kas lasteaed on kasulik või kahjulik?

Siin ja seal, kus lastekasvatusest juttu on, on ilmunud välja sotsiaalteadusliku taustaga inimesed, kes ütlevad, et tegelikult on lapse närvisüsteemi arengule kasulikum, kui ta vähemalt enne kolmandat-neljandat eluaastat lasteaias ei käi ja kõige parem, kui ta seal üldse kunagi täiskohaga ei käi. Mõtlesin, et olen kaval ja vaatan, kuidas elab eliit, kes ei ole sunnitud lapsi lasteaeda panema. Jaapani printsess võib küll teiste lastega koos tavakoolis käia, aga lasteaias ta ei käinud. Inglise printsid aga läksid juba kolmeselt lasteaeda. Juudid kasvatavad lapsi traditsiooniliselt kodus – kolm põlvkonda elab ühe katuse all ja vanavanemad kasvatavad ja õpetavad pisikesi. Mis kõlab teoorias hästi, aga praktikas oleks ilmselt üks pidev võimuvõitlus.

Nii et mõtlesin, et guugeldan – aga kui küsida internetilt, kas lasteaed on kasulik, pakub ta ainult vestlusi, kus arutatakse, milline lasteaed kasulikum on. Ehk siis eitatakse võimalust, et ehk elatakse hoopis ilma lasteaiata. Ja teadusartikleid ma ei suutnudki leida, peale ühe, kus väideti, et lasteaias käimine või mittekäimine mõjutab laste õppeedukust minimaalselt (seejuures selle katse kohaselt mõjutas see ainult valgete laste tulemusi paremuse suunal, mustanahaliste puhul erinevust polnud) ja edukust edasises elus ei mõjutu üldse. Ma tahaks teada, kus on need kümned uurimused, millele kogu aeg viidatakse? Mis on kasulikum, kas õpetada last koolini kodus, et temast kasvaks enesekindel isiksus, kes ei ole liiga varakult harjunud end kellegi käsutamise peale painutama, või panna ta juba kaheaastaselt lasteaeda, et ta sotsialiseeruks?

Ahjaa – see ei ole nüüd selline koht, kuhu kirjutada “minu laps käis küll lasteaias ja on täiesti normaalne inimene”, sest siis kirjutan mina lihtsalt vastu, et “ma käisin ka lasteaias ja olen normaalsusest kaugel” või “minu vend ei käinud lasteaias ja on ka täiesti normaalne inimene”. See läheks maru selliseks “mul on nii, järelikult ongi nii” asjaks ära. Samas kui mind huvitavad just teoreetilised seisukohad, mida muidugi võib julgelt vürtsitada näidetega isiklikust elust. Lihtsalt tavaliselt ilmuvad sellistes teemades välja emad, kelle lapsed on lasteaias/on olnud lasteaias ja kes tunnevad, et juba sellise teema eksisteerimine on isiklik rünnak nende ja nende kasvatusmeetodite vastu ja ma ei tahaks, et mõni lapsevanem mind kaunis sügisöös pussitaks, kui ma loengust koju hiilin. Nii et arutleme sõbralikult. Uuringuid võib ka linkida, kui keegi mõnda teab.

66 kommentaari

  1. Hmmm…ma tegelikult ei usuks neid uuringuid ka, sest kõik ju sõltub. Oleneb sellest, milline on lasteaed, milline on kodu, milline on lapse närvisüsteem jne.
    “õpetada last koolini kodus, et temast kasvaks enesekindel isiksus, kes ei ole liiga varakult harjunud end kellegi käsutamise peale painutama” – aga kui kodus valitseb vanemate poolt keelan-käsen-poon ja lasen-kasvatus? “Mul oli nii, järelikult nii on”-targutus ka – mina küll ennast kooli minnes kuidagi enesekindlalt ei tundnud, pigem olin hirmunult nurgas ja kadestasin neid, kellel lasteaiasõprade näol tuttavad näod ümberringi.

    • See on vist see suurem teema, et see, kuidas laps lasteaias hakkama saab, sõltub sellest, milline on ta iseloom ja kuidas teda sinnani kasvatatud on. Ja lasteaiast muidugi ka, Eesti ja Hiina lasteaiad on ilmselt üsna erinevad.

    • Huvitav, ma ei teadnud siiani kedagi, kes oleks koolis lasteaiasõpradga kohtunud. Mul oli suht mõttetu lasteaed,kus ma käisin vähe, nii et erilist kahju sellest ei olnud, aga väikevennal oli küll kahju – ta kirjeldas umbes, et satud lasteaias heasse seltskonda, lood sidemed, rajad endale seltskondliku positsiooni – ja siis on järsku mingi kool ja peab kõike otsast alustama.

      • Meil oli jah nii, et esimene klass pandi kokku 2 lasteaia lastest ja see esimene klass asus siis veel ühe lasteaia ruumides ka.

  2. Mu laps ei käi lasteaias.
    Kuigi ta on umbes täpselt nii vana, et kuulub kohe pigem koolieelikute kui väikelaste hulka.

    Mingeid teooriad ma õhku ei viska, aga olen hetkel ilgelt õnnelik, et ma pole AINULT laisk ema, kes arvas, et krt, keda see lasteaed huvitab, kui sinna saamiseks tuleb nii palju vaeva näha ja 4 aastat operatsiooni ette valmistada. Olen hoopis natuke metsik ning mässuline koduskasvataja, kelle hirmsad meetodid ei määragi tema last igavesele idiootsusele.
    Jai!
    =)

  3. Kasulik milleks? Kõik sõltub ühiskonnast ka, kui inimesed äraelamiseks käivad täisajaga kogu aeg tööl, siis lapse ellujäämise huvides on lasteaed vist päris kasulik nähtus. Vanematele annab lasteaed ka kindlasti omajagu vabadust enesearengus jne.

