prantsuse

musitamine ei ole lihtne

Prantsusmaal on musitamisest omaette teadus tehtud – tervituseks tuleb põsele suudelda ja see, keda üldse suudeldakse, mitu musi (2,3 või 4) tehakse ja millistes situatsioonides, sõltub paljudest erinevatest asjadest. Seega on neile, kes prantsuse keelest aru saavad, abiks pisike õppevideo.

feminismus

vigisevad feministid

Septembri esimesed nädalad on nii virtuaal- kui pärismaailmas mulle taas tutvustanud üht inimgruppi, kelle ma peaaegu juba unustanud olin. Need on feministid. St heas Eestimaises mõttes, kes ei põleta rinnahoidjaid ega raiu kirvega epilaatoreid puruks, aga kes usuvad, et naised on ka inimesed. No selles mõttes, et kui naistraktorist on sama osav, peaks ta saama ka sama palka – aga kui ta ajab vagu poole aeglasemalt ja see on ka kehvasti tehtud, on normaalne, et ta ka vähem palka saab. Et sekretär ei peaks ilmtingimata laotöölisest vähem teenima ainult selle pärast, et laotööline on traditsiooniliselt naine ja sekretär mees jne. Ja et on normaalne mees perse saata, kui mees ja naine käivad mõlemad päeval tööl, aga õhtul tuleb mees koju, tõmbab sõrmega üle peegli ja küsib:”Aga miks see tolmune on ää?” Eeldusel muidugi, et mees ei esita seda küsimust pärast seda, kui ta on maja ümber uue kiviaia püsti pannud ja peedist pesumasinale trumli teinud. Kuigi ei pea muidugi kohe pahasti ütlema, võib viisakalt vastata:”Selle pärast, kallis, et sinu virgad käekesed ei ole seda veel puhastanud.” Ühesõnaga sellised tugevad eneseteadlikud naised, kes kohati rõõmuga suisa misjonäritööd teevad.

Noh ja siis hakkad inimesega vestlema sellest, millega ta tegeleb. Või tuleb ta kellegi teisega jutuks. Või loed internetist seda, mida ta ise on enda kohta kirjutanud. Ja tuleb välja, et see tugev võrdõiguslane on tegelikult terve elu kellegi teise kulul elanud – ja kirub näiteks seda, et ta peab ise süüa tegema ja koristama, kuigi on viimased viis aastat kodune olnud. Lasteta kodune, olgu öeldud, ja mitte kümne hektari põllumaaga talumajapidamises, vaid korteris. Ja oleks siis, et see inimene endale mingi muu väljundi oleks leidnud – no et kasvataks kas või lapsi siis või koeri või maaliks või teeks kodus remonti või õpiks (mina, kui igavene nohik, ei kujuta ette, et mul oleks võimalik tööl käimata elada ja ma ei kasutaks seda, et kas või poole kohaga koolis käia ja huvitavaid asju õppida) või käiks kuskil vabatahtlikuna abis või loeks raamatuid või teeks teadust või oleks üldse mingil moel AKTIIVNE.

Ja siis kohtun ma tuttavate mimmudega, kes on alati olnud arvamusel, et mees peab ikka rohkem teenima ja naise kohustus on muuhulgas ka ilus välja näha, täpselt nii nagu mehe kohustus on vajadusel baaris kellelegi lõuksi sõita – ja selgub, et “mimm” pani eelmisel nädalal uue põranda, uue tapeedi ja värvis paar seina ja radiaatori ära, sest “mees oli ju Soomes tööl, aga ehituspoes oli soodukas ja mis seal ikka keerulist on, seina tuli ainult enne ülevärvimist natuke lihvida ja siit-sealt pahteldada ja nagunii lähen esmaspäeval jälle küünetehniku juurde”. Või “ma mõtlesin, et kaua ma ikka lapsega kodus olen, nii et läksin juba eelmise aasta septembris magistriõppesse ja olen selle kõrvalt tööl ka käinud, sest eriala on nii huvitav, et tahaks seda päriselt ka proovida”. Viimane ei õpi küünetehnikuks, ei õpi isegi minu kombel humanitaarala, vaid on peaaegu et tõsiseltvõetav inimene.

