anna kannatust

epic fail

Mu meeleparandus ei ole sugugi nii hästi edenenud, kui ma plaanin*. Esiteks mõtlen ma pidevalt, et SEEKORD rabelen hullult terve nädalavahetuse ja teen terve hunniku vajalikke asju ära – ja siis ma lihtsalt ei suuda. Esmalt mõtlen, et no reede ikka võib puhata, see üks päev ju ainult. Ja järsku ongi pühapäeva õhtu käes ja nutt kurgus ja häbi kõigi tegemata asjade pärast. Rääkimata sellest, et tegelikult tahaks üldse nii aega veeta, nagu tüdrukud ülemisel pildil. Vähemalt nädal aega järjest. Sellist lahedat täpilist trikood tahaks ka. Mitte ei tahaks tõlkida, ei prantsuse keelest ega prantsuse keelde ja inglise keelest ka mitte. Viimased puud on ka siiani kuuri ladumata, ma ei tea, mis neist saab.

Teiseks on seoses mu suutmatusega nädalavahetusel suurem hulk asju ära teha, feilinud ka mu plaan trenni minna, sest selle jaoks ei jää lihtsalt aega. No ma ei tea, täielik feilinädalavahetuse tunne on. Kuigi tglt oli tore maitsvaid asju süüa ja lihtsalt olla ja vahelduseks šoppamas käia. Ühed ekstra kodupüksid ostsin endale ka, sest K ütles mulle ükspäev välja minekuks riideid vahetades:”MULLE ei meeldi, kui ma kuskil koerte järele haisen,” nii et MULLE jälle tundus, et seal peitus väike vihje (kuigi ta teooria on see, et ise me seda nagunii ei tunne, sest me elame selle sees), nii et ostsin endale mingid soojade pidžaamapükste taolised asjad ja kavatsen nüüd kodus nendega olla ja väljaspool kodu mitte lehata. Koerte järele siis, muus osas ma suuri sõnu ei tee. Ehk siis tuleb ka esimene talv, kus ma ei ela teki all ja ei värise seal kergelt.**

Ühesõnaga emohala oli see. Selline tunne, et ajaks pea päris kiilaks ja ühineks budistidega. Ehk vaikne sissevaatav meditatsioon aitaks meelerahuni jõuda.

* olevik, st. ma pole jätkuvalt veel alla andnud

** jah, just sellistele emolauludele ma praegu viitangi, oleksin isegi lingi pannud, kui see juutuubis oleks

anna kannatust

abielu on üks tore asi

Abielu on minu meelest üks tore asi. Armastus ja teineteisemõistmine ja toetamine ja teadlik otsus olla koos jne. Aga kui sinna abielu lisada kolmas osapool – ei, mitte see, mida teie mõtlete, kuigi kõva kepiga on ka see seotud, nimelt panka pidasin silmas – ei ole enam haisugi sellest, et kord on Piibeleht all ja Vestmann peal, kord jälle vastupidi, vaid kogu süsteem on konkreetselt ühte väravasse, ehk nii, et pank saab raha ja inimene ei saa. Nimelt lugesin ma üht artiklit, mis iseenesest ei ole ise väga oluline, sest räägib ühe inimese väga paljudest valedest valikutest, aga ma olen vist tõesti väga väheinformeeritud, sest mulle tuli täieliku uudisena panga kommentaar:

„Laenukohustuse võtmisel ei ole füüsiline isik kohustatud teisi isikuid sellest informeerima ega ka kelleltki teiselt nõusolekut selleks saama,” kommenteeris Swedbanki eralaenude osakonna juhataja Anne Pärgma.