    Lisaks ka see, et lasteaiasüsteem võimaldab tasandada ühiskonnakihtide erinevust. USA uuringuid on küll minu teada rohkem selles osas, et kuidas ja kui palju palju eelkool, vanemate sissetulek ja haridustase mõjutavad lapse edasist akadeemilist edasijõudmist ja sisenemist tööturule. Tuhnin natukene EBSCOs ja siis viitan, milliste otsingusõnadega midagi saab.

    Seda, kas lapsest saab õnnelik inimene, on arvatavasti raskem mõõta.

    Montessori ja Võgotski ja Piaget ja igasugused muud pedagoogid/lastepsühholoogid on küll arutlenud laste arendamismeetodite üle (neid tasuks lugeda küll). Siin tuleb see küsimus, et kui palju peaks olema laste arendamine professionaalide käes, kuidas näha perekonna rolli ühiskonnas. Keele keerulisus ka, inglise keeles lugema õpetamiseks on vaja üldjuhul eriharidust, eesti keeles saavad vanemad ise ka hakkama.

    Mina ka ei käinud lasteaias ja ei tunne millestki puudust. Aga meil oli sotsialiseerumiseks suur hoov jälle.

    • “…ja igasugused muud pedagoogid”
      Unustasid Benjamin Spocki, kelle raamatut noore isana kui piiblit omal ajal lugesin. Ega seal ausalt öeldes midagi targemat olnud kui “Avameelselt abielust”, aga stagna-ajal abiks ikka. Üks vabakasvatuse ja tehke-mis-tahate propa.

    • Misasja, sa ütled Spocki kohta vabakasvatuse propa?
      Spock ju arvas, et imikut peaks kella järgi toitma, jne…

    • Sul on õigus, Morgie! Meenub mullegi läbi udu – reegleid püüdis Spock kehtestada tõesti! Enesekindel pedagoog.

  4. hmm, su poolt toodud erinevad näited justkui peakski tõestama, et tõde ja teooriat polegi. Sinna ritta lisa veel see, et minu põlvkond pandi lasteaeda 6 kuuselt ja saime ka suureks ja inimesteks.

    Nagu Oudekki juba viitas, usun samuti, et lõppeks sõltub eesmärgist. kui “päris elu” eeldab sotsialiseerunud tüüpe ju siis on ka lasteaaed/internaatkool jms hea. Kui “päris elu” kulgeb metsatalus, siis pole ju vahet?

  5. Ma olen arvamusel, et puhtalt sotsialiseerumise pärast ma oma last lasteaeda küll ei paneks. Pigem tõesti vajadusest, sest näe, tööl on vaja käia. Ja lõpuks on ta mul ikka võimalikult palju kodus, sest lihtsalt tunnen, et talle on nii parem. Vahel ta jälle tahab minna ja no siis viin kah.

  6. Mina pole ise päevagi lapsepõlves lasteaias käinud. Alles nüüd suure inimesena käin seal ja varsti saab 20 aastat täis. Ennekõige arvan ma, et lasteaias käimine oleneb eelkõige lapsest. Mõni üksik ei olegi selleks kunagi valmis. Ta kurvastab, hoiab omaette ja igatseb ainult emme järele. Enamus aga naudib ühiseid tegevusi ja mängukaaslasi. Loomulikult tegelevad vanemad lastega ja käivad koos üritustel, aga lasteaias on meil ju iga päev huvitavaid tegevusi. Õpime, laulame, võimleme, käime jalutuskäikudel, iga nädal ujumas, kord kuus on teatrietendused.Suur pluss on ju ka see, et laps saab korrapäraselt 3 korda päevas sooja toitu ja 2 tundi on aega puhkamiseks.Väiksema lapse puhul võib ju võimaluse korral nädalas mõne vaba päeva teha või varem järgi tulla. Meie rühma lapsed küll pahandavad tihti oma vanematega, et nad nii vara jälle järgi tulid. Meil on 3-4 aastased.

  7. Inglismaal ei olegi tegelikult lasteaeda sellisel moel kui naiteks Eestis. Alla kolmesed lähevad pikaks päevaks lastehoidu (siis nagu Eesti lasteaiasgi) vaid siis kui mõlemad vanemad peavad täiskohaga tööl käima. Selline lastehoid maksab vabalt 60 naela päevas nii et tavaliselt läheb suurem osa ühe vanema palgast selle maksmiseks. Riik alla kolmestele lastele hoiuks raha ei eralda nii et kõik lastehoiud on era.
    Need kellel raha ei ole need võivad oma alla 3stega paariks tunniks beebigruppidesse laulma või mängima minna. Neid on enam jaolt tasuta või siis väga väikese raha eest (paar naela või vähem). Huviringid (nagu beebi võimlemine, ballet, beebi viipekeel jne )on loomulikult tasulised.

