Idiots made me do it

Kõige olulisem teema, kus kõik tahavad alati kaasa rääkida, on inimestevahelised omandisuhted. Eriti juhul, kui kõne all on miski, mis natuke nagu kõigile kuuluks. Ehk siis, kõige rohkem kommentaare saavad meedias alati teemad, kus räägitakse rahvusliku vara – naiste – seksuaalkäitumisest ja lihtsalt kommetest. Kui kirjutatakse, et nii ja nii mitu eestlannat kümnest on mustanahalise või välismaalasega seksinud, on alati kohal sada meest, kes ütlevad, et sellist madratsit NEMAD endale enam ei taha. Sest ilmselgelt kõik neiud, kes välismaale minekut kaaluvad, mõtlevad nüüd “Oh ei, suvaline internetipihkur ei pruugi mind enam tahta, jätan ikka minemata”. Vaevalt muidugi et kõigi kommenteerijate varustus reaalsuses mooramaamehe omast NII palju väiksem oleks, et nad edaspidi kohe aru saaksid, et “selles ämbris on raudpoltkindlalt neeger sees käinud” (või et nad ise nii üdini moraalsed oleksid, et süütul kristlikul tütarlapsel oleks põhjust just neid oodata), aga jutuks muidugi hea küll.

Aga paanika ei hakka muidugi alles sealt, kus tekib oht, et eestlanna väljamaale mehele kaob ja Eesti jälle ühest sünnitusealisest emasest emast ilma jääb, vaid tunduvalt varem, sealt, kus tekib oht, et sünnitusealine noor naisterahvas ei käitu teps mitte nii, nagu üks ideaalne ema käituma peaks. Nimelt ajendas mind täna kirjutama Postimehe artikkel sellest, et järjest suurem hulk naisi tätoveerib end. Selle kommentaaridest võib nimelt jääda mulje, et kommenteerijate meelest tätoveerivad end soost olenemata ainult prostituudid ja vangid ja et tegu on kombega, mis alles kümme aastat tagasi Aafrikast sisse toodi.

Huvitav, kumba kategooriasse Winston Churchill nende meelest liigitub? Vang ta ei olnud, nii et ju ta oma pisikese ankruga ikka prostituut oli. Kuigi K hõikas kõrvalt, et ankrukandjad liigituvad automaatselt hoopis kolmandasse kategooriasse, kuhu käivad vahvad merekarud. Igatahes ei saa väita, et tätoveeringud oleks Euroopas mingid väga uued ja ainult kahtlase kontingendi värgid. Liiguvad isegi jutud, et Churchilli emal oli randmele madu tätoveeritud, aga tõenäoliselt ei ole see siiski tõsi – küll olid sellised pisikesed ja naiselikud tätoveeringud 20. sajandi alguse Inglismaal kõrgilmadaamide seas väga moes.

Tegelikult sai see moesuund alguse juba varem, sest Walesi prints, kellest hiljem sai kuningas Edward VII, lasi endale esimese tätoveeringu teha juba 1862. aastal, aga ilmselgelt tähendab see, et midagi õukonnas tehakse, seda, et see on kõrgklassi hulgas automaatselt moes.  Tätoveeritud olid ka tema pojad (ühest neist sai George V). Ja tegelikult polnud see sugugi ainult Inglise kõrgklassi teema, ka Nikolai II lasi end Jaapanis tätoveerida. Nii suured tätoveeringud naiste seas moes ei olnud, aga kõik, mis oli mignonne, läks kaubaks küll. Nii et tundub, et ainult alamklassi hobist siin rääkida ei saa. 1898. aastal kirjutati Harmsworth Magazine’is, et tõenäoliselt on iga viies aristokraat tätoveeritud.

