Olin öises vahetuses tööl

Pakuti üle hulga aja jälle üht vahetust, et lisaraha teenida, aga nüüd tuleb otse kooli minna. Kusjuures üllataval kombel ei näegi ma pildil oleva öökulli moodi välja, sest hakkasin otsast Troonide mängu vaatama, praegu olen kaheksanda episoodi juures ja ikka veel on huvitav. Ahjaa, enne seda mängisime Troonide mängu lauamängu ka, nii et nüüd julgen suisa mõlemat soovitada. Sari on minu jaoks igatahes selle aasta parim avastus, selle zombiefaili peale tundub see täieliku kingitusena ja üldse ei imesta, et see auhindu korjab.

Alumisel pildil on selle sarja seksikaim mees, nii et daamid, daamid, veel üks põhjus seda vaatama hakata.

isegi mina olen vahel sotsiaalne

Käisime eile üle hulga aja jälle väljas. Tore oli, nägime palju toredaid inimesi, kuigi Mökusse koomikuid vaatama lõpuks ei trüginudki, sest see oli tõesti esmalt ääreni täis saanud ja siis oli umbes üks bussitäis sinna veel juurde visatud. No midagi sarnast. Aga käisime selle asemel UG-s ja Zavoodis ja olime niisama mõnusad. UG on iseenesest väga mõnus, mugavad toolid ja hea peldik, mis sa muud minu vanuses enam ikka tahta oskad. Ja on rõõm näha, et me ka areneme ja meie naljad muutuvad järjest täiskasvanulikumateks. Umbes sama palju, kui pildil oleval vanamehel. Kui ma ka tema vanuses sama vahva olen, on elu hästi elatud.

Mainimisväärne on ehk ka see, et purjus inimestel tekivad ikka huvitavad diskussioonid. Näiteks leppisime K-ga õhtul kokku, et hiljemalt kahe paiku peaks koju minema, sest pühapäev on õppimise päev (on ka, ma kavatsen täna veel ühe essee valmis saada) – ja kui siis kojuminekuaeg kätte jõudis, küsis ta minu käest kõva häälega:”Miks me peaaaame koju minema?” No täpselt nii nagu ma oleks mingi jube õel mõrd, kes ei lase väljas mängida ja sunnib teda muudkui igasugu koledaid asju tegema. Nii et ma mainisin talle ikka koduteel ära (NB! “mainisin ära” ei tähenda karjumist ega togimist ega räiget sõimu, vaid tähendab just seda, ehk siis seda, et MAINISIN), et kullakene, kui sa selliseid nalju teed, siis inimesed mõtlevadki, et ma olen mingi hirmus Helga*. K oli ca minut aega täiesti vait ja küsis siis solvunult:”Nii et KÕIK, MIDA MA ÜTLEN on pask, jah?” 😀 Hea, et suurenenud õllekoguste mõjul üle kallaste ajavad emotsioonid sama kiiresti ka teises suunas liiguvad, nii et ei pidanud ikka päriselt tülli minema ega midagi.

Kohtumine fännidega oli ka. Sattusin UG-s täiesti juhuslikult kokku ühe lugejaga Tallinnast, kes oli väga rõõmus selle üle, et kord Tallinnast Tartusse tulles kohe staarblogijat näha õnnestus. Mis ma oskan kosta, eks ma ise oleksin ka rõõmus, kui Tallinnasse läheksin ja Zenja Fokin stiilinõu küsima tuleks.

Ahjaa, sakib täiega, et siis, kui väike Rents koju magama läheb, Rojukese õhtu alles algab ja nii ei saagi kunagi koos aega veedetud.

* sellele lisab ilmselt oma panuse see, et hiljuti kutsus üks K sõber teda õlut jooma, nii et K küsis minu käest:”Kas ma võin välja mängima minna?” ja mina tahtsin vastu nalja teha ja küsisin surmtõsise näoga:”Aga kes siis mulle süüa teeb?” K käratas sama tõsise näoga:”Mind ei koti!” Teine poiss vajus näost nii ära, et naljale ta küll pihta ei saanud ja ilmselt mõtleb siiani, et ma plaksutan piitsa kodus ja K vahepeal peksab mind.