Tõsi küll, mimmude elus on toimunud see oluline muutus, et kuigi nad ikka veel oma välimusele väga suurt rõhku panevad, ei räägi nad sellest enam igal sammul, st jutlustamise osa on läbi saanud ja tegusid on selle arvelt tiba rohkem. “Tõelised feministid” (need konkreetsed siis, kellega just viimasel ajal kokku olen puutunud) on aga ikka veel kinni igikestvas jutlustamisfaasis. Mõni asi muidugi paneb ka paratamatult vihast röökima või veriseks hõõrutud näppudega klahve taguma, aga no mitte päris kõik siin ilmas. Ja see ei muuda fakti, et jutlustatakse teatavasti teistele, elatakse iseendale. No ja jutlustamise käigus läheb vahepeal meelest ära, et palk silmas sügeleb või et kui su omanik seda pealt kuulma juhtub, lüüakse sind kodust välja ja tuleb tööle minna.

Kust need pooltoonid järsku pildile trügisid?

Uncategorized

osside igapäevaelu

Sain paar päeva tagasi taas uue auto omanikuks. Uue, nagu nouvelle, mitte neuve, ega ma rikkur ei ole. Igatahes on sellega siiani kaasnenud teatud tegevused. Näiteks linna peal ringi paarutamine, bussijuhtide kirumine (eile üks näitas ringile sõites suunda ja täna sõitis teine loll ringilt suunda näitamata maha) ja täna jõudsime siis lõpuks Siriusse ja klappisime sente, et burksi osta. Homme läheme vist noore pere laenu taotlema, et uued veljed osta. Aga peab ütlema, et autoga on mugavam küll, kuigi ma omal algatusel poleks raudselt sel aastal veel uue auto peale raha panema hakanud, sest Tartus elades on minu jaoks rahakulu suurem kui reaalne kasu, sest kooli-tööle-poodi saab ka ilma autota – lisaks ei ole ilma autota poes käies tavaliselt seda muret, et keegi liiga palju õlut ostaks. Autosse mahub seda kahjuks tunduvalt rohkem kui kotti.

P.S. Täna kummitab  allolev laul. Mitte et keegi minuga võistlemas oleks, lihtsalt on hämmastav, kuidas selline lohe nagu Dolly Parton suudab sellist laulu laulda. Seda enam, et minu meelest pole ta kunagi mingi õrn kaunitar olnud, vaid ikka selline “tulin-nägin-võitsin-mälusin läbi-sülitasin välja” stiilis tädi – kuigi ehk on ta armuelus tõesti hoopis teistsugune, sest Dolly on juba üle 45 aasta abielus olnud. Tänapäeva staarimaailmas on see midagi ebatavalist.

Uncategorized

killuke perekoolist

Perekoolis on teema piinlikest lugudest:

Teinegi piinlik lugu lapsega poes – sedapuhku sai kuskile second-handi huvi pärast sisse vaadatud. Laps, kuskil 4-aastane, avastas ühe eriliselt õnnetu ja rääbaka mängukaru, mida tal tingimata oli vaja. Seletasin talle vaikselt, et see karu on natuke liiga räsitud. Kuulas vaikselt ja mõne hetke päras kuulsid kõik: “Ma olen niiii vaene laps. Mul ei ole ühtegi mänguasja, ainult üks kingipakipael ja seegi kassiga kahe peale!”

movies · prantsuse muusika

prantsuse film, prantsuse muusika (Aaron)

Vaatasin täna filmi, mis tekitas minus taas huvi prantsuse kino vastu, ehk jõuan isegi nii kaugele, et vaatan need kurikuulsad kolm värvi ära. Mitte täna muidugi, hoidku taevas selle eest, aga ühel päeval. Klassika on ikka klassika, suur ja diip ja tihtipeale igav. Filmiks oli “Je vais bien, ne t’en fais pas” (“Ära muretse, minuga on kõik korras”). Peaosas oli Mélanie Laurent, kes laiemale publikule on ilmselt tuttav ülaloleval kujul, aga seekord oli ta siiski selline:

Mélanie mängib 19aastast Lilit, kes jõuab Hispaaniast koju ning avastab, et tema kaksikvend on isaga tülli läinud ning kodust ära jooksnud ja kogu pere on sel teemal kummaliselt kidakeelne. See, et vend ta kõnedelegi ei vasta, mõjub talle nii karmilt, et ta ei taha enam süüagi. Ei ole ei kõmmutamist ega paljast keha (tegelikult üks seksistseen oli küll), aga ikka on huvitav vaadata, tahaks ju ikka teada saada, mis tegelikult toimub. Prantslased on selles mõttes eestlaste sarnased, et alati tuleb veidi maailmavalu ka sisse panna, kuigi õnneks ei tehta seda selles konkreetses filmis lollaka kaugustesse vaatamise kaudu. Lihtsalt keskendutakse suhetele, lähedusevajadusele ja sellele, kui kummaliselt maailm vahel toimib.

