anna kannatust

abielu on üks tore asi

Abielu on minu meelest üks tore asi. Armastus ja teineteisemõistmine ja toetamine ja teadlik otsus olla koos jne. Aga kui sinna abielu lisada kolmas osapool – ei, mitte see, mida teie mõtlete, kuigi kõva kepiga on ka see seotud, nimelt panka pidasin silmas – ei ole enam haisugi sellest, et kord on Piibeleht all ja Vestmann peal, kord jälle vastupidi, vaid kogu süsteem on konkreetselt ühte väravasse, ehk nii, et pank saab raha ja inimene ei saa. Nimelt lugesin ma üht artiklit, mis iseenesest ei ole ise väga oluline, sest räägib ühe inimese väga paljudest valedest valikutest, aga ma olen vist tõesti väga väheinformeeritud, sest mulle tuli täieliku uudisena panga kommentaar:

„Laenukohustuse võtmisel ei ole füüsiline isik kohustatud teisi isikuid sellest informeerima ega ka kelleltki teiselt nõusolekut selleks saama,” kommenteeris Swedbanki eralaenude osakonna juhataja Anne Pärgma.

Muidu kõlab normaalse jutuna, aga unustatakse ära, et kui abielus inimene, kellel ei ole sõlmitud varalahususlepingut, võtab laenu ja seda tagasi ei maksa, hakatakse seda sisse nõudma tema abikaasalt. Seega on ühel osapoolel täielik õigus võtta laenu “kogu perele” ja kui ta otsustab ilma oma kaaslaseta (või mõne teise kaaslasega) Arubale põrutada, hakkab teine osapool Eestis lihtsalt seda laenu plekkima. Esimese jaoks on ainus miinus see, et ilmselt hiljem talle enam väga laenu ei taheta anda – samas ei taheta seda enam ka teisele anda, isegi kui ta selle nüüd tagasi plekib, sest ikka jääb märk maha, et maksetega oli jama. Ühe lausega – abielupersoonil on õigus teise abielupersooniga kahepeale ilma viimase nõusolekuta võlg kaela võtta.

Olgu, ma võiksin seda mõista kui meie pangasüsteemi ametlikku seisukohta, et abielu on püha institutsioon ja abielus on kõik ühine, sealhulgas ka rahakott. Aga see peaks ju tähendama ka seda, et mul on täielik õigus siis vabal hetkel sinna panka kõndida ja naeratades öelda:”Oi, mina olen Rents, ma olen härra K naine, ma tahaksin ta kontolt raha välja võtta.” Ilma eelnevate lepingute ja/või ühiskontota mul seda õigust ei ole. Veel enam, kui ma järsku avastan, et abikaasa on nüüd Arubal ja minule on jäetud ainult pesemata sokid ja suur võlg, ei ole mul isegi õigust võla katteks ühisvara müüki panna, sest ilma abikaasa nõusolekuta seda ju teha ei saa.

Kas see tundub tõesti loogiline?