    Kõik 3 ja 4 aastased lapsed aga saavad riigi poolt tasuta 15 tundi nädalas (38 nädalalt aastas)nn lasteaia õpetust ehk siis lähevad eelkooli. See on siis korraga 3 tundi päevas. See on veel vabatahtlik kas sa paned oma lapse eelkooli või ei aga enamus teevad seda. Seaduslikult peavad Inglismaal lapsed kooli minema 5 aastaselt juhul kui sa ei ole just valinud koduõpetust (mida väga vähesed teevad). Enamus on selleks ajaks küll juba kooli juures olevas eelkoolis kus nad tähti ja värve jne mängides õpivad.
    Peale kooli on võimalik laps jätta pikapäeva rühma aga see on valikuline ja selle eest peab midagi minu teada maksma. Erakoolid on muidugi kõik maksulised.

    Nagu näha siis sellist otsest hommikust õhtuni lasteaias olemist Inglismaal ei ole ja minu vaatenurga juurest kodust 3 tundi eemal olemine (ok vanemad lapsed siis kauem) ja teiste lastega mängimas käimine toob lapsele ikka rohkem kasu kui kahju.

  8. Olen lugenud mingit uurimust, mille järgi lasteaias käinutel oli 6. klassi emakeele tasemetöös keskmiselt veidi parem tulemus. Aga laste üldise elus toimetuleku või õnnetunde kohta ei ütle see muidugi midagi.

  9. sõltub ülimalt lapsest ja tema vajadustest. küsimus on, kui vanalt alustada, kui pikaks päevaks aeda jätta ja kas saab talle vajadusel anda puhkepäevi. kui lasteaias käimist oleks võimalik vastavalt lapse vajadustele doseerida, harjuks seal tasapisi ka tundlikum laps, ilma et peaks tihti haigestuma. erandeid muidugi on.
    sotsialiseerimisele ei tohi turvatunnet ohvriks tuua. üldjuhul vajavad lapsed 3 esimest eluaastat rohkem täiskasvanut kui eakaaslasi. üleminek täispäevalisele lasteaiale peaks olema väga sujuv ja lähtuma lapse vajadustest. kui seltskond ükskord vastab lapse vajadustele, läheb ta sinna meeleldi ja see on ta arengule kasulik. kui ei vasta, siis ta alistub, on vanemas pettunud ja tunneb end pahana, sest head ju maha ei jäeta. seda kogemust ei soovi ühelegi lapsele.
    mu isiklik arvamus on, et laps vajab oma vanematega koos olemist palju rohkem, kui vanemad enamasti tähtsaks pidada oskavad. eks lapsed ju ka väsitavad ja mõnel vanemal on huvitavam ja kergem tööl käia kui kodus lapsega koos areneda ja sellest rõõmu tunda.
    laste vanematest eraldamist on väga põhjalikult uuritud näiteks tavistocki instituudis.
    eve

  10. Minu kuuene ja viiene käivad lasteaias. Kuuene täiskohaga, viiene kolm päeva nädalas ja üldse esimest kuud elus. Kahepoolene veedab päevad vanaema juures ja niipea lasteaeda ei lähe. Peamine põhjus, miks suured lasteaias käivad, on, et vanaema ei tule kolme rüblikuga toime. No ja vanim nõudis ise, et tema peab lasteaeda saama, viieselt me siis organiseerisime. Olen psühholoogi ja emana kindlalt veendunud, et vähemalt viienda sünnipäevani vajab laps tegelemist ja arendamist oma vanema (vanavanema, kui on) poolt. Teiste lastega suhelda peab saama, aga mitte 5 päeva nädalas ja kaheksa tundi järjest. Loomulikule kodukeskkonnale lähedane lasteaiarühm peaks olema selline, kus on viie lapse kohta üks täiskasvanu ja lapsi on kõigis vanustes, mitte mingil juhul kõik sama aastakäigu lapsed. Kusagil on sellest teemast kirjutanud ka Inger Kraav.

    Eee, leidsin ühe intervjuu: http://lastehoiuselts.blogspot.com/2008/05/intervjuu-inger-kraaviga.html

    Minu kogemus lasteaiaga on selline, et vanim laps õppis seal oma nime kirjutama ja nüüd õpib tasapisi ka normaalselt joonistama. Ühe aasta ja ühe kuu kohta pole seda just palju. Lugema, tähti kirjutama ja arvutama õppisime kodus. Mul on muidugi ka kiiks, et minu laps, järelikult on tema õpetamine ja arendamine minu asi.

    • Kusjuures see perepäevahoid tundub küll hullult huvitava ideena.

      • No minu laps käib väikses hoius, kus rühmas 12 last (algul oli 8 aga ruumi saadi juurde) aga ikkagi on need lapsed suht ühes vanuses ja põhjuseks siis see, et linn toetab hoius olevaid kuni 3 aastaseid suurema summaga kui üle 3 aastaseid ja seega on hoiud rohkem huvitatud neist alla 3stest. Lisaks olen suuremate laste vanematelt kuulnud teooriat, et suur laps väiksemate seltskonnas muutub titekaks. Ei tea, kui paika see peab. Kuskilt lugesin veel sellistest vanematest ka, kes põhimõtteliselt eelistavad suurt rühma, sest last peab ju ometi olelusvõitluseks treenima – neile ilmselt ka see perepäevahoid peale ei läheks.

    • Mina käisin ilma rühmadeta pisilasteaias, mille nimi oli tglt mängurühm. Ega saa kurta. Seal oli vist vabadust endale sobiva tegevusega tegelemiseks rohkem. Lubati 4-aastaselt raamatut lugeda ega sunnitud isegi sööma, kui ei tahtnud. Mäletan, et mul lubati isegi “pärast tunde” õues mängimise ajast joonistama jääda. 🙂

      “Tunnid” olid muidugi omaealistega koos ja mängiti ka omavanustaga miskipärast. Missugune laps tahakski “tittedega” mängida. Sihukeste aasta noorematega. 😀 Aga mingi kommunikatsioon siiski oli endast väiksemate ja suurematega.