Praegu meeldiks kuninganna Elizabethile ilmselt teha nägu, et sellist asja enam õukonnas ei eksisteeri (nii Harry kui William on väidetavalt planeerinud end tätoveerida, aga plaani pärast “jutuajamist” maha matnud – piisab sõna “jutuajamine” lugemisest, et mulle mu oma ema silme ette kerkiks), aga mõned matsid seal ikka veel on. Tuntuimad nimed on inglaste jaoks ilmselt Emma Parker Bowles ja Clemmie Hambro, viimane oli siis printsess Diana pruutneitsi. Lisaks ilmselt ka inimesed, kes neid lihtsalt avalikult ei näita, sest ka eelmainitud monarhide tätoveeringute kohta pärineb info nende isiklikust kirjavahetusest jms, avalikkuse ees nad neid ei eksponeerinud.

Suuremat pinda katvad tätoveeringud olid küll üsna haruldased ja neid said endale lubada eelkõige inimesed, kes tegutsesid valdkonnas, kus “korralik” välimus eesmärgiks ei olnud. Näiteks roosiga daam, proua Wagner (täpsemalt Maud Stevens Wagner), oli USA esimene naissoost tätoveerimiskunstnik (tema mehele kuulus esimene elektriline tätoveerimismasin), kes töötas ka tsirkuses. Korralik koduperenaine poleks kindlasti sellise välimusega ringi käia saanud. Ta ei olnud muidugi ainus, siin on päris mitu lahedat pilti 20. sajandi tätoveeritud daamidest.

Teine asi, mis kommentaatoritel hambus on, on see, milline näeb tätoveering välja, kui inimene 60aastaseks saab. Seda muret ma ausalt öeldes ei mõista, sest kortsus nahk on ju nagunii kole ja minu meelest ei ole värviline kortsus nahk kuidagi kriipsuvõrragi koledam. Just selle pärast olen ma tänasesse postitusse lisanud muuhulgas pilte ka tätoveeritud vanemast generatsioonist, mis minu meelest näevad väga lahedad välja. Mina näiteks selle paarikese lapselapsena küll ei häbeneks. Rääkimata sellest, et kui vanaema ise häbeneks, saaks ta lasta selle eemaldada – kui leiab raha tätoveerimiseks, leiab üldiselt raha ka laseri jaoks. Üks asi on see, kui pooletoobised endale võimalikult tuti lähedale liblika või roosi lasevad teha, millest pool ilmtingimata püksivärvli vahelt välja paistab, aga sellised on ju vähemuses – ja arvestades seda, kui kallis on tätoveerimine, võivad nad olla küll maitsetud, aga päris Teise Eestiga üldiselt tegu ei ole.

P.S. Olen teadlik sellest, et suurem osa sellest jutust läheb musta auku, sest inimesed on üldiselt võimelised vastu võtma ainult seda infot, mis toetab nende seniseid seisukohti, aga ikka on tore, kui see eesti keeles ka kuskil kirjas on.

Tartu (Eesti?) äri eripärad

Huvitav on see elu Tartus. Kesklinnas on kiirtoidukohti nagu muda ja nüüd avati Fastersi juures üle tee veel üks. Mina olin väga rõõmus, sest kuigi mu keha on mu tempel, kummardatakse seal eriti aktiivselt rämpsujumalannat. No mitte päris nii, burksi ma eriti ei söö, aga rullid meeldivad mulle hirmsasti. Rõõmus olin ma aga selle üle, et nüüd on põhimõtteliselt ühes hunnikus koos kolm kiirtoidukohta ja veidi kaugemal veel üks, nii et mina eeldasin, et see tähendab, et uus koht viib hinna alla. LOOMULIKULT ma eksisin. Uus koht on küll väga nummi ja toreda sisekujundusega ja seal saab ka istuda ning sel on veel mitmed muud plussid (näiteks saad ise rulli kokku kombineerida), aga hinnad on seal veel kõrgemad kui Fastersis ja vähemalt väike rull oli väiksem ja kallim, kui see, mida teisel pool teed pakutakse.