Muidu kõlab normaalse jutuna, aga unustatakse ära, et kui abielus inimene, kellel ei ole sõlmitud varalahususlepingut, võtab laenu ja seda tagasi ei maksa, hakatakse seda sisse nõudma tema abikaasalt. Seega on ühel osapoolel täielik õigus võtta laenu “kogu perele” ja kui ta otsustab ilma oma kaaslaseta (või mõne teise kaaslasega) Arubale põrutada, hakkab teine osapool Eestis lihtsalt seda laenu plekkima. Esimese jaoks on ainus miinus see, et ilmselt hiljem talle enam väga laenu ei taheta anda – samas ei taheta seda enam ka teisele anda, isegi kui ta selle nüüd tagasi plekib, sest ikka jääb märk maha, et maksetega oli jama. Ühe lausega – abielupersoonil on õigus teise abielupersooniga kahepeale ilma viimase nõusolekuta võlg kaela võtta.

Olgu, ma võiksin seda mõista kui meie pangasüsteemi ametlikku seisukohta, et abielu on püha institutsioon ja abielus on kõik ühine, sealhulgas ka rahakott. Aga see peaks ju tähendama ka seda, et mul on täielik õigus siis vabal hetkel sinna panka kõndida ja naeratades öelda:”Oi, mina olen Rents, ma olen härra K naine, ma tahaksin ta kontolt raha välja võtta.” Ilma eelnevate lepingute ja/või ühiskontota mul seda õigust ei ole. Veel enam, kui ma järsku avastan, et abikaasa on nüüd Arubal ja minule on jäetud ainult pesemata sokid ja suur võlg, ei ole mul isegi õigust võla katteks ühisvara müüki panna, sest ilma abikaasa nõusolekuta seda ju teha ei saa.

Kas see tundub tõesti loogiline?

faith

Iroonia

Pidin täna akadeemilises prantsuse keeles ettekande tegema. Saatus oli minu vastu, sest:

a) ma ei oska veel nii hästi prantsuse keelt

b) samale ajale sattus palgatöötähtaeg, nii et ma ei jõudnud pm üldse valmistuda ja asja läbi mõelda

c) ma olin nii esimesest kui teisest faktist teadlik ja seetõttu parajalt närvis

Nii et loogilise lõpptulemusena rääkis õppejõud mulle ÜLE POOLE TUNNI sellest, mida ma valesti tegin, lõpetades positiivse noodiga:”Nii et sõnavara, häälduse ja diktsiooni* kallal pead veel palju vaeva nägema, aga näiteks kõne tempo oli ju päris hea.”

Pisarat päris silma ei võtnud (hoolimata sellest, et ideaalset prantsuse keelt rääkiv klassivend hakkas kogemata eesti keeles rääkima ja siis vabandas end kohe sellega, et mu eesti aktsent ajas tal mõtte sassi), sest seda oli oodata ja kogu kriitika läks õigesse kohta, aga ohkama võttis veits küll. Seda enam, et mu hääldusvead on osaliselt sellised, et kui ma kuulen, et keegi teine neid teeb, siis mõtlen, et täitsa lollakas, aga see ei takista sugugi neid samu asju tegemast.

Igatahes hakkas Elodie vestluskursusel täiesti juhuslikult rääkima sellest, kuidas eestlaste jaoks on kriitika kuidagi hirmus karm asi ja ei osata sellesse konstruktiivselt suhtuda ega maksimaalselt ära kasutada. No vot, mul oli kohe hea meel, et keegi seda ütles. Kuigi meil see teine õppejõud tegelikult edastab ka kriitikat väga sõbralikult, konkreetselt, aga sõbralikult, aga ikka on tore, et keegi vahest ütleb, et pole hullu, kriitikast tuleb õppida.

Positiivne pool on tegelikult reaalselt ka olemas. Kuna mul on nii akadeemilise prantsuse keele kui ka teadustekstide tõlkimise kursus, mis mul täiesti hinge kinni võtavad, olen 7 nädalaga nii palju arenenud, et tavateksti tõlkimine on tunduvalt kergemaks muutunud ja ei võta enam higistama nagu alguses.

