sellised loomaomanikud

Sitateema on viimasel ajal kuidagi alakajastatud, kas te ei leia?

Sõidab perekond Rents siis ühel kaunil sügispäeval vanaema poole. Koer (ainult üks sai kaasa) viisakalt pagasnikusse pagasiruumi pakitud, aga kuna seal katet peal ei ole, ja üks iste on alla pandud, saab ta soovi korral edasi-tagasi siiberdada. Ja mida lähemale me jõuame, seda rohkem Atu vinguma hakkab. Tal on komme lihtsalt selline, et kui ta aknast välja vaadates ümbruskonna ära tunneb ja saab aru, et kohe läheb toredaks, siis hakkab pill pihta – ja mida lähemale jõuame, seda rohkem keerutab ja vigiseb.

Noh, oleme meie peaaegu kohal, viimane külavahetee jupp, vanaema sissesõidutee napi 25 meetri kaugusel, kui Rentsil viskas kopa ette, lõi pidurid blokki ja teatas Atule, et kurat, kui vigin ei lakka, lähed maha ja jooksed auto järel. Loom muidugi ainult vilistas mulle näkku. K pidas seda ilgelt naljakaks ja ütles, et oh, vaatame, mis nägu ta teeb, kui me ta autost välja laseme, ja tegi koerale ukse lahti. Atu sai vist aru küll, et talle mingit tünga tehakse, tegi nõutu näoga kaks ringi ümber auto ja kui ma ütlesin, et noh, laseks ta nüüd sisse tagasi, hüppas eemale muru peale ja – hakkas lihtsalt sitale, ise samal ajal mulle mahajäetud looma kombel otsa vahtides.

Tõsiselt, mul pole sada aastat nii häbi olnud. See on ju pisike küla, kui keegi akna peal passis, siis nüüd nad raudselt mõtlevadki, et me oleme mingid eriti tropid koeraomanikud, kellel koer küsib välja, mille peale need peatavad lihtsalt keset teed kinni ja lasevad koera asjale, selle asemel, et 25 meetrit edasi sõita. Igatahes hakkas mul nii mark, et ma põgenesin sündmuskohalt. Ilma koerata. Ta pidi omal neljal käpal selle vahemaa läbima ja ei olnud sellest sugugi vaimustuses.

P.S. Olgu mainitud, et koduteel oli autos meeldivalt vaikne. Kõrvad kohe puhkasid.

28 kommentaari

  1. Sa selle levenini pole veel jõudnud, et võõraste koerte junne kokku korjad?

    • Olen korjanud küll, kui enda koera tagant koristades avastan, et kellegi teise (loodetavasti siis mõne teise koera) hunnik ka läheduses on. Aga näed sa, seekord jäi enda omagi tagant koristamata. Hea on, et polnud kellegi lillepeenar või aiaesine, vaid väike eikellegimaa.

  2. Ma ka korjan. kuigi võõrad jahtunud junnid on rõvedad. Üldse on rõve. Tuleks vist maale kolida.

    • Kas võõrast veel sooja sitta oleks parem korjata? 😀

  3. võõras jahtunud junn……. AAAHAHAHAHAHAHAHAHA

  4. Soe junn on 10x etem, kui külm. Sa Nirti oled veits looduskauge või mis? Või on tundetasandil mingeid vajakajäämisi?

  5. minu meelest soojast junnist võikamat asja annab kujutleda. koera jahtunud junn peaks ju ka suht kõva asi olema. kujutled, et võtad tükikese paakunud muda üles.
    soe junn on nagu… liiga värskelt kellegi sisikond.

  6. Kui mina koerajunne korjan, püüan alati endale sisendada, et need on plastiliinist. Siis on suht kindel, et ei aja öökima 🙂

  7. ajate vanainimese naerma veel õhtu ilja!

    Koerasitt .. .. soe vs jahtunud
    oma vs võõra krantsi pask …

    No “t”-tähega ürademaa, ma ütlen, milline buržuaasne idüll! Peab aga aega käes olema, et jõuaks üldse mingist koerasitast mõelda, saati siis veel kirjutada!

  8. Soe sitt on parem kui soe sai! Sooja sitta saab ööpimeduse katte all käsikaudu koristada. Kompamismeetodil aduda, kus sitt asub. Pole telefoni valgustki vaja! Kui muidugi mingi kõrrepõld ei ole, kus ei julge kilekotikesega ringi käperdada. Aukliku kotiga pole üldse mõnus ekskremente kasida. 😉 Aga enamasti ilgtsivilioseeritud kohtades kõrrepõldusid ei ole. Murud ikka kipuvad domineerima.