Okei, ma saan aru, et üüripind maksab midagi ja elekter maksab midagi ja tööjõud maksab midagi jne. Võib-olla on tõesti 3.80 (ehk vanas rahas põhimõtteliselt 60 krooni) suure rulli eest igati normaalne hind, kui müüja kulutusi arvestada, aga tarbija arvestab ju ka – sama raha eest saan ma mujal päevaprae kätte, nii et loogiline, et enamasti lähen ma mujale ja saan korraliku sooja söögi. Lisaks on burksipaikade põhiliseks sihtgrupiks Tartus siiski üliõpilased (nad on siin nimelt iga asja sihtgrupiks, ilmselt ka kunsthammaste jms) ja ossid. Ja kui oss on juba harjunud kuskil käima, siis ta ei muuda oma harjumusi ainult selle pärast, et uues kohas saab tooli peal ka istuda – kamoon, nad istuvad oma autos ju. Nende jaoks on Statoilis ka lahe kohtuda. Üliõpilasel pole lihtsalt raha, kui mõned õnnelikud erandid välja arvata. Nii et see uus koht peab millegi poolest eelmisest parem olema. Praegu on olukord selline, et ma kõnnin kooli minnes ja sealt tulles iga kord akendest mööda ja seal pole ühtki klienti või on paar üksikut. Ja ilmselt neid sinna ka ei jõua, kui hindades korrektuure ei tule, sest ei oss ega üliõpilane ei mõtle üldiselt sellele, et teeks heategevust, toetaks Eesti firmaomanikke, kes üle mõistuse kallist kiirtoitu müüvad.

Või ongi see ainult müüt, et turg määrab hinna? Mul on küll tunne, et Eestis see ei kehti ja firmaomanikud pigem lahkuvad turult, kui et hinna mingist kartellikokkuleppele vastavast piirist allapoole lasevad.

Muide, teisest teemast, mul on jälle mured oma korteriga. Nimelt oli eelmisel kuul veearve 25 euri suurem kui tavapäraselt. Polnud mitte ainult minu mure, vaid kogu maja veetarbimine oli suurem – nii palju suurem, et sai igale korterile ca 25 eurot juurde keevitada (meil ei ole korteritel eraldi veemõõtjaid, nad vist mõõdavad seda inimeste arvu järgi korteris vms, mis on kahtlane, sest osades korterites on näiteks pesemisvõimalus, osades pole). Kinnisvarafirmast öeldi, et nad mõistavad probleemi ja võtavad Tartu Veega ühendust ja uurivad, milles asi. Sel kuul oli teist korda järjest arve sama suur ja kui me kinnisvarafirmasse helistasime, oli tädi, kes telefonile vastas, täiega solvunud selle peale, et me temaga ründava tooniga rääkisime – mida me minu meelest ei teinud. Minu meelest olime me vastupidi VÄGA mõistvad, arvestades seda, et ta ei mäletanud eelmisest vestlusest ilmselgelt mitte midagi ja ei mõistnud üldse, milles probleem on, sest “kogu majal on ju suurem arve”. Kui me talle seletasime, et see on kokku hoopis suurem probleem, sest kui ainuüksi meie korteri veearve vähemalt 25 eurot suurem on, on see kogu maja peale selline summa, et keegi on siin kas salaja ujula avanud või on kuskil üks korralik leke, ei arvanud ta sellest midagi, sest tegu oli sellise naisterahvaga, keda telekas tüüpiliste naisterahvaste pähe näidatakse – kuna talle tundus alguses, et temaga ei räägita aupaklikult, läks ta täiesti lukku ära ja teda üldse ei kottinud see, et K talle järjekindlalt rahuliku tooniga ütles, et ta ei taha tülitseda, vaid ta tahaks kõigile osapooltele sobivat lahendust leida. Emotsioonid võtsid üle ja väga mõistlikku juttu sealt enam ei tulnud. No näiteks K ütles, et meil on oma korteri kohta käiv veemõõtja ka, et ta võiks ju tulla esmaspäeval ja selle näidu kirja panna – tädi ütles, et TEMA ei hakka küll kuskile tulema, kelleks me teda peame. Ja kui siis K viisakalt mainis, et kui keegi näitu ei vaata, võime me ju ükskõik mis numbri öelda, küsis tädi, kas me ähvardame teda. Tule taevas appi. Muuhulgas mainis ta ka seda, et sel kuul kulus kogu maja peale mitukümmend kuupmeetrit (30 vist) vähem vett, kui eelmisel, nii et pole põhjust muretseda – kuna minu veearve on sel kuul täpselt 95 senti väiksem, hakkas mind selle peale küll päris huvitama, palju see üks kuupmeeter siis ka maksab. Tartu Veevärgil on küll hinnakiri internetis, aga ma ei tea, millisesse kolmest grupist me kuulume. Panin igaks juhuks edasised küsimused meili peale, siis pole kellelgi tunnet, et talle kurja häält tehtaks, sest väga võimalik, et kogu jama sai alguse sellest, et K esitas esimese küsimuse keskmisest kõvema häälega, sest me olime parajasti koertega väljas ja tuul kohises. Kuigi täpselt sama võimalik on muidugi ka see, et inimene mäletas lihtsalt neid lubadusi, mida ta meile kuu aega tagasi jagas, ja parim kaitse on ikka rünnak, eksole.