Ja filmimuusika oli väga hea, eriti laul, mille “kadunud vend oma õele kirjutas”. Tegelikkuses oli laul enne filmi olemas, mistõttu tüdruku nimi filmis Liliks muudeti, et ta lauluga kokku läheks, aga poiss, kes seda laulab on täpselt selline tüüpiline prantsuse hurmur, nagu neid filmides ja muusikaäris näeb, aga Prantsusmaa tänavatel miskipärast sugugi nii palju ei kohta. Bänd on siis Aaron (Artificial Animals Riding On Neverland) ja laul on selline:

anna kannatust

Orjapidamine meie ukse all

Ei, ei mõtle ma Maximat, vaid Inglismaast räägin. Ja päris orjusest. Nimelt kirjutab BBC (Eesti uudistesse pole vist veel jõudnud), et orjapidamise süüdistusega on vahistatud neli meest ja üks naine – kuigi naist ei kuulatud esialgu isegi üle, sest ta on kohe-kohe sünnitamas ja otsustati, et tema annab tunnistusi pärast lapse ilmale toomist. Leiti 24 orja, kellest mõned on “pereäris” olnud kõigest mõned nädalad, mõni aga väidetavalt kuni 15 aastat – neist üheksa otsustasid pärast arstiabi saamist lahkuda ja politseid mitte edasises juurdluses abistada. Need inimesed elasid koerakuutides (tglt kasutati sõna kennel, mis võib ka aedikut tähendada) ja hobuselatrites ning olid alatoitumuses – mõni isegi nii tugevalt, et artiklis kirjutati, et tugev eine võiks nad hauda viia.

Politsei usub, et meestele ligineti supiköökides, tööbüroos jms kohtades ning pakuti neile tööd, lubades palgaks 80 naela päevas. Ühte poolt lubadusest täideti – tööd sai, aga raha ei saanud ning lahkuda meestel enam ei lubatud. Seejuures oli seal nii inglasi kui ka igasuguseid muid rahvusi, muuhulgas üks lätlane, üks leedukas, rumeenlasi jne.  Ja tundub, et lisaks sellele, et neile eriti süüa ei antud, peeti neid seal üldse nagu loomi ja neil polnud ei peldikut ega küljekeeramisruumigi, sest ajakirjanike sõnul olevat osad mehed väljaheidetega koos olnud. Ma ei kujuta ette, kuidas see võimalik on. Tänapäeval 15 aastat kuskil orjaks olla. Ja viis inimest vaevalt et viis korda suuremat massi hirmuvalitsuse all hoida suutsid, nii et  ma ei tea, kas käis see peatselt sünnitav pereema kogu aeg ringi automaat õlal või oli tegelikult asjaga seotuid tunduvalt rohkem. Kole-kole.

Euroopa, tänapäev, inimõigused. Neil, kellel veab.

faith

Pean vist oma mütsi ära sööma või midagi,

aga seekord olen ma Inno ja Irjaga nõus. Tõesti, ma hakkasin Postimehest artiklit lugema autori nime vaatamata ja pärast esimest lõiku oli selge, et sellist ülbet patroneerivat möla saab Postimehes ainult üks ajakirjanik toota – ja ülla-ülla, ma ei eksinudki. Alustuseks olgu öeldud, et ma ei ole Evelin Ilvese suur fänn, tema mitmed JOKK-skeemid ei meeldi mulle eriti, aga nendest artiklis muidugi ei räägitagi, sest meest, kes Eestis kõige rohkem naiste ÕIGE käitumise pärast muretseb, ei huvita eriti see, kas ja kuidas rahasid kanditakse, teda huvitab see, et naine Kinder-Kirche-Küche rajalt maha ei astuks. Nii et mingi mees võtab endale lihtsalt õiguse, et üht tuntud naist avalikult “isalikult õpetada” ja öelda, mida kõike ta valesti on teinud. Kas te kujutate ette, et keegi kirjutaks samalaadse õpetliku artikli mõnele meespoliitikule? “Kallis Edgar, kui sa valesti pargid, jätad sa sellega mulje, et pead end seadustest kõrgemalseisvaks.” Või “Juku-Kalle, võiksid ikka enne kodust väljumist peeglisse vaadata, et sinu välimine pool ei saaks rohkem tähelepanu kui sisemine.” See oleks absurdne, see oleks solvav – aga täiesti normaalne on Eesti suurimas ajalehes isikliku kirja vormis ühele naisele teada anda, et ta võiks madalamat profiili hoida ja üleüldse tööle minna.