      Nii kasvavad siis anarhistid, kui neil on soodumus olemas. Tglt enamik lapsi on sealt täitsa normaalsed ja lausa edukad üldises mõistes. Aga natukene hälvikud sealjuures ka. Sellised, kes käivad bussiga või jalgsi tööl kuigi evivad autot, käivad rahvatantsurühmas meest tegemas, tegelevad vene laste eesti ühiskonda sulatamisega ja on üldse mingite imelike ning vähekasumlike kiiksudega. Äkki oli lasteaed abiks?

      • Ahjaa, see asus kodule nii lähedal ka, et pmlt ma tulin sealt õhtuti ise koju. Hommikul visati küll magavas olekus üle ukse sisse. 🙂

  11. Mina olen elus pool aastat olude sunnil lasteaias käinud ja ma vihkasin sellest iga minutit. Seda kahjuks ei mäleta, kuidas mul sealt pääseda õnnestus :). Lihtsalt jube oli see sundmagamine teistega ühes ruumis, sunniviisilised ühistegevused ja muu õudus. Lisaks polnud mul teistega millestki rääkida, sest kolmeaastaselt lugema õppinuna olin ma oma maailmapildiga juba ammu kusagil mujal.
    Vähesotsiaalne olen siiani. Kuid see pole mind vähimalgi määral takistanud õnnelik olemast.

    • No inimesed ongi nii erinevad. Minu laps on näiteks äärmuseni sotsiaalne, ta ei lähe õuegi kui seal teisi lapsi ees ei ole ja lasteaiast ära tuleb ainult suure kisaga. Hakka või arvama, et me teda kodus ahistame, et ta meiega olla ei taha. Sõbrannal olid jälle sellised lapsed, kes enne liivakasti ei läinud kui teised lapsed sealt ohutus kauguses olid. Ilmselge, et erinevate natuuride puhul on vajalik erinev lähenemine, iseasi kas alati on ilma lasteaiata võimalik hakkama saada.

    • tõsiselt, lapsed ON erinevad. Minu kaks last talusid/taluvad lasteaeda jummala erinevalt. Ainult et….. küsimus lasteaias käimise kasulikkusest saab üles kerkida ainult juhul, kui on valida. Kui ei ole valida – kõik mõeldavad vanemad peavad täiskohaga tööl käima – siis lasteaed on siiski parem variant kui
      a. laps pikaks päevaks üksi koju jätta
      b. laps pikaks päevaks tööle kaasa võtta.

      Kindlasti on Eestis lasteaiarühmad liiga suured. 24 last ühes rühmas on tundlikumale natuurile liig, ehkki 10-15 last oleks juba täiesti talutav. Massi jõud lämmatab kõik selle sotsialiseeriva ja kasuliku.

  12. aa… mina käisin lasteaias ja ma ei ole normaalne inimene. saab sellest midagi järeldada?

    • Mina ei ole samuti normaalne, sest olen käinud suisa kahes lasteaias. Aga et sinu on ära rikkunud juba üks, on raske juhtum. Kas sunniti samuti piimasuppi sööma ja lõuna ajal magama, kuigi ei tahtnud? Laps-isiksuse vägistamine, ma ütlen!

    • Piimasupi vastu polnud mul midagi, aga et mind sunniti teistega koos õue minema, kui mina tahtsin hoopis legodega mängida, ja et mul ei lubatud lõunauinaku ajal naabervoodi poisiga flirtida, ja et minu joonistatud tüdrukule pandi halb hinne, sest selle kleit ja sukad olid teist värvi, kui etteantud joonistusel…
      see traumeeris. Ega unune.

    • “Saab midagi järeldada?” – Saab! Sul on normaalne mälu.

  13. Ma leidsin sellise artikli, lingin parem kohe selle bibliograafialehekülje.

  14. Mina läksin lasteaeda 10-kuuselt ja ma julgen arvata, et minu tohutu sisemine ebakindlus, mis mind terve elu on saatnud, on just sealt pärit. Elu esimene mälupilt on vanusest umbes 1,5 aastat, lastesõimest, tunne on väga ebameeldiv, ümberringi mingid kisavad lapsed, üks võõras tüdruk sikutab mind seelikust ja see ei meeldi mulle. Kusjuures hiljem meeldis mulle lasteaias küll, oleksin võinud kodus olla, sest ema jäi koos väikese vennaga koduseks, aga siis ma nõudsin juba ise lasteaeda. Sõbrad muutusid oluliseks, kuigi ebameeldivaid mälestusi on ka sellest ajast palju – sunniviisiline tatrapudru ja piimasupi söömine, väga kuri söögitädi, kes kogu aeg kõikidega riidles, ühismagamine, terve rühm kättpidi nööri küljes tänaval kõndimine. Eriti kummaline on see mälestus, et peale sööki pidi ütlema “tänan”. Kes ütles “aitäh”, selle kohta ütles kasvataja, et see on tita, kes nii räägib ja siis kõik naersid selle lapse üle 😦

    Oma laste pealt vaadates ma teeks järelduse, et lastead võib olla kasulik alates sellest hetkest kui laps sinna hea meelega läheb. Ehk siis umbes 4-5-aastaselt. Kõigil muudel juhtudel on see pigem kahjuks. Isegi hoidja ei ole hea variant, pisike laps tahab olla koos oma vanematega. Aga kuna enamasti ei ole lihtsalt mitte kuidagi võimalik lapsega pikalt kodus olla, siis pole ka midagi arutada, kas on kasulik või mitte, tuleb panna ja kõik. Alla 3-aastaste laste aeda viimine on aga igal juhul kole vaatepilt, nad nutavad ja on seal rühmas tatised ja õnnetud. Erandeid on ka muidugi.