Kes ütles, et filmiblogimine on surnud?

Keegi just Facebookis ütles, aga ega ma ometi ei vaadanud, kes. Ma olen ju tänapäeva moodne tarbija, ise ka ei tea, mida ja kellelt loen. Igatahes siit tuleb filmiteemaline blogipostitus, sest filmiblogindus elab ja õitseb. Vaatasime sel nädalal suisa kahte prantsuse filmi. Esimene oli 2010. aastal valminud uus telefilm “Uinuv kaunitar” (“La belle endormie“), mille režissööriks on Catherine Breillat, kes on tuntud selle poolest, et keskendub naiste seksuaalsusele ja sellega seonduvale. Kuigi ülalolev kaader pärineb filmi algusosast, tekib vahepeal tunne, nagu vaataks lastefilmi, kuni alastus uuesti letile jõuab. Alguses järgib film üsna täpselt Christian Anderseni süžeed (ja mitte ainult “Uinuva kaunitari” oma), aga samas on kogu aeg sees idee sellest, et päris elu ei pruugi muinasjutt olla, mistõttu siin võivad olla teistsugused reeglid.

Lahe film, aga eeldab seda, et vaataja on algusest peale diibi kaasamõtleja positsioonis ja ei istu ainult pöidlad pihus ja ei oota, millal rinda näeb (seda enam, et uinuv kaunitar on sada aastat lossis maganud, mistõttu ta nahk on ilmselgelt väga valge, mis minu jaoks unistuste kaunitariga ei seostu, kuigi paljud seda väga seksikaks peavad). Niisama on ka huvitav vaadata, kuidas erinevaid muinasjutte on kokku põimitud.

Teine film oli “Ilus roheline” (“La belle Verte“) – kuigi ütlen kohe ära, et seal tisse ei näidatud. Sellest suurest möödalaskmisest hoolimata on tegu pea kultusfilmiga, kuigi prantslased ise tihti sellest kuulnudki pole. Liigub isegi jutt, et vähene menu kodumaal on tingitud sellest, et film oli alguses Prantsusmaal keelatud, aga foorumites väidetakse, et selle kohta pole siiski mingit konkreetset infot, mis lubaks nii väita.

Igatahes üritatakse inimestele humoorikalt maailma veidi teise pilguga näidata – peategelaseks on kõrgemalt arenenud (kuid inimestega identse välimusega) tulnukas, kes saadetakse Maale (Maa loomulikult ongi ilus ja roheline), et metslaste arengule pisut kaasa aidata. Metslased nimelt söövad ikka veel vabatahtlikult surnud loomi, sõidavad autodega (kuigi kõik teavad, et need, kes autoõnnetustes ei sure, lähevad pekiseks ja saavad südamerabanduse), ja teevad muid täiesti absurdseid asju. Selline kergelt hipilik asi. Mulle meeldis, kuigi ei saa öelda, et ma kogu aeg laginal naernud oleksin. Muigama võttis küll.