    Koomatoomale: koeraomanikule on sittumine koera üks olulisemaid tegevusi, millest on iga issand päev juttu. Et kas sittus ära või peab veel minema ja kes peab minema ja kes viitsib minna. 😀

    PS! Tglt saab sitased käed puhtaks pesta ja surma ei tulegi. 😉

  9. “Sitateema on viimasel ajal kuidagi alakajastatud, kas te ei leia?”

    Kuradi hea! Kui ma poleks ajakirjanik, ja ma seda polegi, ma paneks ülalesitet pealkirja Õhtulehe esiküljele. Vaataks, mis saab…

  10. Koomatomm ei saa tegelikult asjast üldse aru. Puržuaasne on hoopis see pipsutamine, mille puhul arvatakse, et koerasitast rääkimine ja kirjutamine on mingi tabu ja “liiga ebaintellektuaalne”. Sitt on sitt. See on elu reaalsus ja parem on sellest teadlik olla. Pigem on puržuaasne sitast eemale hoida. Mõned püüavad seda, kuigi unustavad, et sitt on ka nende endi sees. Miks seda siis võõristada? Milleks peenutseda?
    Eriti silmakirjalik on veel see, et just sitakartlikud jätavad igasugused rõvedad junnit tee äärde vedelema sellal, kui julgemad kodanikud need kirudes kokku korjavad. Kes on siis õilsamad? Kas need, kes vastumeelselt võõrast sitta kraamivad või õilishinged, kes sitast rääkimist isegi sündsaks ei pea -koristamisest kõnelemata?

    • Ei, kuule, ma arvan, et me saame aru küll. Mind näiteks pani veidi imestama kommentaar “Soe junn on 10x etem, kui külm. Sa Nirti oled veits looduskauge või mis? Või on tundetasandil mingeid vajakajäämisi?”

      PALUN ütle, et see oli sarkasm.
      Kui see sarkasm ei olnud, siis kommenteeri, palun, neid “vajakajäämisi tundetasandil”, mis sooja sitta vääriliselt hinnata ei oska või selle – halasta ja hoia! – isegi külma sitaga ühte nii-öelda patta panevad.

      Disclaimer: Pask on pask, kui te mind töötamas näeks, saaksite aru, et mingi koerajunnikene on ikke kõige süütum osa päevast.

    • Noh, oleks mul koer, ma korjaks vabalt ta junne, aga ilmselt ootaksin enamasti, kuni on veidi jahtunud. Jahtunud junn on väetis, soe junn on kellegi teise sisikond.
      Kassi karvapallidega on sama teema. Hoidke oma soojad junnid endale.
      Mu elu kõige rõvedam koristamine oli siiski see, kui kass oksendas vaibale terve maotäie sõrmepikkusi parasiitusse.

  11. See “10x” oli tõesti nn kunstiline liialdus. Ma ei ole seda erinevust ju tegelikult mõõtnud. Lihtsalt isiklikult tekib “sooja sitaga” nagu parem emotsionaalne side…
    Seda võiks võrrelda tundega, mis tekib elusa ja surnud inimese puudutamisel. See on suhteliselt erinev emotsioon, kui teate.

    Mõelgem selle peale.

    • well… ka surnud inimene võib mõnda aega soe olla. Või surev. Ons see parem? Nakkavam igatahes.

      Mul ei ole vaja sitaga isiklikku sidet, mulle piisab utilitaarsest lähenemisest. Ma pole ju mardikas! Ja ma ei arva, et see näitaks nt minu tundeelus mingeid puudujääke. Või minu looduskaugust.

      Mu meelest on kahejalgse omnivoorse humanoidi poolt sitaga isikliku sideme loomine hoopis looduskauge.

  12. Sa mõtled liiga keeruliselt, Morgie. Mina rääkisin tunnetest. Ära karda oma tundeid.

    Võibolla ongi probleem selles, et sul puudub sitaga isiklik suhe ning sa püüad läheneda teemale nö marksistlikult? See on väga ohtlik, sest just sellise teoreetilise suhtumise tõttu on toimunud maailmas väga palju kurja. On hukatud palju inimesi ning põhjustatud loendamatuid kannatusi.