    Sry, mul teoreetilist juttu pole linkida, ainult isiklikud kogemused 🙂

  15. Mulle meeldis omal ajal lasteaias käia. 🙂 Kuna mu ema käis öösiti tööl, raudteelasena teisiti ei saanud, siis olin ma ööpäevarühmas. Ja jäin ellu, ei saanud traumat. Samas suutis minu lapse “suurepärane” kasvataja teha nii, et poeg ei taha isegi meenutada lasteaia kahte viimast aastat. Oleneb kohast, inimestest ja vanema suhtumisest.

  16. Enda puhul ma leian, et lasteaias käimisest oleks palju kasu olnud. Justnimelt sotsialiseerumise koha pealt. (Muidugi on oma osa kindlasti ka sellel, et ma kasvasin esimesed 7 aastat põhimõtteliselt metsas, omavanuseid ümberringi ei olnud.) Käisin seal kokku vb 2 kuud. Korra siis, kui lasteaiakasvatajast tädi juures olin, teine kord kuu aega enne kooli tulevaste klassikaaslastega tutvumas.
    Oma lapse saatsin alles sellest sügisest lasteaeda. Pooleviiene on praegu. Võrreldes teistega, kes on seal juba vähemalt aasta käinud, ei ole ta kuidagi lollim/vähem arenenud.
    Käib seal poole päeva kaupa. No ei taha võõras kohas magada, kardab midagi. Kui lõunauinakust juttu teen, on kohe blokk peal, keeldub lasteaeda minemast. Muidu käib seal suurima rõõmuga, kui teab, et enne uneaega koju saab.
    Kui ma sunniks teda seal õhtuni olema ja päevast päeva nutuga magama minema, siis ilmselt oleks lasteaiast kahju rohkem, kui kasu. Kuni võimalust on, tassin siis lõunast koju.
    Üldiselt, minu arust on see ikka väga individuaalne teema. Tuleks leida konkreetsele lapsele sobivaim lahendus, sest see võib edaspidist elu mõjutada küll.
    Üsna ideeline jutt muidugi, enamasti ajab rahapuudus ikka emad tööle ja lapsed lasteaeda.

  17. lasteaias ma ei käinud ja hiljem kuulsin neid jutte, mida sealsed lapsed korda saatsid (tüdrukud olid üksteist toolidega visanud jne) ning pärast seda olen rahul, et sain maja ümber joosta, onne ehitada ja poistega sõda mängida. Sotsialiseerumisprobleeme ka endal täheldanud ei ole. Õepoeg käis lasteaias ära ja ma ei saa öelda, et talle mingi eriline “pagas” oleks kaasa antud, et elus paremini hakkama saada. Õetütar käib vahelduva eduga aias, mõni päev ei taha minna ja teine kord läheb hea meelega – tema käib just suhtlemise pärast (omad sõbrannad ja tegemised), mingit tarkusetera sealt kaasa ei ole tulnud, sest käeline tegevus võiks paremini olla arenenud, arvutamine ka suur sõber ei ole, lugemise õppis venna kõrvalt ära. Ma pööraks tähelepanu hoopis kasvatajatele – lugesin ükskord ühte Tartu lasteaia loodusõpperaja tutvustust ja sealseid tegevusi. Muidu oli enam vähem, kuid üks koht tekitas küsimusi: nimelt õppisid lapsed pargis puid tundma ning ühe ülesande raames läks kasvatja puu taha ning laps jäi teisele poole puud. Lapse ülesanne oli “Kask Kallele” küsimusi esitada, et saada vastuseid siis kase käest. Kõikvõimalikud kasvatusõpikud on täis tekste, et kohelge oma lapsi kui täiskasvanuid, mitte ninnunännu väikelapsi ja siis võtab üks kasvataja kätte ja hakkab kasepuud mängima. Ehk on viga minus, aga üsna lunatic tundus. Ma saan mängu käigus õppimisest aru, aga kui mu laps peaks mõne puu juurde jooksma, et sellelt küsida, miks tal munad (kastan eks) kasvavad, võtaks ma ta aiast ära!

    • Minu meelest sa liialdad… kui su laps näiteks ütlebkahe teeäärse kidura kastani kohta, et: see puu on küpsisepuu ja see on tomatipuu ja küsib su käest, et millal nende vilju näha saab, siis kas sa kutsud lapsele arsti või…? et nagu…kas natuke fantaasiamänge on tõesti nii halb?
      Või on halb üksnes see, et fantaasiamäng tuleb just nimelt lasteaiast?

    • Või kuidas sa suhtud sellesse üsna levinud lastemängu, kus laps pakub sulle nähtamatut kommi, putru, või nähtamatut nunnut tulnukat silitada?

  18. Rents, ma tõsiselt ei leia kusagilt seda kohta, kus ma ütleksin, et lasteaed on kahjulik by default, nii et, ole kena, viska mingi viide…
    mul endast on küll raske uskuda, et ma midagi sellist kunagi öelnud oleksin.
    Iseasi on, et ma olen sõna võtnud lasteaiaga LIIALDAMISE vastu. Liiga vara, liiga lühikese suvevaheajaga, liiga pikad päevad, jne.