Öelge mõni huvitav aktuaalne teema

Vahet pole, kas igiaktuaalne või hetkel aktuaalne. Meil nimelt on koolis selline lugu, et akadeemilises prantsuse keeles peab igaüks tegema kaks ettekannet aktuaalsel teemal. Itaalia poiss (kui ta minuga järgmisel aastal ka mõnes loengus koos on, õpin ta nime ära, päriselt) rääkis esimesel korral Liibüa konfliktist, Rannar (mul läks üle aasta, et mitte öelda “midagi Ragnarisarnast”) koolivägivallast ja mina sellest, kust üliõpilased Eestis, Prantsusmaal ja Itaalias raha saavad (kui suure osa hõlmavad stipid, kui palju õppimine maksab, kui paljud elavad vanematega jne). Aga nüüd on ideed otsas ja kui ma head mõtet ei saa, räägin Langi ideest Barbara Cartland ära keelata. Päriselt. Nii et andke abi.

Kusjuures ma ei julge enam prantsuse keeles ettekandeid pidadagi Clotilde’ile, sest ta on iga kord nii piinatud näoga. Viimati oli ta vist haige ka, nii et mul oli hull jutt ette valmistatud ja kui ma nägin, kuidas ta kannatava näoga silmad kinni pani, läks absoluutselt kõik meelest ära ja kokutasin seal vaikselt midagi. Elodie tund on vist veel ainuke, kus ma natukenegi rääkida suudan, ta tundub imekombel aru ka saavat (ehk just selle pärast, et teda ma ei karda ja siis tulevad sõnad välja ja ei ole päris NII puised, sest ma ise saan ka aru, et Clotilde’iga räägin ma ikka nii puiselt kui vähegi võimalik ja teen pause, et meenutada mõnda keerulisemat sõna nagu “see” või “on” või mõnda muud sarnast tuumafüüsika terminit). Nii et tahaksin seekord ettekande varakult ette valmistada ja etlemist veidi harjutada, läheks ehk vahelduseks vähe ladusamalt.

Pildil on minu tulevane laps neil päevadel, kui ta parajasti smurfiks, pokemoniks või KISS-i lauljaks riietatud ja värvitatud ei ole.

vaatan telekast ainult seksikaid inimesi

Sain eelmisel nädalal kirja, millega kutsuti verd andma. Tollal ei saanud soolistest iseärasustest tingituna minna, aga täna üritasin – taas ebaõnnestunult. Hemoglobiini tase on madalam kui tohiks (117, nagu peaaegu alati, mis seletab ehk ka seda, miks ma olen võimeline 12 tundi reast magama), mul on see üldse ainult mingitel väga stressivabadel perioodidel normis, aga kahju ikka, kui kellelgi veri saamata jääb. Nii et minge teie, A-positiivsest on eriti puudus.

Muidu olen vahepeal lugemise kõrvale usinalt telekat vaadanud. Underworldi esimese ja teise osa vaatasin ära. Muidu oli päris hea, kuigi kohati läks mul mõte kaduma (no et kui Marcus ise on hübriid, kuidas siis tema järglased päris vampiirid saavad olla jne), aga üks asi, mida ma teada tahaksin, on see, et kui liibuv nahkkostüüm parim lahingurõivastus on, miks siis sõdurid seda ikka veel üle võtnud ei ole ja mingite moest läinud kaitsevärvidega käivad? Kate Beckinsale’i tagumik on ilus küll, nii et kui üldse kurta, siis selle üle, et kahe filmi peale kokku näitas tema paljast ihu nii vähe, et see on lausa häbilugu. Mingeid teisi tisse vilksatas küll. Sellest räägin ma loomulikult selle pärast, et need filmid on eelkõige meelelahutuslikud, ei tasu sealt hakata mingit väga diipi allegooriat ja elumõtet otsima. Kui võtta seda kui toredat meelelahutust ja mitte norida tüüpiliste isetäituvate pidemete jms pärast, ongi päris tore. Eriti meeldis mulle see, et vampiiridel oli nö combat mode – ainus väline muutus oli see, et silmad läksid siniseks. Kaua sa ikka kikusid lõksutad.

