ära. Üldse ei meeldi. Siis ei meeldi see, et Doctor Who hooaeg algas nii huvitavalt, aga nüüd on juba mõnda aega ainult emopask ja nutt ja hala. Nagu kamoon, doktor leiab iga hooaja alguses endale kaaslase ja iga hooaja lõpus avastab järsku, et oh sa issa ristike ja püha kaardivägi, minuga koos reisides võiks ta ju surma saada, parem ikka viin ta koju tagasi. Ja võtan nädala pärast uue lemmiklooma sõbra, kellega kindlasti midagi ei juhtu. Nagu riili?

Lugesin läbi Cormac McCarthy raamatu “Tee“, mis oli üsna hea, kui ebaloogiline lõpp välja arvata, aga samas oli kogu raamat üks suur loogikaviga – ei ole vaja just füüsik olla, et taibata, et ei ole olemas sellist katastroofi, mis pühiks maa pealt kogu eluslooduse, linnud, loomad, putukad ja puud, kuid inimesed jätaks alles. Nagu tõesti, linnad on täis surnud inimesi ja ei ole ühtki rotti, kes neid sööks? Eriti arvestades seda, et suurlinnades võivad rotid elada tunduvalt sügavamal maapõues, kus neil on üsna ohutu ja mingid uuringud on väitnud, et kassid saavad neist heal juhul kümme prossa kätte ja hulkuvate kasside arvukus ei ole rottide arvukusega eriti seotud. IMDB-s oli kõiki minusuguseid hurjutatud, sest “autor ju ei mõelnud seda, autor tahtis nende kahe inimese suhetele keskenduda”, aga anname neile andeks – ilmselgelt ei ole ameerika matsid tekstipragmaatikast mitte midagi kuulnud. Oleks muidugi tahtnud teada, kas lõuna pool oli siis soojem, sest Maa pöörles ju ikka sama moodi, teoreetiliselt oleks pidanud ekvaatori lähedal siiski parem kliima olema.

Rääkimata sellest, et mina eeldasin raamatut lugedes, et poiss võiks olla viiene, aga selgus, et ta on vähemalt algkooliealine, ilmselt veidi vanemgi, kuna ta sai juba asjadest enamvähem aru, kui ta ema end ära tappis ja sellestki on raamatus toimuva hetkeks mitmeid aastaid möödas. Nii et filmis olev kümneaastane poiss on ilmselt üsna õiges vanuses – Eestis ei oleks pea ükski väike laps selles vanuses soost olenemata nii saamatu. Maal putitavad kümneaastased poisid juba oma pisikesi motikaid, onnide ehitamise aeg on ammu möödas ja noa käsitsemine selge. See oli nagu sitakäkk. Ma saan aru küll, et ta pidi sümboliseerima kogu maailma headust, aga kogu maailma headus ei pea ju ilmtingimata samal ajal ka saamatu olema. Ei ole muidugi välistatud, et isa õpetas talle midagi nö tekstivälisel ajal, aga ainus koht, kus ta raamatus demonstreeris, et ta ise midagi teha oskab (kui ta just parajasti relva kuskile maha ei unustanud vms) oli see, kui ta lõpus ise tuld tegi ja isale teed keetis. Cormacist saan ma aru, tema tahtis tegelikult kogu selle raamatuga öelda oma viieaastasele lapsele, et ta on taastanud tema usu maailma ja et kui ta muidu kirjutab inimeste loomuomasest kurjusest, siis tema pärast tahab ta kirjutada ka inimeste loomuomasest headusest. See on kõik väga kena ja arvata on, et pea 70aastaselt taas isaks saada on eriline tunne. Aga meile, kui lugejatele, jääb sellest siiski natuke väheks, paratamatult loeme me ka seda, mis sellest lausest väljapoole jääb.