* seal on tegelt põhiteema selles, et kõik silbid tuleb omakorda korralikult välja hääldada, aga seal jällegi on põhiteema selles, et tihti ma pole kindel, kas mingi e hääldatakse välja või mitte. Täna näiteks pidime mingit asja lugema ja hääldasin siis püüdlikult sõna mômerie, et teada saada, et seal on jälle tumm e. No ja järgmine kord küsitakse jälle mingi asja kohta, et miks ma välja ei häälda. Saa neist prantslastest aru, kuidas nad oma keelt räägivad.

anna kannatust

neile, kel huvi + tervitused korporantidele

Leidsin pepumasseerimisharja üles. Me oleme päästetud. Ka palju huvitavaid ideid sain eelmise postituse sabast, kuigi eks ma selle teema pean ikka ise ära valima, ei saa keegi teine seda minu eest teha. Morgie oli nii järjekindel, et mõtles ka siis, kui mina ammu olin unustanud, millest jutt käib, ja arvasin, et ta räägib mulle, mis teemast ma blogis kirjutada võiksin. Kui ta küsimusele, miks ta ise ei kirjuta, vastas, et tal pole hetkel lõputöö teemat vaja, läks ka ikka veits aega, enne kui ajurakkudevaheline ühendus toimima hakkaks. 😀

Kuigi ega mured ilmast otsa ei saa, vastupidi, neid tuleb muudkui juurde. Ükspäev oli mul näiteks mureks see, et mul oli liiga palju raha. Teenisin ühe tööga tiba rohkem, kui arvestasin. Mitte piisavalt, et mõisa osta (eks see tuleb järgmisest palgast), aga täpselt parajalt, et tekiks tunne, et võiks iseendale ühe kingituse teha. Nii et mõtlesin, et ostan endale mandariini keele õpiku, noh, et midagi toredat vahelduseks või nii (et kui õhtul õppida ei viitsi, saab näiteks ajaviiteks hieroglüüfe maalida), aga selgus, et nendega on meil raamatupoodides üsna kehv lugu. Üks müüjatädi näiteks küsis minu käest ettevaatlikult, sellise näoga, nagu arvaks, et kohe ilmub kuskilt varjatud kaamera välja:”Ja te olete PÄRIS KINDEL, et selline keel on PÄRISELT olemas ja ongi kohe selline nimi?” Kuna eesti keele baasil neil ühtki õpikut ei olnud, siis sõna “mandariin” ei andnud andmebaasist ühtki vastet ka, nii et kui ta ingliskeelse õpiku leidis, oli ta üsna üllatunud. Mul oli ikka suu viltu peas, sest ei olnud ma selle õpikuga rahul, see oli otsekui lastele või ameeriklastele kirjutatud. Tahtsin Nirtile helistada ja nõu küsida (kuigi tema õppis vist jaapani keelt, aga ikka on ehk miskit kuulnud kooli kuluaarides räägitavat – pealegi kasutavad mõlemad keeled ju hani kirja ja suisa 59% jaapani keele sõnadest on hiina keelest tulnud), aga ta ei võtnud vastu. Tänks, sõber. Võiksid vahepeal ikka mingit elumärki anda, et ma ei muretseks. No sms näiteks kord kuus:”Elus. Tervitan kõiki, eriti koeri ja K-d. Nirti.”

Muus osas – ma olen jätkuvalt seisukohal, et inimesel peab ikka midagi peas viltu olema, kui ta korporandiks hakata otsustab. Või siis kohtan ma miskipärast lihtsalt pidevalt selliseid isendeid, kelle iseloomustamiseks sobivad kõige paremini sõnad nagu karjerist, egoistlik, mölakas. Kuigi üksteise eest on nad muidugi tavaliselt väljas, nagu tõestasid eelmisel nädalal need tublid noorsandid, kes ei saanud aru, miks möödakäijad nende korbivennaga pahandavad, kui ta kõigest naisele vastu vahtimist andis – pealegi oli see ju ta isiklik naine, mis siin võõrastel kobiseda peaks olema? See, et naisi korporatsiooni liikmeks ei võeta, ei tähenda ju, et mõni liige neid omada ei võiks.

