movies · Uncategorized

Kes ütles, et filmiblogimine on surnud?

Keegi just Facebookis ütles, aga ega ma ometi ei vaadanud, kes. Ma olen ju tänapäeva moodne tarbija, ise ka ei tea, mida ja kellelt loen. Igatahes siit tuleb filmiteemaline blogipostitus, sest filmiblogindus elab ja õitseb. Vaatasime sel nädalal suisa kahte prantsuse filmi. Esimene oli 2010. aastal valminud uus telefilm “Uinuv kaunitar” (“La belle endormie“), mille režissööriks on Catherine Breillat, kes on tuntud selle poolest, et keskendub naiste seksuaalsusele ja sellega seonduvale. Kuigi ülalolev kaader pärineb filmi algusosast, tekib vahepeal tunne, nagu vaataks lastefilmi, kuni alastus uuesti letile jõuab. Alguses järgib film üsna täpselt Christian Anderseni süžeed (ja mitte ainult “Uinuva kaunitari” oma), aga samas on kogu aeg sees idee sellest, et päris elu ei pruugi muinasjutt olla, mistõttu siin võivad olla teistsugused reeglid.

Lahe film, aga eeldab seda, et vaataja on algusest peale diibi kaasamõtleja positsioonis ja ei istu ainult pöidlad pihus ja ei oota, millal rinda näeb (seda enam, et uinuv kaunitar on sada aastat lossis maganud, mistõttu ta nahk on ilmselgelt väga valge, mis minu jaoks unistuste kaunitariga ei seostu, kuigi paljud seda väga seksikaks peavad). Niisama on ka huvitav vaadata, kuidas erinevaid muinasjutte on kokku põimitud.

Teine film oli “Ilus roheline” (“La belle Verte“) – kuigi ütlen kohe ära, et seal tisse ei näidatud. Sellest suurest möödalaskmisest hoolimata on tegu pea kultusfilmiga, kuigi prantslased ise tihti sellest kuulnudki pole. Liigub isegi jutt, et vähene menu kodumaal on tingitud sellest, et film oli alguses Prantsusmaal keelatud, aga foorumites väidetakse, et selle kohta pole siiski mingit konkreetset infot, mis lubaks nii väita.

Igatahes üritatakse inimestele humoorikalt maailma veidi teise pilguga näidata – peategelaseks on kõrgemalt arenenud (kuid inimestega identse välimusega) tulnukas, kes saadetakse Maale (Maa loomulikult ongi ilus ja roheline), et metslaste arengule pisut kaasa aidata. Metslased nimelt söövad ikka veel vabatahtlikult surnud loomi, sõidavad autodega (kuigi kõik teavad, et need, kes autoõnnetustes ei sure, lähevad pekiseks ja saavad südamerabanduse), ja teevad muid täiesti absurdseid asju. Selline kergelt hipilik asi. Mulle meeldis, kuigi ei saa öelda, et ma kogu aeg laginal naernud oleksin. Muigama võttis küll.

Kogu film tervikuna on muide juutuubis vaadatav, ingliskeelsete subtiitritega. Panen siia ühe neist osadest, selle video viiendal minutil hakkab naljakas osa sellest, mis saab, kui uhkelt orkestrilt viisakus ja etikett ära võtta, nii et nad seda muusikat mängida saavad, mis neile tegelikult meeldib. Päris nunnu on (kuigi tegelikult soovitan muidugi vajutada esimese video peale ja terve film ära vaadata):

Ahjaa, K kommentaariks on, et mõlemad filmid olid Prantsuse filmide kohta üsna normaalsed. Erandiks on siis Jeunet’ filmid, mida ta Prantsuse filmide alla ei liigita, sest nende kvaliteet olevat liiga kõrge, et teda teiste prantslastega ühte patta panna. 😀 Või nagu K ütleb – “see ei ole naermise koht, see on kaasatundmise koht”. “Uinuv kaunitar” olevat siiski veidi parem kui “Ilus roheline”, sest viimane oli natuke “liiga prantslaslik”. Seekord võin vist temaga nõustuda, ka mina hindasin neid filme suht sarnaselt.

Btw, vaatasin sellist mitte-Prantsuse filmi ka nagu “Suve viimane päev” (“Last Day of Summer“) – ütlen ausalt, et minul oli vahepeal seda liiga piinlik vaadata, sest see tüüp on lihtsalt nii imelik ja tegi nii imelikke ja piinlikke asju. Peategelaseks siis DJ Qualls, sama tüüp, kes “Seksretkes” (“Road Tripis,” noh) reisile kaasa võetakse, sest tal on ainsana raha – selles filmis on ta otsustanud oma endise ülemuse maha lasta, aga nagu ikka, ei lähe asjad päris nii nagu plaanitud. K meelest oli see vahel täitsa naljakas ja igati vaadatav, minu jaoks aga kohati nii piinlik, et ma panin silmad ja kõrvad kinni ja ootasin, et midagi normaalsemaks muutuks. Tõesti, selles filmis ei olnud mitte ühtki normaalset inimest.

6 kommentaari “Kes ütles, et filmiblogimine on surnud?

    1. Minu viga, väljendasin end kehvasti – film järgib suuremas osas ühe Hans Christian Anderseni muinasjutu süžeed, mitte “Uinuva kaunitari” oma, kuigi lugu viimasest algab ja teoreetiliselt sellena ka jätkub. On nö lugu loos, Anderseni lugu on pandud teise loo sisse. Üritasin selle teise loo nime mainimist vältida, sest muidu oleks ehk juba liigselt informatsiooni käes ja läheks vaatamine igavaks – kuigi IMDB lehelt saab selle muidugi kohe kätte.

  1. Mis aga Jeunet’sse puutub, siis vaatasime A.-ga just Micmacid ära ja muu Jeunet’ga võrreldes oli lahja mis lahja – neid keerulisi, peaaegu multikalikke skeeme on tal mujal ka, aga mujal oleks nagu ka tegelasi ja filmi seal ümber.

    1. st tundus, nagu Jeunet ise oleks ära unustanud, kuidas ta filme teeb, ja hakkaks filme tegema nagu algaja režissöör, kes üritab Jeunet’ filmi teha, mis tähendab, et võtab mõned kõige silmatorkavamad vormilised knihvid üle.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.