anna kannatust

Houston, we’ve got a problem

Tegelikult on meil suisa mitu probleemi. Üks neist puudutab kogu Eestit ja saab tõenäoliselt tooma drastilisi tagajärgi, esmalt hakkavad PISA-testi tulemused halvenema ja lõpuks suretatakse välja kogu akadeemiline elu meie vabariigis. Ma arvasin esimese hooga, et tegu on halva naljaga. Nimelt sain täna teada, et Inna-Katrin Hein, kes varem töötas Elu 24-s, teeb seda sama tööd juba üle aasta ka…  TEADUSUUDISTE rubriigis. Ei, see ei ole nali. Kui keegi tõesti ei tea, kellega tegu, siis Inna-Katrin on toimetaja, kelle puhul tekib vahel paratamatult kahtlus, ega ta ometigi düsgraafik ei ole, ja kes on nii kuulus, et eestikeelses internetis kasutatakse väljendeid nagu IKH stiil ja IKH-faktor (viimane viitab siis sellele, et teadusteemat käsitleva artikli puhul tasub otsida originaali, sest tõlkevariant on tõenäoliselt toimetaja tõttu ebausaldusväärne). Kusjuures probleemile on aastaid viidatud, aga muutused on visad tulema – kui nad teda lahti lasta ei taha, võiksid nad ta ju ajalehe kulul keelekoolitusele saata. Vahepeal vist saadetigi, sest tegelikult on ta kirjaoskus paranenud, ma pole enam märganud, et ta “pärsja vaip” kirjutaks, kuigi kirjastiil on ikka selline, et loed esimese lause ära ja saad aru, kelle artikliga tegu on. Mina olen temast varem kirjutanud siin, seoses tema huvitavate tõlgetega (näiteks vaseliini asemel petrooleum), Postimehe foorumis on talle eraldi teema pühendatud ja kui guugeldada skeptik ja Inna-Katrin Hein (või lihtsalt Postimehes ringi vaadata), saab ka mitmeid toredaid tulemusi. Ajapuuduses ei tundu asi olevat, sest kriitilised kommentaarid kaovad artiklite tagant loetud minutitega. Me kõik oleme hukule määratud.

Teine probleem on isiklikumat laadi, nii et võõrad, ärge enam edasi lugege. Andres, ma saan aru, et tänapäeval on ka meeste välimusele ühiskonna poolt väga suur surve ja ma ei mõista sind hukka, aga ma olen kõik kohad läbi otsinud ja mida pole, seda pole. Tõenäoliselt ei võtnud sa seda meelega, võib-olla unustasid lihtsalt endale kotti, aga ole nii kena ja too mu pepumasseerimishari tagasi. Kas sa tahad mind suvel rannas tselluliidisena näha? Ei taha? Keegi ei taha. Nii et ole inimene, too tagasi.

Kolmandaks ei julge ma enam kooli minna, sest teise lõputöö teema on siiani valimata, hoolimata mu arvukatest lubadustest see kohe ära teha, ja ma ei julge enam juhendajale otsa vaadata. Tahaks ju millestki huvitavast kirjutada. Väljamaal on rassisõjad, rassiline diskrimineerimine (meil pole neegreidki), abordivastaste ja -pooldajate kokkupõrked (meil ei tule keegi selle pealegi, et aborti keelustama hakata*), massirahutused (kui 20 aasta jooksul üks tuleb, ei saa seda lõputult ekspluateerida), koolitulistamised (mõte lõputööks – “Intervjuu Lauri Pedajaga”), end ja/või teisi tapvad terroristid, naiste ümberlõikamised (kuigi siin annaks kirjutada intiimkaunistustest) jms. Siin on ainult surnuks joomine ja palgalõhe ning transvestiitidest kirjutamine lõppeks Angela Aagi elulooga. Sirvin järjest “Anthropology Today” numbreid ja muudkui ohkan.

Soolisest ebavõrdsusest ei taha ma ka kirjutada (tunnen, et pean seda põhjendama, sest mu käest on juba kaks inimest küsinud, miks ma seda ei tee), sest jah, see on probleem ja kõik teavad, et see on probleem, aga minu meelest teenivad liigagi paljud (naised) ikka veel raha selle probleemi nämmutamisega, ilma et sellel reaalset kasutegurit oleks. Pigem tuleks siis juba aktiivselt olukorraga tegeleda, kui see muret tekitab, näiteks aidata kaasa naiste varjupaikade loomisele, maksta oma firmas naistele meestega võrdset palka, kas või mitte õpetada oma tütrele, et “tüdrukud ei torma”, “mida sa ronid puu otsa nagu mõni poiss” ja mitte kasutada laste kuuldes lauseid nagu “naise kohta normaalne palk”. Juba see, kui keegi kasvatab ühest tüdrukust normaalse inimese, kes oleks eelkõige inimene ja alles seejärel naine, mitte vastupidi, kannab minu meelest suuremat kasutegurit, kui see, kui keegi kulutab jälle väga palju aega sellele, et viidata teistele autoritele, kes on öelnud, et naisi diskrimineeritakse, ja lõpuks jõuda ka ise seisukohale, et “oh sa pele, diskrimineeritakse tõesti”. Mind ajas kevadel suisa närvi, kui ma tahtsin lihtsalt muinasjutte analüüsida, ilma et mul mingit otseselt feministlikku ideed oleks olnud, aga selgus, et valimis olnud muinasjutud olid lihtsalt nii seksistlikud, et praegust kultuuritausta ja minu tollast keeleoskust arvestades oli see kõige mõistlikum asi, millest kirjutada. Ma ei vali tavaliselt ise seda teemat, see lihtsalt vahel karjub mulle näkku. Aga see on ainult minu seisukoht, nõustumine pole kohustuslik.

*isegi sellest pole avalikul tasemel juttu olnud, kas naine peaks oma abikaasat informeerima, kui ta aborti teeb, ja kas abielumees peaks oma abikaasat informeerima, kui tal mõne abieluvälise lapse ees ülalpidamiskohustus tekib, nii et meil on seks ja sellega kaasnev sügavalt iga inimese isiklik asi, seda ka siis, kui mõni neist inimestest juhuslikult kellegagi majandusliku (ja kiriku meelest ka vaimse) liidu on sõlminud – mitte et teisteski riikides keegi sellist asja tõsiselt mõtleks, see oleks tänapäeval ilmselt mingite seadustega vastuolus, aga USAs oli teemaks küll mingil ajal ja moralistid vähemalt arutasid. Meil pole moraal moes, sest seda ei saa müüa.