kas lasteaed on kasulik või kahjulik?

Siin ja seal, kus lastekasvatusest juttu on, on ilmunud välja sotsiaalteadusliku taustaga inimesed, kes ütlevad, et tegelikult on lapse närvisüsteemi arengule kasulikum, kui ta vähemalt enne kolmandat-neljandat eluaastat lasteaias ei käi ja kõige parem, kui ta seal üldse kunagi täiskohaga ei käi. Mõtlesin, et olen kaval ja vaatan, kuidas elab eliit, kes ei ole sunnitud lapsi lasteaeda panema. Jaapani printsess võib küll teiste lastega koos tavakoolis käia, aga lasteaias ta ei käinud. Inglise printsid aga läksid juba kolmeselt lasteaeda. Juudid kasvatavad lapsi traditsiooniliselt kodus – kolm põlvkonda elab ühe katuse all ja vanavanemad kasvatavad ja õpetavad pisikesi. Mis kõlab teoorias hästi, aga praktikas oleks ilmselt üks pidev võimuvõitlus.

Nii et mõtlesin, et guugeldan – aga kui küsida internetilt, kas lasteaed on kasulik, pakub ta ainult vestlusi, kus arutatakse, milline lasteaed kasulikum on. Ehk siis eitatakse võimalust, et ehk elatakse hoopis ilma lasteaiata. Ja teadusartikleid ma ei suutnudki leida, peale ühe, kus väideti, et lasteaias käimine või mittekäimine mõjutab laste õppeedukust minimaalselt (seejuures selle katse kohaselt mõjutas see ainult valgete laste tulemusi paremuse suunal, mustanahaliste puhul erinevust polnud) ja edukust edasises elus ei mõjutu üldse. Ma tahaks teada, kus on need kümned uurimused, millele kogu aeg viidatakse? Mis on kasulikum, kas õpetada last koolini kodus, et temast kasvaks enesekindel isiksus, kes ei ole liiga varakult harjunud end kellegi käsutamise peale painutama, või panna ta juba kaheaastaselt lasteaeda, et ta sotsialiseeruks?

Ahjaa – see ei ole nüüd selline koht, kuhu kirjutada “minu laps käis küll lasteaias ja on täiesti normaalne inimene”, sest siis kirjutan mina lihtsalt vastu, et “ma käisin ka lasteaias ja olen normaalsusest kaugel” või “minu vend ei käinud lasteaias ja on ka täiesti normaalne inimene”. See läheks maru selliseks “mul on nii, järelikult ongi nii” asjaks ära. Samas kui mind huvitavad just teoreetilised seisukohad, mida muidugi võib julgelt vürtsitada näidetega isiklikust elust. Lihtsalt tavaliselt ilmuvad sellistes teemades välja emad, kelle lapsed on lasteaias/on olnud lasteaias ja kes tunnevad, et juba sellise teema eksisteerimine on isiklik rünnak nende ja nende kasvatusmeetodite vastu ja ma ei tahaks, et mõni lapsevanem mind kaunis sügisöös pussitaks, kui ma loengust koju hiilin. Nii et arutleme sõbralikult. Uuringuid võib ka linkida, kui keegi mõnda teab.

Horrible bosses

Tahtsin lihtsalt ära mainida, et kõlab küll uskumatult, aga jõudsime ära oodata hetke, kus komöödia, milles mängib Jennifer Aniston, ka päriselt naljakas on. Mitte mingi kunstiteos, aga kergelt naljakas ja sobiv õhtune ajaviide, mis kodutöödele taustaks mängima panna. Ta ei ole muidugi peaosas ka, film keskendub kolmele tüübile, kes otsustavad, et nende ülemused tuleks maha lüüa, aga kuna nad on saamatud, ei taha asjad väga hästi edeneda. Materjali koomikaks küll.

Treiler: