feminismus

Idiots made me do it

Kõige olulisem teema, kus kõik tahavad alati kaasa rääkida, on inimestevahelised omandisuhted. Eriti juhul, kui kõne all on miski, mis natuke nagu kõigile kuuluks. Ehk siis, kõige rohkem kommentaare saavad meedias alati teemad, kus räägitakse rahvusliku vara – naiste – seksuaalkäitumisest ja lihtsalt kommetest. Kui kirjutatakse, et nii ja nii mitu eestlannat kümnest on mustanahalise või välismaalasega seksinud, on alati kohal sada meest, kes ütlevad, et sellist madratsit NEMAD endale enam ei taha. Sest ilmselgelt kõik neiud, kes välismaale minekut kaaluvad, mõtlevad nüüd “Oh ei, suvaline internetipihkur ei pruugi mind enam tahta, jätan ikka minemata”. Vaevalt muidugi et kõigi kommenteerijate varustus reaalsuses mooramaamehe omast NII palju väiksem oleks, et nad edaspidi kohe aru saaksid, et “selles ämbris on raudpoltkindlalt neeger sees käinud” (või et nad ise nii üdini moraalsed oleksid, et süütul kristlikul tütarlapsel oleks põhjust just neid oodata), aga jutuks muidugi hea küll.

Aga paanika ei hakka muidugi alles sealt, kus tekib oht, et eestlanna väljamaale mehele kaob ja Eesti jälle ühest sünnitusealisest emasest emast ilma jääb, vaid tunduvalt varem, sealt, kus tekib oht, et sünnitusealine noor naisterahvas ei käitu teps mitte nii, nagu üks ideaalne ema käituma peaks. Nimelt ajendas mind täna kirjutama Postimehe artikkel sellest, et järjest suurem hulk naisi tätoveerib end. Selle kommentaaridest võib nimelt jääda mulje, et kommenteerijate meelest tätoveerivad end soost olenemata ainult prostituudid ja vangid ja et tegu on kombega, mis alles kümme aastat tagasi Aafrikast sisse toodi.

Huvitav, kumba kategooriasse Winston Churchill nende meelest liigitub? Vang ta ei olnud, nii et ju ta oma pisikese ankruga ikka prostituut oli. Kuigi K hõikas kõrvalt, et ankrukandjad liigituvad automaatselt hoopis kolmandasse kategooriasse, kuhu käivad vahvad merekarud. Igatahes ei saa väita, et tätoveeringud oleks Euroopas mingid väga uued ja ainult kahtlase kontingendi värgid. Liiguvad isegi jutud, et Churchilli emal oli randmele madu tätoveeritud, aga tõenäoliselt ei ole see siiski tõsi – küll olid sellised pisikesed ja naiselikud tätoveeringud 20. sajandi alguse Inglismaal kõrgilmadaamide seas väga moes.

Tegelikult sai see moesuund alguse juba varem, sest Walesi prints, kellest hiljem sai kuningas Edward VII, lasi endale esimese tätoveeringu teha juba 1862. aastal, aga ilmselgelt tähendab see, et midagi õukonnas tehakse, seda, et see on kõrgklassi hulgas automaatselt moes.  Tätoveeritud olid ka tema pojad (ühest neist sai George V). Ja tegelikult polnud see sugugi ainult Inglise kõrgklassi teema, ka Nikolai II lasi end Jaapanis tätoveerida. Nii suured tätoveeringud naiste seas moes ei olnud, aga kõik, mis oli mignonne, läks kaubaks küll. Nii et tundub, et ainult alamklassi hobist siin rääkida ei saa. 1898. aastal kirjutati Harmsworth Magazine’is, et tõenäoliselt on iga viies aristokraat tätoveeritud.

Praegu meeldiks kuninganna Elizabethile ilmselt teha nägu, et sellist asja enam õukonnas ei eksisteeri (nii Harry kui William on väidetavalt planeerinud end tätoveerida, aga plaani pärast “jutuajamist” maha matnud – piisab sõna “jutuajamine” lugemisest, et mulle mu oma ema silme ette kerkiks), aga mõned matsid seal ikka veel on. Tuntuimad nimed on inglaste jaoks ilmselt Emma Parker Bowles ja Clemmie Hambro, viimane oli siis printsess Diana pruutneitsi. Lisaks ilmselt ka inimesed, kes neid lihtsalt avalikult ei näita, sest ka eelmainitud monarhide tätoveeringute kohta pärineb info nende isiklikust kirjavahetusest jms, avalikkuse ees nad neid ei eksponeerinud.

Suuremat pinda katvad tätoveeringud olid küll üsna haruldased ja neid said endale lubada eelkõige inimesed, kes tegutsesid valdkonnas, kus “korralik” välimus eesmärgiks ei olnud. Näiteks roosiga daam, proua Wagner (täpsemalt Maud Stevens Wagner), oli USA esimene naissoost tätoveerimiskunstnik (tema mehele kuulus esimene elektriline tätoveerimismasin), kes töötas ka tsirkuses. Korralik koduperenaine poleks kindlasti sellise välimusega ringi käia saanud. Ta ei olnud muidugi ainus, siin on päris mitu lahedat pilti 20. sajandi tätoveeritud daamidest.

Teine asi, mis kommentaatoritel hambus on, on see, milline näeb tätoveering välja, kui inimene 60aastaseks saab. Seda muret ma ausalt öeldes ei mõista, sest kortsus nahk on ju nagunii kole ja minu meelest ei ole värviline kortsus nahk kuidagi kriipsuvõrragi koledam. Just selle pärast olen ma tänasesse postitusse lisanud muuhulgas pilte ka tätoveeritud vanemast generatsioonist, mis minu meelest näevad väga lahedad välja. Mina näiteks selle paarikese lapselapsena küll ei häbeneks. Rääkimata sellest, et kui vanaema ise häbeneks, saaks ta lasta selle eemaldada – kui leiab raha tätoveerimiseks, leiab üldiselt raha ka laseri jaoks. Üks asi on see, kui pooletoobised endale võimalikult tuti lähedale liblika või roosi lasevad teha, millest pool ilmtingimata püksivärvli vahelt välja paistab, aga sellised on ju vähemuses – ja arvestades seda, kui kallis on tätoveerimine, võivad nad olla küll maitsetud, aga päris Teise Eestiga üldiselt tegu ei ole.

P.S. Olen teadlik sellest, et suurem osa sellest jutust läheb musta auku, sest inimesed on üldiselt võimelised vastu võtma ainult seda infot, mis toetab nende seniseid seisukohti, aga ikka on tore, kui see eesti keeles ka kuskil kirjas on.