Rääkimata sellest, et näiteks transrasvaskandaali, mis samuti artiklis ära mainitud on, ei algatanud tegelikult Evelin ise – tema muretses oma lapse lasteaia siselistis oma lapse tervise pärast. Õigesti tegi, igasugu sitta ei pea sööma. Pullerits oli see mees, kes selle info avalikkuse ette pritsis ja seega üldse mingi skandaali algatas. Kui ma õigesti mäletan, siis põhirõhk kogu “skandaalis” oli sellel, et kuidas ometi saab Eesti firma kohta halvasti öelda (Eesti fekaalivedu peaks siis vist puhtalt patriotismist roosihõnguliseks nimetama) ja et paljudel inimestel ei olegi raha, et kallist Itaalia šokolaadi osta. Paljude teiste “skandaalidega” on sama moodi, need on lihtsalt pastakast välja imetud ja üle paisutatud, et midagi põnevamaks teha. Nagu kedagi näiteks ilgelt kotiks, kas tal on kuskil koosviibimisel ämber peas või mitte. Või kui palju ta trenni teeb. Ei usu, et ta ise helistab iga nädal Anu Saagimile, käib temaga kohvitamas ja kurdab, et juba mitu päeva pole temast ühtki lugu ilmunud. Pigem on ajakirjandus ühest mitte just kõige järjekindlamast naisest täiesti labiilse pildi maalinud ja materdab seda mõnuga.

Aga Priit, don’t stop here! Nimelt on samasugune ennekuulmatu käitumine omane ka Barack Obama naisele ja vaene mees ei suuda kuidagi tuhvli alt välja rabeleda – naine tööl ei käi, kallid kleidid on seljas (kuigi mitte ainult, vahel ka odavad), annab ajakirjadele aktiivselt intervjuusid ja lisaks avaldab veel arvamust, et laste rasvumine on USA-s suureks probleemiks, mistõttu tuleks nende toidusedelit hoolega jälgida ja otsustada pigem tervisliku toidu kasuks. Tõsi küll, tema tegeleb järjekindlalt ühe kitsa temaatikaga ja tantsusaates ei käi, aga vigu leiab ju siitki. Kui tõmmata paralleel Eestiga, võiks ju kohe öelda, et USA presidendiproua mõnitab oma rahvast, sest kust sel vaesel ristiinimesel aeg ja raha, et perele tervislikku toitu valmistada. Nii et Priit, Ameerikas oled sa ju käinud, inglise keel on suus. Kirjuta nüüd samasugune artikkel Michelle Obama kohta ja saada USA suurimatele väljaannetele, sul ju seal käpp sees, ega nad avaldamata ei jäta. Naisi tuleb ju kasvatada, et nad oma kohta teaksid, ja sinu kaliibriga mees ei saa ometi ainult pisikese Eestiga piirduda.

P.S. Inno ja Irjaga nõustun ma ka selles osas, et minu meelest ei saa kuidagi öelda, et Hillary Clintonil kehvasti läheks, sest ta ei osanud piisavalt tagasihoidlik olla – ta on ju siiani üks USA mõjukamatest poliitikutest. Mis mõttes see halb on? Jah, alguses sai ta päris palju kriitikat, aga kas tõesti tahab Pullerits ka täna väita, et ei tasunud ära see aktiivne tegutsemine?

prantsuse muusika

slämm, mitte räpp (Grand Corps Malade)

Slämm ja räpp on teoreetiliselt erinevad asjad – slämm on lihtsalt rütmiline luule. Reaalsuses võib see muidugi kohati (kuigi mitte alati) siiski räpile üsna sarnane olla, aga nad ise teevad kuidagi vahet. Umbes nii nagu sebraema oma tittedel, ei aja naabrilapsega segamini. Igatahes täpselt nii, nagu korraldatakse räpivõistlusi, korraldatakse ka slämmivõistlusi, kus teistele tabava sõnakasutusega muljet saab avaldada. Bitšidest ja blingist räägitakse veidi vähem, viiteid kirjandusele on see-eest veidi rohkem.