    • Hmm, üldiselt ongi vist juttu olnud kontekstis, et kahe-aastase puhul teeb lasteaed rohkem kahju kui kasu, sest laps pole veel lasteaiaks valmis. Viieaastasele see vaevalt enam väga traumeeriv on.

  19. Minu omad läksid üks 5- ja teine 4- aastaselt. Ja olid rahul, Alati polnud vaja käia ka.
    Lasteaias ma ise ei käinud, aga olin päris tihti pool päeva üksi kodus. Kuna olin arglik laps, siis oli kole küll. Nädala sõimes olin ka päris pisikesena olnud, kuigi vist mitte väga pikka aega. Mälestusi mul sellest muidugi pole.

  20. Kunagi kirjutasin ühest lasteaiameetodist siin: http://itaalia.wordpress.com/2008/05/06/lapsel-on-sada-keelt-aga-99-varastatakse-talt/ See on ka natukene tsiteeritud inimestest inspireeritud. Ainus etteheide, mida olen hiljem kuulnud, on, et “Reggios kasvatajad dokumnteerivad, mitte ei kasvata”. See on natukene karm lähenemine, aga põhimõtteliselt on ilmselt kasvatajale küllalt suur koormus küll.

    Aga muidugi, küsimusele, “kas üldse lasteaeda” sealt otsest vastust ei saa. Kaudselt: kõik käivad lasteaias, mingi põhjus sellel peab olema.

    Mida mida arvan ise on see, et lapsel peaks olema mingi maailm, mis ei ole kodu ja kus ta saab “oma elu elada”. Kolmene vajab muidugi selles “oma elus” täiskasvanu jälgimist, seega, kui ei ole mingit külatänavat või linnahoovi, kus mõned vanavanemad või vanemad lapsed kõigil korraga silma peal hoiavad, siis lasteaed on hea võimalus.

    • Selle lasteaiameetodi puhul tundub kahtlane see “kui laps on valmis, siis paneme ta potile” lähenemine.
      Kuidas saab kindlaks teha, et laps on poti kasutamiseks valmis, kui sa teda enne isegi proovi mõttes potile ei pane, ega õpeta ega selgita, mida potil teha tuleb?
      Potitreening pole ilmaasjata välja mõeldud.

      • Mulle tundub kahtlane see, et lastele üldse midagi ei õpetata. Mulle see päris manjaanastiil, kus laps õpib lugema siis, kui tuju tuleb, ei istu.

    • no lugema õpetamist saab ka nii läbi viia, et see õpetamisele eriti ei sarnane, ja üsna vaba graafikuga.
      potitreeningu puhul ei ole vabagraafik mõeldav, sest kui sitt tuleb, siis tema tuleb, laps peab ennekõike ajastamise ära õppima

      • Nagu üteldud: Itaalias lasteaias lugema ei õpetata. Õpetatakse küll raamatukogus käima – raamatukogudes on eraldi lasteosakonnad, kus rühmad käivad, valitakse huvitavad raamatud välja ja kasvatajad loeavad neid ette. Kui laps ise hullult tahab, siis keegi ei keela ja ikka õpetatakse tähti tundma, aga organiseeritud lugema-kirjutamaõppimine toimub koolis. Iga asi omal ajal.

        Nüüd “õpetame kui laps huvi tunneb” ei tähenda, et “kui viitsib”. Kui laps tunneb huvi veini tegemise vastu, siis saab ta väga põhjaliku tutvustuse selles osas, kuidas veini tehakse ja sealt ei ole enam “poole pealt välja jooksmist”. Samamoodi igasuguste muude asjadega ka, arendamine on süstemaatiline, aga teemade valik on vaba ja vastavalt lapse individuaalsusele.

        Potitreeningu osas (see käib sõime kohta) tean vähem, aga vihje oli ka see, et ei õpetata kõiki korraga (nagu paljudes lasteaedades kombeks) vaid kõiki individuaalselt jälgides nende rütmi järgi. St. lapsele seletatakse küll, milleks pott on, aga see seletamine toimub vastavalt lapsele, mitte nii, et teatud vanuses lapsi õpetatakse kõiki korraga potti kasutama. Ma ise hinnangut ei oska anda, puudub igasugune kogemus potilkäimise õpetamises.

    • Tegelikult tundub isegi see kahtlane, et poti peale istumine pole enne lasteaeda minekut vähemalt teoreetiliselt selge… (iseasi, et praktikas tuleb lastesõimes alguses veel mähkusid kanda)

      • Epp Petrone on kirjutanud päris palju Lääne ja siinse potipedagoogika erinevusest – siin näeb esialgu vaeva peamiselt lapsevanem, kes valvab, millal lapsel hädanägu ette tuleb ja püüab selle potti – kuni laps saab pointist aru ja hakkab ka ise sinna peale sihtima. Ja see toimub vanuses, kui mingit erilist seletamist ei saagi veel toimuda. Läänes hakatakse selleks dresseerima last, siis kui temast on juba saanud verbaalne suhtluspartner ja talle saab asju seletada. Ilmselt on siin oma roll ka ühekordsetel mähkmetel.

        • Samas räägitakse jälle, et poisslastele on see kahjulik, kui nende munandid aastaid järjest mähkmetes soojas haudumas on.

        • on jah kahjulik, euroopa meeste munandite suurus pidada ühe uuringu põhjal just selle tõttu olema kahanenud. Teine teooria ütleb, et on ka muid keskkonnategureid (ftalaate sisaldavad kodukeemiad ja mänguasjad, rasestumisvastaste tablettide kasutamine pikema aja jooksul enne lapse sündi, jne). Fakt aga on, et viimaste põlvkondade jooksul see munandite keskmine suurus on järjest kahanenud.