Kogu film tervikuna on muide juutuubis vaadatav, ingliskeelsete subtiitritega. Panen siia ühe neist osadest, selle video viiendal minutil hakkab naljakas osa sellest, mis saab, kui uhkelt orkestrilt viisakus ja etikett ära võtta, nii et nad seda muusikat mängida saavad, mis neile tegelikult meeldib. Päris nunnu on (kuigi tegelikult soovitan muidugi vajutada esimese video peale ja terve film ära vaadata):

Ahjaa, K kommentaariks on, et mõlemad filmid olid Prantsuse filmide kohta üsna normaalsed. Erandiks on siis Jeunet’ filmid, mida ta Prantsuse filmide alla ei liigita, sest nende kvaliteet olevat liiga kõrge, et teda teiste prantslastega ühte patta panna. 😀 Või nagu K ütleb – “see ei ole naermise koht, see on kaasatundmise koht”. “Uinuv kaunitar” olevat siiski veidi parem kui “Ilus roheline”, sest viimane oli natuke “liiga prantslaslik”. Seekord võin vist temaga nõustuda, ka mina hindasin neid filme suht sarnaselt.

Btw, vaatasin sellist mitte-Prantsuse filmi ka nagu “Suve viimane päev” (“Last Day of Summer“) – ütlen ausalt, et minul oli vahepeal seda liiga piinlik vaadata, sest see tüüp on lihtsalt nii imelik ja tegi nii imelikke ja piinlikke asju. Peategelaseks siis DJ Qualls, sama tüüp, kes “Seksretkes” (“Road Tripis,” noh) reisile kaasa võetakse, sest tal on ainsana raha – selles filmis on ta otsustanud oma endise ülemuse maha lasta, aga nagu ikka, ei lähe asjad päris nii nagu plaanitud. K meelest oli see vahel täitsa naljakas ja igati vaadatav, minu jaoks aga kohati nii piinlik, et ma panin silmad ja kõrvad kinni ja ootasin, et midagi normaalsemaks muutuks. Tõesti, selles filmis ei olnud mitte ühtki normaalset inimest.

Nii me elame

Minu viimase aja suurim uudis on see, et võitsin oma malemängus ühte Andersit. Lisaks sellele, et ta on tehniliselt loodud isiksus*, on ta ka eriti agressiivne tropp, kes muudkui surub ja surub ja käib täiega närvidele. Ma võitsin temast suurema reitinguga tüüpe seal, aga just sellest konkreetsest vägivaldurist ei saanud ja ei saanud jagu. Eile käis lõpuks mingi plõks ära, kui juba ühe korra võitsin, pärast seda käib kuidagi hulga kergemini. Te ei taha teada, millist võidutantsu ma tegin ja kui koledalt üks muidu nii viisaka olemisega noor daam peaaegu-et-tehisintellektile ta kaotust nina alla võib hõõruda. Iseenesest oli muidugi väga kasulik, pidin temaga madistamise käigus lõpuks ise ka õppima korralikku pawn-structure’it moodustama (ei tea mina, kuidas see eesti keeles on, ettureid võimalikult asjalikult ritta laduma äkki) ja päriselt ka ratsu ja odaga koostööd tegema. See oli selline positiivne laeng, et ma julgen nüüd isegi minna sinna loengusse, kus mu käest küsitakse, kas ja miks mul lõputöö teema ikka veel valimata on.

Muidu on elu nagu lill, kui välja arvata see, et magasin täna sisse – kui valgeks läheb, jätavad sääsed lõpuks rahule ja siis ei ärata enam ei ussi- ega püssirohi. Iseenesest ei saa ju nende peale pahane ka olla, ega ise ka taimetoitlaseks ei hakkaks, jäägu see lõbu hipidele. Aga esialgu tundub, et olen terve, pea polegi enam nagu vatti täis. Nii et hästi elame.