Ehk on need kõigest stereotüübid, aga mul ei ole need kujunenud ühe, kahe või kolme kokkupuute põhjal. Nii palju, kui ma neid näinud olen (üksikute eranditega), on nad olnud sellised võltsviisakad, kes võivad vabalt kassi alla ajada ja “oih” öelda, aga teed segavad tassis nii, et lusikas ühtki kõlksu ei tee. Kuni kaaskorporantidega õlut jooma lähevad ja klaase puruks loopima hakkavad. Teised toredad isendid kolisid meile näiteks naabriteks. Seda, et nad korporandid on, saime me teada siis, kui hommikul kell pool viis isamaaliste laulude peale ärkasime. Troppidel oli vedanud, naabri Leili oli just sel ajal juhuslikult kodust ära, muidu oleks nende nokad juba enne meie ärkamist igaveseks kinni pandud. Noormehed küsisid vihast K-d nähes viisakalt, ega nad ometi oma laulmisega kedagi ei häirinud. Kohe näha, et üliõpilased, niivõrd kiire taibuga. Hea seegi, et haritud ja tublisid noori muudkui peale kasvab.

Kes ütles, et tekst võiks omavahel seotud olla?

anna kannatust

Houston, we’ve got a problem

Tegelikult on meil suisa mitu probleemi. Üks neist puudutab kogu Eestit ja saab tõenäoliselt tooma drastilisi tagajärgi, esmalt hakkavad PISA-testi tulemused halvenema ja lõpuks suretatakse välja kogu akadeemiline elu meie vabariigis. Ma arvasin esimese hooga, et tegu on halva naljaga. Nimelt sain täna teada, et Inna-Katrin Hein, kes varem töötas Elu 24-s, teeb seda sama tööd juba üle aasta ka…  TEADUSUUDISTE rubriigis. Ei, see ei ole nali. Kui keegi tõesti ei tea, kellega tegu, siis Inna-Katrin on toimetaja, kelle puhul tekib vahel paratamatult kahtlus, ega ta ometigi düsgraafik ei ole, ja kes on nii kuulus, et eestikeelses internetis kasutatakse väljendeid nagu IKH stiil ja IKH-faktor (viimane viitab siis sellele, et teadusteemat käsitleva artikli puhul tasub otsida originaali, sest tõlkevariant on tõenäoliselt toimetaja tõttu ebausaldusväärne). Kusjuures probleemile on aastaid viidatud, aga muutused on visad tulema – kui nad teda lahti lasta ei taha, võiksid nad ta ju ajalehe kulul keelekoolitusele saata. Vahepeal vist saadetigi, sest tegelikult on ta kirjaoskus paranenud, ma pole enam märganud, et ta “pärsja vaip” kirjutaks, kuigi kirjastiil on ikka selline, et loed esimese lause ära ja saad aru, kelle artikliga tegu on. Mina olen temast varem kirjutanud siin, seoses tema huvitavate tõlgetega (näiteks vaseliini asemel petrooleum), Postimehe foorumis on talle eraldi teema pühendatud ja kui guugeldada skeptik ja Inna-Katrin Hein (või lihtsalt Postimehes ringi vaadata), saab ka mitmeid toredaid tulemusi. Ajapuuduses ei tundu asi olevat, sest kriitilised kommentaarid kaovad artiklite tagant loetud minutitega. Me kõik oleme hukule määratud.

Teine probleem on isiklikumat laadi, nii et võõrad, ärge enam edasi lugege. Andres, ma saan aru, et tänapäeval on ka meeste välimusele ühiskonna poolt väga suur surve ja ma ei mõista sind hukka, aga ma olen kõik kohad läbi otsinud ja mida pole, seda pole. Tõenäoliselt ei võtnud sa seda meelega, võib-olla unustasid lihtsalt endale kotti, aga ole nii kena ja too mu pepumasseerimishari tagasi. Kas sa tahad mind suvel rannas tselluliidisena näha? Ei taha? Keegi ei taha. Nii et ole inimene, too tagasi.

Kolmandaks ei julge ma enam kooli minna, sest teise lõputöö teema on siiani valimata, hoolimata mu arvukatest lubadustest see kohe ära teha, ja ma ei julge enam juhendajale otsa vaadata. Tahaks ju millestki huvitavast kirjutada. Väljamaal on rassisõjad, rassiline diskrimineerimine (meil pole neegreidki), abordivastaste ja -pooldajate kokkupõrked (meil ei tule keegi selle pealegi, et aborti keelustama hakata*), massirahutused (kui 20 aasta jooksul üks tuleb, ei saa seda lõputult ekspluateerida), koolitulistamised (mõte lõputööks – “Intervjuu Lauri Pedajaga”), end ja/või teisi tapvad terroristid, naiste ümberlõikamised (kuigi siin annaks kirjutada intiimkaunistustest) jms. Siin on ainult surnuks joomine ja palgalõhe ning transvestiitidest kirjutamine lõppeks Angela Aagi elulooga. Sirvin järjest “Anthropology Today” numbreid ja muudkui ohkan.

Soolisest ebavõrdsusest ei taha ma ka kirjutada (tunnen, et pean seda põhjendama, sest mu käest on juba kaks inimest küsinud, miks ma seda ei tee), sest jah, see on probleem ja kõik teavad, et see on probleem, aga minu meelest teenivad liigagi paljud (naised) ikka veel raha selle probleemi nämmutamisega, ilma et sellel reaalset kasutegurit oleks. Pigem tuleks siis juba aktiivselt olukorraga tegeleda, kui see muret tekitab, näiteks aidata kaasa naiste varjupaikade loomisele, maksta oma firmas naistele meestega võrdset palka, kas või mitte õpetada oma tütrele, et “tüdrukud ei torma”, “mida sa ronid puu otsa nagu mõni poiss” ja mitte kasutada laste kuuldes lauseid nagu “naise kohta normaalne palk”. Juba see, kui keegi kasvatab ühest tüdrukust normaalse inimese, kes oleks eelkõige inimene ja alles seejärel naine, mitte vastupidi, kannab minu meelest suuremat kasutegurit, kui see, kui keegi kulutab jälle väga palju aega sellele, et viidata teistele autoritele, kes on öelnud, et naisi diskrimineeritakse, ja lõpuks jõuda ka ise seisukohale, et “oh sa pele, diskrimineeritakse tõesti”. Mind ajas kevadel suisa närvi, kui ma tahtsin lihtsalt muinasjutte analüüsida, ilma et mul mingit otseselt feministlikku ideed oleks olnud, aga selgus, et valimis olnud muinasjutud olid lihtsalt nii seksistlikud, et praegust kultuuritausta ja minu tollast keeleoskust arvestades oli see kõige mõistlikum asi, millest kirjutada. Ma ei vali tavaliselt ise seda teemat, see lihtsalt vahel karjub mulle näkku. Aga see on ainult minu seisukoht, nõustumine pole kohustuslik.

*isegi sellest pole avalikul tasemel juttu olnud, kas naine peaks oma abikaasat informeerima, kui ta aborti teeb, ja kas abielumees peaks oma abikaasat informeerima, kui tal mõne abieluvälise lapse ees ülalpidamiskohustus tekib, nii et meil on seks ja sellega kaasnev sügavalt iga inimese isiklik asi, seda ka siis, kui mõni neist inimestest juhuslikult kellegagi majandusliku (ja kiriku meelest ka vaimse) liidu on sõlminud – mitte et teisteski riikides keegi sellist asja tõsiselt mõtleks, see oleks tänapäeval ilmselt mingite seadustega vastuolus, aga USAs oli teemaks küll mingil ajal ja moralistid vähemalt arutasid. Meil pole moraal moes, sest seda ei saa müüa.

prantsuse muusika

prantsuse muusika (Noir Désir)

Ma vist ei ole seda bändi veel näidanud, kuigi see on Prantsusmaal väga kuulus ja lisaks ka niisama hea bänd. Selles mõttes väga huvitav kooslus, et nad on aja jooksul üsna erinevat muusikat teinud, leiab nii kergemaid kui raskemaid asju, aga kõik on selline, mis kuidagi meelde jääb ja ennast sisse söövitab. Prantslastele omaselt on sõnadel oluline roll, aga see ei tähenda, et muusika unarusse oleks jäetud.