Grand Corps malade (Suur Haige keha) on üks kuulsaimatest autoritest, nii et sobib ta näiteks küll, kuigi tegu on valge mehega nö põlisel musta mandri alal. Aga palun.

anna kannatust

vat need ajavad tõesti keti maha

Minust on muidu aja jooksul üsnagi tolerantne inimene saanud, aga üks inimgrupp hakkab mulle jätkuvalt tõsiselt vastu – “kirjanikud”, kes igal võimalusel kõva häälega kuulutavad, et nad kunagi teiste kirjanike raamatuid ei loe, sest kõik vajalik on nende peas. No tõsiselt, iga kord, kui jälle sellisega kokku põrkad, mõtled, kuidas on võimalik, et maa seda lolli ei neela. Mitte ainult selle pärast, et nad raamatuid ei loe, vaid see suhtumine tavaliselt laieneb kõigele – kõik, mis on tehtud kellegi teise poolt, ei saa olla huvitav. Vähemalt juhul, kui tegu on otsese konkurentsiga. Kahjuks on tulnud seda ahvi ja inimese vahelist (aga see-eest hästiarenenud egoga) lüli korduvalt kohata (Tartu ju) ja:

1) teie “kirjandust” lugedes on enamasti üsna hästi aru saada, et ega te ise peale Aabitsa midagi lugenud ei ole (ja see enamasti on siin tinglik, sest mõni kuulus kirjanik on ka väitnud, et ei ole kunagi teiste raamatuid lugenud, aga tavaliselt on hiljem selgunud, et nad on siiski liialdanud; Eestis ei ole ma selle üliandeka vähemusega kokku puutunud)

2) jah, ühe raamatu võib nii kirjutada, et teisi ei loe. Isegi kaks või kolm võib heal juhul välja vedada, kui joppab ja sa tõesti andekas oled. Eriti eeldusel, et tegelikult see andekas autor kuskilt siiski saab nö “uusi tekste” – no et ammutab inspiratsiooni kas või kunstist, muinasjuttudest jne. Aga tegelikult on nii, et inimene, kes ise välismaailma vastu mitte mingit huvi ei tunne (ja ainult narkootikumid ei loe), muutub paratamatult ühekülgseks. Ja ühel hetkel saabub paratamatult see päev, kus keegi, kes on rohkem raamatuid lugenud kui need kolm sinu oma, võtab poes su teose kätte ja mõtleb, et oleks, et sa kirjutamise asemel ise ka loeksid midagi, ei peaks su viimast raamatut VÕIB-OLLA peldikusse naela otsa riputama, sest ehk oleks seal midagigi, mis ka tegelikult veel tähelepanu väärib.

3) Ma ei ole veel kohanud isehakanud elektrikku või loomaarsti, kes ütleks, et teda üldse ei huvita, mis loogika järgi teised elektrikud juhtmeid ühendavad või loomaarstid loomi ravivad, sest nemad teevad kõik sisetunde järgi. Neid kohatud “kirjanikke” iseloomustab aga kõiki miskipärast seisukoht, et kui nad ainult TAHAKSID, ei oleks nad ainult maailma muutvad kirjanikud (tõsi küll, nad kas a) VEEL ei ole kuulsaks saanud või b) nad ei saa kuulsaks saada, sest ülejäänud maailm ei ole oma arengus veel nende tasemele jõudnud), vaid nad võiksid vabalt kohe ka elektrikud, loomaarstid või psühholoogid olla. Sest noh, uhkustada ei taha, aga nad TEAVAD tegelikult, et nad on geeniused – mida tõestab iseenesest juba tõsiasi, et keegi teine ei saa aru, et nad geeniused on, sest tõelist geeniust ei tunta kunagi tema eluajal ära.

Nagu halloo, kas vahepeal valutab ka, kui mõistus üritab tulutult koju tagasi tulla, aga kõik aknad on pimedad ja kloppimise peale keegi lahti ei tee?