        • Mis on tegelikult kummaline, sest naised söövad ju sisse just meessuguhormooni – see peaks ju poistel just pallikesed paisuma panema.

        • Rents, ikka naissuguhormoone söövad!

        • Näed sa, ma olen kõik see aeg valesti aru saanud – ma lihtsalt eeldasin, et see ikka meeshormoon peab olema, kui keha loomulikku toimimist takistab. Ja just lugesin Õhtulehest ühe naistearsti soovitust, et kuigi öeldakse, et naine, kes ei suitseta ja elab tervislikult, võib pille menopausini võtta, on tema meelest viis aastat pikk aeg ja kümme aastat ülipikk ja et pärast seda tuleks kindlasti vahendit vahetada. Seda, miks, ta ei selgitanudki. 😦

        • Meeshormoon teeks sulle rämeda seksiisu, aga rasestumist ei takistaks. Naissuguhormoone on muide mitu. Mõned nendest pillihormoonidest on samad, mida naise organism toodab raseduse ajal – kui naine juba rase on, siis ta reeglina (väga erandlikud juhused välja arvatud) enam uuesti rasedaks jääda ei saa ja uute munarakkude küpsemine on selleks ajaks peatatud). Niiet pille võttes oled sa nagu permanentselt natukene rase.

        • Aga selle naistearsti jutt on kummaline küll, natuke rase olemist üldiselt ei peeta tervisele kahjulikuks… pigem võib olla see oht, et kuna normaalne rasedus kulgeb siiski oluliselt teistmoodi, siis organism võib hormoontabletiga ära harjud ja seda nn ignoreerima hakata.

  21. Lasteaed ei ole ju tegelikult ei kahjulik ega kasulik, eelkõige on lasteaed paratamatus. Palju neid valikuid ikka on, pealekauba ei hakka ükski ema oma last viima kuhugi, kus toimuv on niinimetatud ühiskondlike normide järgi kahjulikult mõjuv. Kasvõi vägisi, aga kasulik peab olema! 🙂 Natuke nagu kapsasupi söömine: mis siis, et ei maitse, kasulik on!

    Lasteaed on mu meelest üks esimesi suurte ühtlustajate reas.Järgnemas on koolid, töökohad, miks mitte ka abielu. Esiletükkivad isiksused lamedaks, tasased keset melu, agarad aeglaseks. Mõnele iseloomule ehk hea, aga paljudele isiksustele pikapeale hävitav.

    (Kuna kõik on siin oma ankeedi ka välja toonud, siis: ise lasteaias ei käinud, ükski mu lastest ei ole samuti lasteaialaps olnud.)

  22. aga mind viidi lasteaeda sipupükstes. Suved lasti vabalt vanaema juures kasvada. Ühtegi traumeerivat mälestust pole lasteaiast, sain kõikidega hästi läbi enamasti. Väga suur enamus mu rühma tüdrukuid läks samasse klassi ka veel edasi. Aga et see oleks sotsialiseerumisele nii väga kaasa aidanud ma nüüd ka ei ütleks. Esimese aastaga võõras linnas gümnaasiumis suutsin vaid 3 sõpra kui sellist leida.

    Aga peale kooli magan hea meelega siiamaani! Ja kui vanasti sai veel sooja suppi koolipäeva jooksul oli meel rohkem kui rõõmus.

  23. Lapse lasteaeda panemist saaks võrrelda kasvõi raha pangas vs sukasääres hoidmisega…
    Kui sa ise oma raha hoida ega kasvatada (investeerides) ei mõista, on sellel pangas turvalisem. Samas, kui pank kõrbeb, siis kõrbevad väga paljude klientide rahad. Kui sul aga kodunt padjapüürist raha minema viiakse, võib naabri raha alles jääda. Statistiliselt oleks selline olukord justkui parem.

    Kui lasteaiakasvataja (vabandust, õpetaja) on tasemel, siis saavad need lapsed, kel kodus kehvasti, paremini hoitud ja kasvatatud, kui lasteaiaõpetaja on kogemata äpardunud, kannatavad kõik lapsed. Samas, kui kasvataja (õpetaja) POLE tasemel, siis, tema töö on avalik, selle vastu saab protestida, selle töö tulemused on hoolivale lapsevanemale päeva lõpus ka näha, ja kui hooliv lapsevanem protestib, siis ka hoolimatu lapsevanema laps saab lõpuks kvaliteetsema teenuse osaliseks. Niiet… võtke või jätke. Kuna lasteaiad on olemas, on need ühiskonnale vajalikud, kui kellelgi on võimalus last kaua kodus hoida, siis tehke seda.

    Aga ma pean ütlema, et mina isiklikult vist ei ole see ema, kes suudaks lapse kooliminekuni temaga kodus istuda… ja samas, mulle üldse ei meeldinud, et pidin noorema lapse pooleteiseaastaselt lasteaeda panema, kaks ja pool oleks paras olnud. Kesktee on kuldne.

    • No aga kui ema ja isa saavad töögraafikud nii seada, et keegi on kogu aeg lapsega, siis ei ole ka iseenesest paha versioon 🙂

      • Siin on üks “aga” – kui em aja isa saavad töögraafikud ni seada, et keegi on kogu aeg lapsega, siis jääb seajagu ema ja isa vahelist suhtlemisaega väga väheks ja kas see on ikka parim lahendus: koidu-hämariku visiitabielu lapse jooksu pealt üleandmisega?