Prantslastele endile on bänd meelde jäänud ka muude asjadega seoses – nimelt oli esinemistes pikk paus, sest bändi laulja Bertrand Cantat oli oma kallima tapmise eest 2007. aastani vangis (kuna kehvasti lõppenud kodutüli toimus Leedus, siis esimese aasta kandis ta seal ka karistust, kuni ta Prantsusmaale üle viidi) ja eelmisel aastal sooritas ta eksnaine ja laste ema enesetapu.

Mulle meeldib neilt kõige rohkem esimene lugu. See on küll teistest uimasem, aga see-eest nunnu. K-le meeldis teine. Ütles, et seal on kõik kuidagi hea.

feminismus

sooline palgalõhe ei ole ilmtingimata diskrimineerimisega seotud

Vähemalt nii ütleb Rein Vöörmann (Rahvusvaheliste ja sotsiaaluuringute instituudi sotsiaalse stratifikatsiooni osakonna juhataja) Postimehe artiklis “Ebaõigluse aed ja aiaauk“, rõhutades seda, et arvamused jagunevad sooliselt – naised leiavad, et neid diskrimineeritakse, mehed leitakse, et kedagi ei diskrimineerita ja et haridus on neile, kes ilma hakkama ei saa. Mida Rein ise leiab, seda ta otse välja ei ütle. Igatahes ootasin artiklit huviga, sest arvasin, et Mõttekodu liialdab pisut, aga ei, sinna ongi esmalt kirjutatud, et ega ikka ei saa otse öelda, kas see on diskrimineerimine, et meil on palgalõhe kaks korda suurem, kui mujal Euroopas, ja siis öeldakse samas artiklis, et:

Nii on hariduses naiste osakaal juba üle 80 protsendi. See omakorda viib alla selle valdkonna palgad, sest seda tegevusvaldkonda ei väärtustata samaväärselt mõne teise valdkonnaga. […] Nimelt on täheldatud, et kui naiste osakaal mingil tegevusalal kasvab teatud piirini, lähevad palgad sel tegevusalal alla.

See, et kuskil töötavad naised, viib valdkonna palga alla, sest seda valdkonda ei väärtustata enam, aga me ei saa väita, et tegu oleks diskrimineerimisega? Bitch, please.

anna kannatust

rasked ajad

Käes on see iga-aastane hetk, kus siit hakkab tõenäoliselt tulema ainult räiget sõimu, millel õige pea huumoriga enam kübekestki pistmist ei ole. Karm aeg nõuab karme meetmeid ja kui vanemaid ei ole võtta, tuleb end ise kasvatada. Nii et kuna ma olen laisk ja loll ja kõik olulised asjad on tegemata, keelasin ma iseendale Perekooli, ajalehti tohib netist lugeda ühe korra päevas (see tundub enamustele vist normaalne, eksole?), Facebookis käin ka vähem (kord tunnis ei kõla teistele vist limiidina, aga tegelikult see ON limiit). Nii et blogi on ainus, mis mulle veel jäänud on. Tegelikult oleks mulle vaja mingit sadomasopersooni, kes mind piitsutaks, kui ma piisavalt usin ei ole olnud, sest mul on tunne, et ega minust ilma peksuta inimest ei saa – aga ahviks ma ka jääda ei taha.

Teeks siis kohe viginaga algust –Premonition oli kõike, mida Sandra Bullocki filmilt oodata võiks. Ehk siis imelik. Teoreetiliselt oli draama, aga kaasa elama ei meelitanud, ei olnud põnevik, sest põnevust ei olnud. Seda küll teeseldi, aga tegelikult oli algusest peale selge, kuhu auku see jälle läheb, ja kogu film oli üles ehitatud sellele, et peategelane on loll nagu lammas ja isegi ei proovi midagi teisiti teha (ühe korra kogemata unustab midagi teha, just siis, kui poleks pidanud). Lisaks oli seal vahepeal olulisi süžeeauke (näiteks ühel päeval, kui ühel tegelasel oleksid pidanud armid näos olema, neid ei olnud) ja mõni minu jaoks üsna oluline asi unustati lihtsalt ära ja ei räägitud sellest enam üldse.