Teemavahetus. Kui nüüd Walking Deadi viimases osas tõesti selgub, et see Sophia seal kuradima küünis oli, nagu spoilerdajad räägivad, siis hui ma seda sarja veebruaris edasi vaatan, sest sel juhul on kogu see asi lihtsalt kehvasti kirjutatud ja jätab liiga palju lahtisi otsi (nagu näiteks who the fuck seal kapis magas ja sardiine sõi). Infot selle kohta, kas Jennings sosistas Rickile “Head reisi”, “kõik on nakatunud” või “mina olen ka su naisega seksinud”, oodatakse siiani. Vähe sellest, et kõiki naistegelasi kujutatakse nagu saamatuid imbetsille, kelle ainuke ellujäämisplaan on karja tugevaima kättesaadava liikmega magamine ja siis tema kallal vigisemine, ja et sarja kohustuslik neeger on just seda ja mitte midagi enamat, on ka sarja tempo selline, et teod ilmselt vaatavad seda oma jooksutrenni kõrvale. Näiteks on siiani kaks hooaega kajastanud ca 12 päeva – isegi kahe hooaja vahele ei jäänud suurt midagi, sest Rick ütles ju teise hooaja esimeses osas, et nad jõudsid üle-eelmisel päeval sinna. Kui me nüüd mõtleme selle peale, et kodused rasedustestid annavad tulemusi alles kahe nädala pärast, ei saa see laps kuidagi Ricki oma olla, ükskõik, kui väga ideaalne perekond seda uskuda tahaks – ja see ei saa ka meile näidatud metsikust metsaseksist pärineda, seega peavad isegi IMDB moraalijüngrid tunnistama, et tõenäoliselt toimus asi nii, et Shane ütles Lorile, et ta abikaasa on surnud, Lori hakkas nutma ja tõmbas püksid alla. Kuigi tõelised vandenõuteoreetikud väidavad muidugi, et nad tegelesid üldse anaalseksiga, sest muidu poleks Lori ju öelnud, et laps EI SAA kellegi teise oma olla (sest see, et see eit on poolhull kasutu hüsteerik ja ütleb kogu aeg suvalisi asju, mis talle pähe torkavad, ei ole ju piisav põhjus). Ahjaa, Rickist veel – kas mina olen ainus, kes ei saa aru, miks demokraatia USA moodi tähendab seda, et ilmtingimata tuleb leida KANGELANE ja PÄÄSTJA ning talle siis lamba kombel suhu vahtida, ajal mil tema oma uhket korravalvuri mütsi kohendab? Selle loogika järgi sobiks keskmine ameeriklane päris hästi Venemaale Putini käe alla elama. Kui see viimane osa nüüd mingi VÄGA huvitava pöördega ei tule, ei saa ma aru, kuidas üldse on võimalik zombiesari nii perse keerata. Ainult Daryli pärast (okei, Glenn ja Maggie on ka normaalsed ja Shane vähemalt vahepeal huvitav) ju ka vaadata ei viitsi.

Eks suures riigis ongi raskem silma paista

India talendisaadetes taldrikute loopimisest ei piisa:

ega tali taeva jää

Mäletan oma eelmise aasta pahurust, kui pidin hommikul pimedas kooli minema. Ei tea, kas midagi on kardinaalselt muutunud, aga praegu on juba 13. nädal ja hommikuti on ikka täitsa normaalne – aga paari nädala pärast enam loenguid polegi. Huvitav, kas ma tõesti vigisesin (no omaette, aga ikkagi) ainult paari nädala pärast? Külmem oli küll, seda mäletan ma igatahes, nii külm, et läksin hommikul kell kaheksa lõdisedes kooli, kakao termosega kaasas. Praegu on selline mõnus, päike isegi paistab vahel jne, kuigi viimased paar päeva on tõesti suisa poriloigud jäässe löönud.

Muidu oli eelmine nädal täitsa asjalik, tasus kohe natuke internetti boikoteerida, sain päris mitu asja tehtud, ühe magistritöökava esitatud ja pisut raha teenitud ja ühe ettekande tehtud jne. Tore on, kui asjad edenevad. Enam ei mõtle nii palju üle ka, näiteks jõudsin otsusele, et ei, sel aastal ma enam Pariisi ei lähe – muidu sai juba asjad kokku lepitud ja saadeti mulle isegi nädalane tööleping ära (prantslaste kohta hämmastavalt kiiresti), aga kuna lennupiletid hüvitatakse jätkuvalt ainult 150 euro eest ja jõulude ajal maksavad need tegelikult ca kaks korda nii palju, otsustasin, et ei tasu vist väga ainult keelekursusele minna, kui selle eest 8-tunniseid tööpäevi tegema peab ja lõpuks omadega nulli tuleb. Pigem puhkan vahelduseks, sest keelt (ja kõike muud) on tegelikult sel semestril niigi väga hoogsalt õpitud.