* Morgie juba ütles, et tglt ikka karakter või äärmisel juhul isik, sest isiksus peaks olema arenemisvõimeline, aga I prefer it my way.

kust sääsed tulevad?

Ma ei tea, mis meie kodus toimub, aga meil on ikka veel kõik kohad sääski täis. Väljas neid enam ammu ei ole, nii et järelikult kasvavad nad kuskil siin samas. Minu teada peaks sääskedel arenguks vett vaja olema ja seda meil siin tõesti laialt vedelemas ei ole, kui koerte joogikauss välja arvata, aga seal vahetatakse vett ju pidevalt. No ja ei ole kuskil mingit koristamata okseloiku vms. Praegu olen ma veits haige ka ja öösel üldse magada ei saanud, nii kui tule ära kustutad, hakkab pinisemine pihta, paned tule põlema ja voodi kohal seina peal on vähemalt kolm sääske. Ja nii iga 15 minuti tagant. Kui magama jääd, ärkad üles, sest keegi hammustab peopesast vms. See ei ole normaalne.

Btw, ühe hullult hea laulu panen ka täna:

koertel ei olevat mälu

St ma olen kuulnud/lugenud mainekate ekspertide väiteid, et koerad ei mäleta asju, mis toimusid kauem kui 10-30 minutit tagasi, st ei seosta neid olevikuga ja ei oska mõelda, et lähen õhtul ja kaevan välja selle kondi, mille hommikul maha matsin (pigem leiavad nad selle kondi hiljem lõhna järgi). Mina isiklikult olen nende väidete suhtes väga skeptiline, kuna minu isiklikud kogemused näitavad, et isegi Oskar, kes ei ole just the quickest of the cats, mäletab, kui ta midagi kokku on keeranud ja asi ei ole ainult selles, et keegi talle kurja nägu teeks. St ma olen kuulnud ka väidet, et koer tegelikult ei mäleta, vaid inimene tuleb koju, näeb, et näiteks prügikasti sisu on põrandal, teeb kurja nägu ja siis koera kahetsev käitumine on tegelikult tingitud ainult sellest, et ta näeb, et ta omanik on kuri, mitte sellest, et ta taipaks, et tema midagi väga halba on teinud.

Toon näite neljapäevast. Tulen mina koju ja hüppan jooksuga arvutiga voodisse, sest ainult tund aega on aega, et Elodie tunni jaoks ühe ajakirja kohta materjali otsida. Siis, kui on peaaegu aeg uuesti minema hakata, tuleb Tanel ja küsib minu käest, kas koerad on pahandust teinud – Oskar olevat sellise näoga, nagu oleks hirmsasti pahandada saanud. Tõusen siis mina üllatunult püsti ja mis ma näen? Voodilaual enam muffineid ei ole, see-eest on aga põrandal tühi kileümbris. Võtan selle siis kätte ja viuuuuu – üks koer kaob nagu sitapurujutt kööki laua alla. Sinna ta jäi ka, isegi kui K koju tuli, ei läinud ukse peale tervitama, K pidi ise teda kutsuma, siis tuli alles välja.

Ma tahaks teada, kuidas need koerateadlased seda defineerivad, kui see mälu ei ole. 😀

no aga nii ongi ju

Nägin täna linnas tuttavat naisterahvast. St mitte päris tuttavat, aga mäletasin teda ajast, mil vahepeal ühes hostelis administraatorina töötasin. Olen teda ainult paar korda näinud, aga ta on meeldejääva natuuriga, sest ta üritas alati tingida ja kuigi ta ei haisenud, tekitas ta minus miskipärast sellist paranoiat, et kui ta näiteks kääre laenas, lasin ma need hiljem desokaga üle. Ei, ma muidu ei ole selline, lihtsalt miski tema suhtlusstiilis jättis enamvähem okeist riietusest ja kainest olekust hoolimata mulje, et ta võiks tegeleda kahtlaste asjadega ja liikuda kahtlastes ringkondades. No kuidagi selline närviline suhtlusstiil, mitte päris nagu oleks vangis olnud, aga midagi sinnakanti. Pealegi keegi rääkis, et keegi olevat rääkinud, et tal on mingid satikad, teate küll.