Ja selgitage mulle palun keegi, kuidas Doctor Who lõpp loogiline oli. (Spoilers!!!!) Kas ta siis valetas, kui ta ütles, et tema surm on fixed point in time and space? Sest kui ta seda EI valetanud, saan ma aru küll, et ta sai kõigile elusolenditele valetada, et ta suri ära, aga ta ei saa ju valetada kogu aegruumile, et ajas ja ruumis toimus midagi, mida seal tegelikult ei toimunud, sest khm – they were there! Aga valetamine pole eriti tõenäoline, sest kui see sündmus poleks “paigas” olnud, poleks selle ärajäämisel maailm kokku kukkuma hakanud. Kuidas see kõik üldse kokku klapib? Siis, kui ta need inimesed Kuult päästis, jahus ta ka hullult, et nüüd on kõik pahasti, sest ta muutis määratud sündmust, nii et ma arvasin, et raudselt pragu Amy seinas on sellest, aga hiljem selgus, et sellest väiksest asjast on tegelikult kõigil savi ja pragu on tingitud muudest asjadest. Nüüd aga, kui ta ei surnud, hakkas kogu ajalugu ühel ja samal hetkel toimuma. Kuidas on see loogiline, et mõnikord, kui ta ettemääratud asju muudab, ei koti see kedagi, ja mõnikord tahab kogu universum puruks lennata? Või on tema isiklik elujoon nii palju olulisem, et mõjutab universumit rohkem kui paar hädist teadlast? Ja kuidas ikkagi on võimalik, et ta valetas AJALE, et AJAS toimus midagi, mis tegelikult ei toimunud? IMDB inimesed arvavad, et tegelikult oli fixed point tulistamine, mitte suremine, aga see tundub veidi otsitud. Ilmselt better than nothing, muidugi. Sellega seoses märge iseendale – peaks vist IMDB ka mingi limiidi alla panema.

Aga kahju on, et see tubli olemine nii raske peab olema. Mõnel tundub see nii kergesti välja tulevat.

anna kannatust

Avalik vabandus ja muud juttu

Esiteks. Kui juhtus, et ma eile õhtul su tagumikust rabasin, siis vabandan väga ja olgu öeldud, et see oli õnnetus. Ma komistasin. Ja pidasin sind kellekski teiseks. Kui see juhtus kaks korda järjest, siis ma lihtsalt komistasin korduvalt. Khm. Tore, et see nüüd selgeks sai, liigume edasi.

Mõnel inimesel pole ikka huumorimeelt. Või taipu. Sillu, kes õpib disaini, tutvustas mind eile öösel oma sõpradele, öeldes, et need on ta kursakaaslased. Ma tegin siis veidi hiljem Gen-klubi juures nalja, et kamoon, siia ikka ei läheks, siin käivad ainult mingid disainerid ja muud kunstiinimesed. Tundus, et vähemalt üks ei saanud üldse pihta, et ma tglt TEAN, et ta disaini õpib ja teen nalja, teised olid ka väga ebalevad. Selle eest ma ei vabanda, see pole ju minu süü, et inimesed aeglase taibuga on. Või nalja ei mõista.

Ahjaa, täna sain endale uue tassi, täpselt samasuguse, nagu Jaanika ostis, nii et nüüd on mul oma pirakas etnoloogiamustriga tass. Näeb kohe välja selline etnoloogile sobilik, triibuline. Teadsin, et see on kõigi jaoks ilgelt huvitav, aga kahjuks tegime pilti võõra kaameraga, jääbki teil nägemata. Hinda ka ei mäleta, sest ostsin samal ajal muid asju ka. Täielik feil olen ma ikka vist popis brändibloginduses. Ja maal käisime suve viimast grilli tegemas, koerad jooksid ja sai metsas mütata ja pooleli jäänud rebaseurgu vaadata ja üldse oli ilgelt FTW päev. Ei ole kahjugi, et sai kohustused mõnel määral üle lastud selle jaoks.

P.S. Üks sitaks hea laul ka teile, polegi seda ammu kuulanud.