anna kannatust

epic fail

Mu meeleparandus ei ole sugugi nii hästi edenenud, kui ma plaanin*. Esiteks mõtlen ma pidevalt, et SEEKORD rabelen hullult terve nädalavahetuse ja teen terve hunniku vajalikke asju ära – ja siis ma lihtsalt ei suuda. Esmalt mõtlen, et no reede ikka võib puhata, see üks päev ju ainult. Ja järsku ongi pühapäeva õhtu käes ja nutt kurgus ja häbi kõigi tegemata asjade pärast. Rääkimata sellest, et tegelikult tahaks üldse nii aega veeta, nagu tüdrukud ülemisel pildil. Vähemalt nädal aega järjest. Sellist lahedat täpilist trikood tahaks ka. Mitte ei tahaks tõlkida, ei prantsuse keelest ega prantsuse keelde ja inglise keelest ka mitte. Viimased puud on ka siiani kuuri ladumata, ma ei tea, mis neist saab.

Teiseks on seoses mu suutmatusega nädalavahetusel suurem hulk asju ära teha, feilinud ka mu plaan trenni minna, sest selle jaoks ei jää lihtsalt aega. No ma ei tea, täielik feilinädalavahetuse tunne on. Kuigi tglt oli tore maitsvaid asju süüa ja lihtsalt olla ja vahelduseks šoppamas käia. Ühed ekstra kodupüksid ostsin endale ka, sest K ütles mulle ükspäev välja minekuks riideid vahetades:”MULLE ei meeldi, kui ma kuskil koerte järele haisen,” nii et MULLE jälle tundus, et seal peitus väike vihje (kuigi ta teooria on see, et ise me seda nagunii ei tunne, sest me elame selle sees), nii et ostsin endale mingid soojade pidžaamapükste taolised asjad ja kavatsen nüüd kodus nendega olla ja väljaspool kodu mitte lehata. Koerte järele siis, muus osas ma suuri sõnu ei tee. Ehk siis tuleb ka esimene talv, kus ma ei ela teki all ja ei värise seal kergelt.**

Ühesõnaga emohala oli see. Selline tunne, et ajaks pea päris kiilaks ja ühineks budistidega. Ehk vaikne sissevaatav meditatsioon aitaks meelerahuni jõuda.

* olevik, st. ma pole jätkuvalt veel alla andnud

** jah, just sellistele emolauludele ma praegu viitangi, oleksin isegi lingi pannud, kui see juutuubis oleks