faith

Iroonia

Pidin täna akadeemilises prantsuse keeles ettekande tegema. Saatus oli minu vastu, sest:

a) ma ei oska veel nii hästi prantsuse keelt

b) samale ajale sattus palgatöötähtaeg, nii et ma ei jõudnud pm üldse valmistuda ja asja läbi mõelda

c) ma olin nii esimesest kui teisest faktist teadlik ja seetõttu parajalt närvis

Nii et loogilise lõpptulemusena rääkis õppejõud mulle ÜLE POOLE TUNNI sellest, mida ma valesti tegin, lõpetades positiivse noodiga:”Nii et sõnavara, häälduse ja diktsiooni* kallal pead veel palju vaeva nägema, aga näiteks kõne tempo oli ju päris hea.”

Pisarat päris silma ei võtnud (hoolimata sellest, et ideaalset prantsuse keelt rääkiv klassivend hakkas kogemata eesti keeles rääkima ja siis vabandas end kohe sellega, et mu eesti aktsent ajas tal mõtte sassi), sest seda oli oodata ja kogu kriitika läks õigesse kohta, aga ohkama võttis veits küll. Seda enam, et mu hääldusvead on osaliselt sellised, et kui ma kuulen, et keegi teine neid teeb, siis mõtlen, et täitsa lollakas, aga see ei takista sugugi neid samu asju tegemast.

Igatahes hakkas Elodie vestluskursusel täiesti juhuslikult rääkima sellest, kuidas eestlaste jaoks on kriitika kuidagi hirmus karm asi ja ei osata sellesse konstruktiivselt suhtuda ega maksimaalselt ära kasutada. No vot, mul oli kohe hea meel, et keegi seda ütles. Kuigi meil see teine õppejõud tegelikult edastab ka kriitikat väga sõbralikult, konkreetselt, aga sõbralikult, aga ikka on tore, et keegi vahest ütleb, et pole hullu, kriitikast tuleb õppida.

Positiivne pool on tegelikult reaalselt ka olemas. Kuna mul on nii akadeemilise prantsuse keele kui ka teadustekstide tõlkimise kursus, mis mul täiesti hinge kinni võtavad, olen 7 nädalaga nii palju arenenud, et tavateksti tõlkimine on tunduvalt kergemaks muutunud ja ei võta enam higistama nagu alguses.

* seal on tegelt põhiteema selles, et kõik silbid tuleb omakorda korralikult välja hääldada, aga seal jällegi on põhiteema selles, et tihti ma pole kindel, kas mingi e hääldatakse välja või mitte. Täna näiteks pidime mingit asja lugema ja hääldasin siis püüdlikult sõna mômerie, et teada saada, et seal on jälle tumm e. No ja järgmine kord küsitakse jälle mingi asja kohta, et miks ma välja ei häälda. Saa neist prantslastest aru, kuidas nad oma keelt räägivad.