    Püüan näitlikustada. Täna -jalutades pargis ja nähes sittakorjavat koeraomanikku -või lihtsalt sittakorjavat inimest -tundub sulle see tegevus ropp ja tõest kaugel olev. Küsimus sita temperatuurist kaldub sinu arvates aga lausa perverssuste valda. esiteks ei tea sa enda tutvusringoknnas kedagi keda see teema puudutaks (st sul puuduvad võimalused selle üle teoretiseerida), teiseks näib see sulle võrreldes muude küsimustega kuidagi vähetähtis. Ühesõnaga -sitt ei tekita sinus mingeid isiklikke tundeid vaid sa püüad neid tundeid üksnes ette kujutada.

    Kuid nüüd vaatleme sittakorjavat kodanikku. Sitt on tema jaoks vahetu reaalsus ning tal tekib sellega -juba ainuüksi füüsiliselt -isiklik kontakt. Igasugune füüsiline kontakt mõjutab ka meie üldist taju ja maailmanägemist. Seega on sitakorjaja sunnitud jälgima oma reaktsioone mida kontakt sitaga temas esile kutsub. Ta on sunnitud sitaga nö suhestuma -esitama endale sita kohta küsimusi -ning leidma neile küsimustele adekvaatsed vastused: kas sitt on soe või külm? Kas see on värske või vana sitt? Kumba on parem käes hoida? Kumb on meeldivam? Kas ma aktsepteerin end peale sitakorjamist? millele minu minapilt üldse toetub? Kas sitakorjamine on minu jaoks alandav või pigem väärikas tegu? jne jne.

    Nagu sa näed, morgi -pole võimalik inimesel sitta korjates jääda teoretiseerivaks ja hukkamõistvaks kõrvalseisjaks, sest tal on tekkinud väljaheitega vahetu emotsionaalne ja intellektuaalne suhe.

    Need kellel selline suhe puudub on oma tundetasandil sellevõrra vaesemad. See ongi nn puudujääk.

    • Ricardo.
      Marksistlik oled sa ise, ja kõik su esivanemad ja järeltulijad on marksistlikud. Lugeda sa ka ei oska. Kirjutasin eespool, et mul ei ole sita koristamisega probleemi. Olen koristanud räigemaidki asju ja ma tõepoolest ei pea vajalikuks oma elu raisata selle ropuks pidamise peale. Lihtsalt eelistan ma täiesti rangelt sellist sitta, millest ihusoojus on juba lahkunud.
      Kui tahad, ime sellest eelistusest mõni järjekordne kompleks välja, aga ära inkrimineeri mulle eluvõõrust ega eluvõõra tutvusringkonna olemasolu.
      Ma olen täiesti elututtav.
      Nüüd mine ja söö sitta, rics. Head isu!

    • Oo pühitsetud sitapreester ja märter Ricardo Vaga, nagu sa näed, ei ole ma ka tunnetetasandilt vaene. Tundeid on mul nii, et tapab. Mõni tunne ajab lausa sita ahtris keema.
      Halleluuja, aamen.

  13. Morgi, oled tõesti päris tundliku natuuriga neiu. Parim ongi minu meelest see, et me suudame rääkida Sinuga ka keerulistel teemadel ning tekitada konstruktiivse dialoogi. Ole tänatud ka lahke soovi eest! Hea sõna kulub alati marjaks ära.

  14. te harimatud matsid! söök on püha ja seega ka sitt! vaadake kõik kuidas jaapani mees perpetum mobile leiutas.

  15. ricardo trollib sihukese hooga, et sitapuru tuiskab kahte lehte ja prouad neelavad sööta. Olgen’d ikka!

    • Ära ole nii kitsarinnaline, võib-olla mõni kirjutabki kodus oodi soojale sitale 120 värsis.

    • haha.
      mul on kirjutatud.
      ammu.
      ee…
      kas kopeerin siia? see on üsna… mahlakas.
      vist parem mitte.

    • 120 värssi just ei ole, 16 rida tuleb ära

  16. Ah, ma pidin oma luuletuse siia linkima…
    http://vaaladekalmistu.blogspot.com/2010/11/fusioloogiline.html

    ma muidu ei teeks seda, aga ma vaatasin oma blogi statistikat ja see on igav. Niisiis… jänes sampust ei joo.

  17. Morgie, tänan luuletuse eest!
    Sisu ei kohuta, ka ise vulgarismis üles kasvanud. Riim kah hea. Aga lonkav meetrika… Väga suure punnimisega sain loole saate juurde kujutada: C/G/C/G/F/G/F/G/ – -// Kui lubad, võtan laulu sõbra sünnal repertuaari?

  18. Anna minna… kuigi meesterahva suust kostab yks rida imelikuna. Tahan salvestust!


Comments RSS TrackBack Identifier URI

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.

  • Kategooriad