Vahel, kui tunnen, et õppida ei viitsi, aga vaim on erakordselt tugev, loen Õhtulehest Lusti blogi. Palju korraga lugeda ei jaksa, sest see on nii jube, aga naljakas on kah. Ainult üks mure – ma ei saa kommida ja oma ilmeksimatut ja originaalset arvamust avaldada, sest seal on mingi teine Rents, kes muudkui lõugu lõksutab (ja kellele tundub kogu Lusti vastuoluline jutt sulakullana ka, nii et meil oleks teatav ideoloogiline vastuolu). Ja Rents2 ma ometi olla ei saaks, sest KÕIK teavad, et mina olen see üks ja ainus. “Rents (see õige)”oleks suisa labane. Jätan parem kommimata.

Ja mul pole õrna aimugi, kust see pilt pärit on. Izismile’ist vist, aga mina varastasin selle teise eestlase blogist.

Kodutüli

Käisime eile väljas. K läks juba lõuna paiku sõpradega välja ja seejärel kontserdile ja mina, kes ma olen nõulaifer, läksin ühe sõbra juurde mängima. Ärge mõistke mind hukka, tal on Xbox ja suur telekas, kui te ainult saaksite, jätaksite tööl käimise ja koliksite tema juurde elama. Igatahes saime siis musukesekesega öösel kella kolme paiku taas kokku ja loomulikult läks tüliks. Okei, tüli on ehk liiga tugev sõna, ütleme nii, et asi päädis solvumisega, nagu sellises olukorras ikka.

Ei, asi ei olnud selles, et üks meist oleks liiga purjus olnud ja teisele närvidele käinud.

Ei, asi ei olnud selles, et üks oleks armukadetsenud või selleks põhjust andnud.

Ei, asi ei olnud ka selles, et kumbki meist oleks midagi väga jubedat korda saatnud. Kui mina välja arvata.

Nimelt küsis K minu käest, mida me mängisime ja olin piisavalt naiivne, et ära mainida, et nö soojenduseks mängisin Limbo demo läbi… “Sa teadsid, et ma NII VÄGA tahan ise seda mängida, aga mängisid ikkagi esimesena!”

Ja “Mis siin naljakat on? See on tõsine asi.”

Ja selg ja “Ei, ma ei ole solvunud, mul on lihtsalt selle külje peal parem magada.”

Nojah. Eks ma siis nüüd häbenen. Kuigi hea mänguga on tegemist küll, ma näitan teile suisa treilerit (ja limbo ei ole siin nagu tants, vaid nagu ladinakeelsest sõnast limbus, mis tähendab serva ja viitab põrgu servale – ehk siis kohale, kuhu saadeti katoliku usu järgi inimesed, kes muidu olid päris kenad ja tublid, nii et päris põrgusse neid ei saadetud, aga kuna nad ei olnud sakramenti vastu võtnud, ei saanud neid ka taevasse lubada – just sellises kohas tegutseb mängu peategelane oma õde otsides), kuigi ma tõesti mängisin ainult veits demo ja hiljem tulistasime hoopis tsombisid. Ja enda õigustuseks olgu veel öeldud, et ma mõelsin, et see on hea, kui meile ühesugused asjad meeldivad. Seda enam, et minevikus olen nii mina, kui mu parim sõbranna korra kaaslase käest kuulnud (erinev kaaslane oli ikka, jah, me ei sheeri), et “me peaksime rohkem aega koos veetma, äkki teed endale ka mängu karakteri?” Arvan, et varsti hakkavad abielunõustajad ka seda lauset kasutama.

Kellele sellest väheks jäi, võib surmade kompilatsiooni ka lisaks vaadata:

minu musi teeb igatahes väga hästi süüa

K on juba peaaegu terve semestri rootsi keelt õppinud ja eelmisel nädalal õpiti toiduainete nimetusi. Igaüks pidi kodus oma lemmiktoidu retsepti tegema. K astus aga sammu kaugemale ja tegi video sellest, kuidas ta ise süüa teeb. Kuna ta kõiki sõnu veel rootsi keeles ei tea, on osa inglise keeles. Õpetaja oli teda igatahes väga kiitnud ja lihapallid maitsesid ka head.

midagi nii vahvat pole ma ammu näinud

Mul oli sellest poisist lõpus juba nii kahju, ta nägi välja, nagu hakkaks kohe nutma. Mul endal oleks ilmselt hiljemalt 30 sekundiga igasugune naerutuju ära läinud. 😀

täna ma ei kirjuta naistest

Sest Helen Hindpere teeb seda ise. Paremini kui ma oskaksingi, ilma suure iroonitsemiseta. Ja tõsi ta on, et meid hukutavad korralikud tüdrukud ja igavad inimesed.