        • Ideaalis see tegelikult eeldab hoopis seda, et mõlema vanema tööd hoiavad kodust eemal nii poole tööpäeva ulatuses 🙂 Siis jääb õhtu mõlemale koju ja pere-koos-aega ka.

          Mitteideaalis jääb pereajaks jah siis pigem nädalavahetus, kuigi, ilmselt saab toiduaegadega ka mängida, et kas lõuna- või õhtusöök veedetakse koos ja mingi osa ööst ka 😀

        • Mina töötasin vahetustega, naine 8-tunnilisena. Loomulikult panime lapsed lasteaeda kohe kui võimalik. Elu tahtis elamist, muud võimalust polnud. Vanaemad käisid samuti tööl.

          Ma ei kadetse neid, kes kuulutavad, et nemad ei käinud lasteaias, sest see olevat paha. Kas lapsel oli mingi sõnaõigus? Vene kroonu oli samuti paha, ometi käidi ära. Pioneerilaager samuti.

        • Vähemalt omavanuste inimeste suust ma seda “ma ei käinud lasteaias, sest lasteaed on paha”-juttu ma ei usu, pigem oli ikka nii, et “ma ei käinud lasteaias, sest ei vanemad saanud sinna mulle kohta”.
          Isegi minu rikutud fantaasia ei peaks lasteaisat paremaks olukorda, kus kahe- ja viieaastane laps on kolm tundi päevas täiesti omapead, kuna sel ajal ühel vanemaist oli töövahetus alanud ja teisel veel mitte läbi. Minu vanemad pidid nii tegema – naabritädil oli korraldus liiga valjude karjete korral meid vaatama tulla, ei mäleta, et ta oleks kordagi käinud, ka siis mitte kui ma vennal ninast loigu verd välja lõin.
          Samas nüüd, ellujäänuna, olen siiski rahul oma puuduva lasteaia-, sõjaväe- ja pioneerilaagrikogemuse üle. 🙂

        • Kõik mu õigekirjavead pange puuduva lasteaiahariduse arvele.

        • Kui mind esimest korda püüti lasteaeda panna, siis ma lihtsalt ei lasknud – st karjusin käe otsas rippudes üle linnaosa nii kõva häälega, et vanemad väga kaua ei üritanud. Ema oli nagunii haige jalaga ja see oli üks lisaargument töö koju teha võtta. Hiljem, nii kuueselt olin leplikum ja sain aru, et polegi kõige hullem koht. Meil oli hea kasvataja ja kuri kasvataja. Hea oli normaalne. Kuri pani vahetevahel kõik lapsed kapi äärde seisma ja tutistas järjest. Mõnikord kleepis mõnel lapsel plaastriga suu kinni.

        • Ma ka ükskord röökisin ega tahtnud midagi kuulda ja näha. Põhjus tühine – keeva vee olmekõrvetus. Haigla. Pärast ravi ihkasin vanasse kollektiivi tagasi. 4-aastasel inimesel sotsiaalne närv ju puudub täiesti.

        • Ma ei saa tegelikult sellest aru, miks viiene laps ei võiks mõni tund (ka kolm) omaette kodus olla, kui kodu on kena koht. Viiesel on täitsa aru peas. Kolmest ei jäta (ja kolmest viiese hoole alla ilmselt mitte. Kolmest üheksase hoole alla paariks tunniks vist ei ole enam nii hullu). Eriti kaval on sel puhul laps muidugi hästi ruttu lugema õpetada 😀

          Mina ei käinud lasteaias, sest ma ei tahtnud ja vanematel ülikoolitöö kõrvalt oli see võimalik ka. Vanem õde nädala käis, aga nädala lõpuks oli kõigil kasvatajatel juhe koos sellest, kuidas mingi viiene võib koguaeg küsida ja targutada ja teatada, et tema teeb asju teisiti, sest ema kodus ütles, et teisiti tuleb teha (ja siis sinna valgete blondide lokkide alt naeratada ka). Ilmselt ka selle kogemuse pärast vanemad leppisid valutult selle minu teatamisega, et mina ei lähe.

  24. Ma arvan et lasteaiad ja lasteaiaopetus on viimase 20 aasta voi rohkemaga ikka palju muutunud nii et ma ei tea mis kasu sellest on kui paljud siin oma lasteajakogemusi jagavad ja selle põhjal otsustavad et kas lapsele on lasteaed kasulik voi mitte….

    • Ega lapsele see õpetus suuremat loe. Talle loeb see, kuidas lasteaias olla on ja kas on turvaline või on märatsevad jõnglased ja hirmuäratavad õpetajamutid. Ja et emme on kuskil ära. Kasvunnid on ikka nagu muiste – vastavalt oma loomusele nõmedad või normaalsed, ükskõik mis metoodika järgi nad töötavad. Kui ikka mõni teatab, et daltoonikust laps, kes ei tee vahet punasel ja rohelisel, peab jääma uuel õppeaastal aasta nooremate rühma, sest ta on alaarenenud (ühe Tln lasteaia näide paari aasta eest), siis on üsna ükskõik, millise kuumima metoodika järgi ta selle otsuse tegi. 😛 Sellises lasteaias see laps ei tahtnud käia ka, olgu mainitud.

  25. […] Readeris oli postitus ühelt tudengilt, kes tahtis arutleda teemal, kas last panna lasteaeda või mitte. See ajendas […]


Comments RSS TrackBack Identifier URI

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.