anna kannatust

Tartu (Eesti?) äri eripärad

Huvitav on see elu Tartus. Kesklinnas on kiirtoidukohti nagu muda ja nüüd avati Fastersi juures üle tee veel üks. Mina olin väga rõõmus, sest kuigi mu keha on mu tempel, kummardatakse seal eriti aktiivselt rämpsujumalannat. No mitte päris nii, burksi ma eriti ei söö, aga rullid meeldivad mulle hirmsasti. Rõõmus olin ma aga selle üle, et nüüd on põhimõtteliselt ühes hunnikus koos kolm kiirtoidukohta ja veidi kaugemal veel üks, nii et mina eeldasin, et see tähendab, et uus koht viib hinna alla. LOOMULIKULT ma eksisin. Uus koht on küll väga nummi ja toreda sisekujundusega ja seal saab ka istuda ning sel on veel mitmed muud plussid (näiteks saad ise rulli kokku kombineerida), aga hinnad on seal veel kõrgemad kui Fastersis ja vähemalt väike rull oli väiksem ja kallim, kui see, mida teisel pool teed pakutakse.

Okei, ma saan aru, et üüripind maksab midagi ja elekter maksab midagi ja tööjõud maksab midagi jne. Võib-olla on tõesti 3.80 (ehk vanas rahas põhimõtteliselt 60 krooni) suure rulli eest igati normaalne hind, kui müüja kulutusi arvestada, aga tarbija arvestab ju ka – sama raha eest saan ma mujal päevaprae kätte, nii et loogiline, et enamasti lähen ma mujale ja saan korraliku sooja söögi. Lisaks on burksipaikade põhiliseks sihtgrupiks Tartus siiski üliõpilased (nad on siin nimelt iga asja sihtgrupiks, ilmselt ka kunsthammaste jms) ja ossid. Ja kui oss on juba harjunud kuskil käima, siis ta ei muuda oma harjumusi ainult selle pärast, et uues kohas saab tooli peal ka istuda – kamoon, nad istuvad oma autos ju. Nende jaoks on Statoilis ka lahe kohtuda. Üliõpilasel pole lihtsalt raha, kui mõned õnnelikud erandid välja arvata. Nii et see uus koht peab millegi poolest eelmisest parem olema. Praegu on olukord selline, et ma kõnnin kooli minnes ja sealt tulles iga kord akendest mööda ja seal pole ühtki klienti või on paar üksikut. Ja ilmselt neid sinna ka ei jõua, kui hindades korrektuure ei tule, sest ei oss ega üliõpilane ei mõtle üldiselt sellele, et teeks heategevust, toetaks Eesti firmaomanikke, kes üle mõistuse kallist kiirtoitu müüvad.

Või ongi see ainult müüt, et turg määrab hinna? Mul on küll tunne, et Eestis see ei kehti ja firmaomanikud pigem lahkuvad turult, kui et hinna mingist kartellikokkuleppele vastavast piirist allapoole lasevad.

Muide, teisest teemast, mul on jälle mured oma korteriga. Nimelt oli eelmisel kuul veearve 25 euri suurem kui tavapäraselt. Polnud mitte ainult minu mure, vaid kogu maja veetarbimine oli suurem – nii palju suurem, et sai igale korterile ca 25 eurot juurde keevitada (meil ei ole korteritel eraldi veemõõtjaid, nad vist mõõdavad seda inimeste arvu järgi korteris vms, mis on kahtlane, sest osades korterites on näiteks pesemisvõimalus, osades pole). Kinnisvarafirmast öeldi, et nad mõistavad probleemi ja võtavad Tartu Veega ühendust ja uurivad, milles asi. Sel kuul oli teist korda järjest arve sama suur ja kui me kinnisvarafirmasse helistasime, oli tädi, kes telefonile vastas, täiega solvunud selle peale, et me temaga ründava tooniga rääkisime – mida me minu meelest ei teinud. Minu meelest olime me vastupidi VÄGA mõistvad, arvestades seda, et ta ei mäletanud eelmisest vestlusest ilmselgelt mitte midagi ja ei mõistnud üldse, milles probleem on, sest “kogu majal on ju suurem arve”. Kui me talle seletasime, et see on kokku hoopis suurem probleem, sest kui ainuüksi meie korteri veearve vähemalt 25 eurot suurem on, on see kogu maja peale selline summa, et keegi on siin kas salaja ujula avanud või on kuskil üks korralik leke, ei arvanud ta sellest midagi, sest tegu oli sellise naisterahvaga, keda telekas tüüpiliste naisterahvaste pähe näidatakse – kuna talle tundus alguses, et temaga ei räägita aupaklikult, läks ta täiesti lukku ära ja teda üldse ei kottinud see, et K talle järjekindlalt rahuliku tooniga ütles, et ta ei taha tülitseda, vaid ta tahaks kõigile osapooltele sobivat lahendust leida. Emotsioonid võtsid üle ja väga mõistlikku juttu sealt enam ei tulnud. No näiteks K ütles, et meil on oma korteri kohta käiv veemõõtja ka, et ta võiks ju tulla esmaspäeval ja selle näidu kirja panna – tädi ütles, et TEMA ei hakka küll kuskile tulema, kelleks me teda peame. Ja kui siis K viisakalt mainis, et kui keegi näitu ei vaata, võime me ju ükskõik mis numbri öelda, küsis tädi, kas me ähvardame teda. Tule taevas appi. Muuhulgas mainis ta ka seda, et sel kuul kulus kogu maja peale mitukümmend kuupmeetrit (30 vist) vähem vett, kui eelmisel, nii et pole põhjust muretseda – kuna minu veearve on sel kuul täpselt 95 senti väiksem, hakkas mind selle peale küll päris huvitama, palju see üks kuupmeeter siis ka maksab. Tartu Veevärgil on küll hinnakiri internetis, aga ma ei tea, millisesse kolmest grupist me kuulume. Panin igaks juhuks edasised küsimused meili peale, siis pole kellelgi tunnet, et talle kurja häält tehtaks, sest väga võimalik, et kogu jama sai alguse sellest, et K esitas esimese küsimuse keskmisest kõvema häälega, sest me olime parajasti koertega väljas ja tuul kohises. Kuigi täpselt sama võimalik on muidugi ka see, et inimene mäletas lihtsalt neid lubadusi, mida ta meile kuu aega tagasi jagas, ja parim kaitse on ikka rünnak, eksole.