Igatahes. Ta nägi vist, et mu pilk jäi tal pidama, nii et astus kohe ligi, aga ära ta mind ei tundnud, hakkas hoopis rääkima, kuidas ta käis Tartus tööbüroos, kord kuus nimelt tuleb käia, aga nüüd sõbranna ei võta telefoni vastu ja koputamisele ei ava ja ta elab ju Tartust 30 km väljas, oleks vaja koju saada, aga näed, bussipileti jaoks pole raha. Kuulasin kogu ta jutu ära ja kuna ma tegelikult ju ei teadnud kindlalt, kas ta on alati nii raha teeninud või mitte, ütlesin hästi ebamääraselt:”Teate, tegelikult me oleme korduvalt kohtunud.”

Naine mõtles veidi ja vastas:”Nojah, aga mul on ju kogu aeg samad probleemid.”

Nojah, tõsi ta on.

Midagi hingele

The Do uuel albumil on üks sigahea lugu:

kes kurat

tuli siia otsinguga “мотиваторы для работы”?

Mõnitate vä?

kuidas küll perspektiiv asju muudab

Lugesin alles hiljuti ühest blogist, kuidas üks pereema jagas oma tundeid sel teemal, et tõelist armastust tunned sa siis, kui pärast väsitavat päeva koju naastes avastad, et kõik on puhas ja mees on sulle süüa teinud. Tema oli nii rabatud, et võttis pisara silma. Kõik kommenteerijad olid ka rabatud ja kinnitasid, et see tõesti on imeline. Tookord lugesin postitust sõbraliku muigega patriarhaalse ühiskonnakorra suhtes, sest naise emotsioon oli nii võimas, et oli ilmselge, et ega sellist imeasja väga tihti ei juhtu ja oli üks neist harukordsetest juhtudest, kus “mees aitas kodutöödes”. No nagu naiste foorumitest pidevalt lugeda võib, “mul on hea mees, aitab kodutöödes”, viidates sõnakasutusega sellele, et eks need kodutööd ikka per se naiste teema ole, aga vahel see ilgelt tubli mees abistab naist tolle majapidamise eest hoolitsemisel. Ilmselt siis on tublil mehel kuskil isiklik majapidamine, aga vahel käib ennastunustavalt ka oma laste ja naise juures abis.

Eile asendus muie totaalse hämminguga. Nimelt sain täiesti juhuslikult teada, et selle täiesti võõra naise võõras mees töötab ainult paar tundi päevas (mitte iga päev, 4 korda nädalas vist) ja EI, see ei ole selline töö, et ta siis miljoneid koju tooks või et metsikult väsitaks. Ei ole ka sadat lehma ja 50 lammast, kelle eest majapidamises pidevalt hoolitseda. Lapsed on küll, aga nagu postitusest selgub, on neile toiduvalmistaminegi üsna haruldane. Mis ta ülejäänud aja on siis lihtsalt ilus ja seda, et tal tuleb tuju vahelduseks oma enese lastele ja naisele süüa teha, juhtub tõesti nii harva, et see imeline juhus võtab naisel suisa pisarad silma või? Laskun küll klišeedesse, aga no miks peaks keegi nii väikese lihatüki nimel siga pidama? Kui lapsed kooliealisteks saavad, oleks ju tunduvalt kasumlikum selline sihtotstarbeline riist majapidamisest eemaldada. See ei ole armastus, see on suhtesõltuvus, kui 30 sita päeva peale üks hea tuleb ja siis mõtled, et oi kui nunnu ta mul tegelikult ikkagi on. Või sellises traditsioonilises ent segipaisatud peremudelis elav naine loeb tõesti tulevikus tagasivaatavalt oma postitust ja mõtleb heldinult, et küll tal on ikka tubli mees, tegi lastega kodus olles mõnikord isegi perele süüa ja koristas?