Prantsuse filmiga Joueuse (“Malemängijanna”, ingliskeelne variant “Queen to play“) ei jäänud ma ka päris rahule. Prantslased on selles mõttes nagu eestlased, film peab ikka ilgelt diip olema, muidu ei kõlba see kuskile. Siin filmis on siis suvaline koristajanna, kes ei ole oma eluga rahul ja kes armub malemängu – kuna ta tunneb, et muu tema elus pole tema kontrolli all, on tema jaoks väga oluline, et ta vähemalt siin suudaks kontrolli saavutada ja säilitada. No ja siis hakkab üks vanem mees talle malet õpetama. Filmi ainus naljakas koht ongi vist see, kui mees, kes kahtlustab, et naisel on armuke, jälitab teda, piilub aknast sisse ja näeb, et naine võtab kitli seljast – ja hakkab oma ülemusega malet mängima. Kittel oli ikka teiste riiete peal, te nurjatud. Igatahes teatab mees hiljem naisele midagi stiilis:”Ma saaksin aru, kui sul oleks afäär, aga SEE on ju veel hullem. Mida inimesed minust küll mõtlevad!” Aga iseenesest, kui venimine ja diibitsemine ja ebarealistlikkus (no ei õpi 40aastane tädi lambist ühe suvega näiteks peast malet mängima, kui tal pole mitte mingit varasemat mälutreeningut olnud, selleks peaks ta põhimõtteliselt geenius olema) välja arvata, siis see film isegi pakkus midagi. Kohati oli täitsa huvitav.

Pealegi tuli just selle filmi pärast mulle meelde, et pole tõesti ammu malet mänginud ja et ajaviitena on see ju tunduvalt mõnusam kui Perekool. Mitte et ma seda väga hästi oskaksin, aga mängida meeldib mulle sellegi poolest. Pealegi teavad kõik, et malet mängides end veinist umbe tõmmata on tunduvalt kultuursem, kui lauajalgpalli mängides hommikuni õlut juua.

Ja kuna ma üritan oma lõputöö jaoks tutvuda võimalike maailmade teooriaga, siis tahaksin Taavile ja tema kolleegidele öelda: MIS TEIL VIGA ON??? Kas te perse ei taha minna? Miks te ahistate inimesi sellise hullumeelsusega? Ja ma ei ole veel Thomase ja Peirce’ini jõudnudki, loen alles Umberto Ecot (ei, mitte “Roosi nime”, vaid seda teaduslikku) ja olgem ausad, ma jõudsin end alles sissejuhatusest läbi närida. Praeguseks olen jõudnud seisukohale, et ma jätan liigkeerulise jura kõrvale ja kirjandusanalüütiline osa minu magistritöös näeb välja järgmine:

Mulle meeldisid ta raamatud väga. Eriti meeldisid mulle need kohad, kus räägiti koertest. Sest, et mulle meeldivad koerad. Mul on endal ka koerad. Kaks tükki. Nemad on ka pehme karvaga, nagu oli see koer seal raamatus, kus Aafrikast rääkis. Minu meelest oli see täiega nunnu. Ja see tegi üldse raamatu nunnuks.

Lisaplussiks on see, et viiteid pole vaja, sest kõik tuleb minust enesest. Lõputöö ei peakski olema refereering, vaid peaks näitama rohkem minu isiklikke seisukohti.

Millega ma siis üldse rahul olen? Sons of Anarchy uus hooaeg on küll imelik (pehmelt öeldes), aga vähemalt siiani veel väga huvitav. Lisaks olen ma megarahul, sest avastasin, et saan aru KÕIGEST, mida räägib üks õppejõud, kelle loenguid ma eelmisel aastal võtta ei julgenud, sest kartsin, et ei saa midagi aru – nimelt räägib ta prantsuse keelt hästi kiiresti. Nüüd ei ole mitte mingeid probleeme, kuigi ta annab akadeemilist prantsuse keelt – vastu rääkida ma muidugi eriti ei oska, aga aru saan tõesti kõigest. Kuigi samas on üsna loogiline, et kui ma olen harjunud teadusartikleid lugema, aga kokaraamatuid eriti ei loe, siis saan ma teaduskeelest paremini aru kui köögijutust, sest paljude köögisõnadega pole ma lihtsalt pärast esimest aastat kokku puutunud.

Mis mind segadusse ajab? Neid asju on muidugi palju, aga viimasel ajal hämmastab mind Ajusaagimi isikliku portaali sõnadevalik. St nad kasutavad sõnu, millel tegelikkusega mitte mingit seost ei ole – viimase aja hämming on see, et Kristina Bellanovat nimetatakse erootikatäheks, aga Vormsi Ennu sõbrannat, kes kunagi õllereklaamis napis pesus poseeris, nimetatakse “peaaegu pornostaariks”. Kus siin loogika on?

Ja lõpetuseks huvitav fakt prantsuse keelest – kas teie teadsite, et prantsuse keeles on sõnu, mis ainsuses on ühest soost ja mitmuses teisest? Igatahes on.

Peace out.

  • Kategooriad