eesti keel, miks jooksed eest?

Ma elan üldiselt illusioonis, et ma oskan eesti keelt. Olgu, nii julgelt ma end ei väljendaks, aga et veidikene nigu ikka teist tönkan. Enam-vähen saan aru, mis mulle räägitakse. Enam-vähen räägin ikka vastu ka. Ja oskan naerda, kui Perekoolis keegi jälle küsib “A kuhu randa te kolme kuusega minna soovitaksite?” ja soovitada kuused pigem ikka jahedasse vette torgata.

Täna on šokk. Ehmatus. Paanika. Surm. Sain jälle teada, et oma keelevaistuga võin ma p-p-peldiku põrandat pühkida. Nimelt on alates 2008. aastast eesti keeles korrektne kirjutada “suudoku”. Samuti on eesti keeles ametlikult sõna “peagu” – “peaaegu” sünonüüm.

Ma ei tea, kas ma olen peagu loll või ikka täiesti, aga ma ei teadnudki varem, et olen aastaid suudokute lahendamist harrastanud.

33 kommentaari

  1. /patsutab ettevaatlikult/
    lohu-lohu lillekene, ega sa põle ainukene
    illallaa-trullallaa

  2. “Peagu” kohta arvan, et keegi purjus peaga on online sõnastikku nalja teinud. Samas, “muusjum” pidi ka olema õige vorm? Mine sa tea.

    Suudoku on aga täiesti normaalne. Jaapani keeles see hääldubki suu-doku. Mitte sudoku. Minu arvates üsna normaalne, et lubatakse keeles ka võõrsõnu “õigesti” kirjutada, mitte ei sunnita mugandatud värdvormi kõigile peale kohustuslikus korras. “Sudoku (jaapani 数独 (sūdoku)) on loogikal põhinev numbrimäng…”

    • Ma tglt saan aru, et see, et jaapanlased hääldavadki seda nii, on üsna hea argument, aga samas teiste ülevõetavate võõrsõnade puhul ju sellest küll alati ilmtingimata ei lähtuta ja niivõrd pikaajaline traditsioon võiks ka ju midagi tähendada. Aga fain, lepin oma harimatusega ja hakkan ümber õppima. 😀

  3. Ma sain paraja šoki keelekultuuri tunnis, kui õpetaja loetles üles kõik need sõnad, mida võib nüüd uue ÕS’i kohaselt kirjutada ka n-ö valesti, sest keegi kusagil otsustas, et “Noh, nad ju nagunii ei saa aru, et seda sõna kirjutatakse sedasi, nii et parem muudame sõna ära & asi korras!”. Need olid küll leebed sõnad à la “kas või” või “võib-olla”, aga “peagu” on juba liig mis liig. 😀

  4. “Peagu” lollus ehk laseme keelel minna. Kurb!

  5. Isver-jesver, kui nii edasi läheb, siis ei julge varsti enam üldse tähti närida ju!

  6. Keel jookseb pigem järele, kui eest. “Peagu” on vanem kui meie keegi, sest on olnud kõigis 1930. aastate sõnastikes ja oli vahepeal varjusurmas, kuni T. Erelt ta reanimeeris, et mitte öelda velmas.
    Muusjum oli 1999. aasta ÕSis antud hääldusvariant, et selgitada, miks võib käänata ka muuseumite, mitte ainult muuseumide. Keegi ei ütle, et nii peab kirjutama.
    Keelekultuuri õpetajal on kas hämmastav ettenägemisvõime või mingi paralleeluniversumi ÕS: praeguses on kas või ja võib-olla täiesti kindlalt just kas või ja võib-olla. 2013. aasta ÕSi alles koostatakse.
    Ma muutun alati kurvaks ja natuke kiusakaks, kui näen, kuidas igati keeleteadlikud daamid, nagu te ju olete, eelistavad pigem legende ja saagasid uskuda, selmet raamatutest vaadata:(

    • Olgu öeldud, et mina pool ajast ÕS-is veedangi ja google viskab K tähe sisestamise peale ette “keeleabi” ja E tähe peale on aadressiribal esimene just EKI leht.

    • Noh, ma täpselt enam ei mäleta, mis sõnad need olid, seega ma ütlesingi, et leebed sõnad nagu… Aga ega lugemisoskus pole ehk tõesti enda teha. 😀 Mingid igapäevased need aga olid, mis mind väga üllataski, et ah, et meil käivad nüüd läbirääkimised nende sõnade “äraparandamiseks”.

  7. [ÕS] “Eesti õigekeelsussõnaraamat ÕS 2006”:
    sõu (show ingl)
    seda sõna ikka kasutate? ka ilus ja tore. järgmiseks võiks nt sokulaad tulla šokolaadi asemele..

  8. Kahjuks ma ei mäleta, kes, aga igal juhul keegi kunagi ütles mulle, et 2006. aasta ÕS-i ei tohi usaldada, et seal on tohutult jamasid sees. Sellest peale ma ei usaldagi 🙂
    Keegi vist üritas seal väga eksperimenteerida, aga uskuge mind, need asjad nullitakse nagunii varsti ära.

    • Jummel küll…
      Tead, Maire, “Aktuaalset kaamerat” ei tohi usaldada, seal on tohutult jamasid sees! Vaata “Reporterit” või veel parem, “Võsareporterit”! Ja kõige parem, kui sa loeksid ainult Telhvi kommentaare, sest need on ainsad asjad, mida tasub uskuda.

      • Mõnitamine on nagu jõle mõnsa tegevus või? 🙂
        Ei olnud uudistes, oli üks keeleinimene, kes seda rääkis.

        • Rahu, rahu, neiud, ega me Perekoolis ei ole.

  9. Ma täna lugesin pealkirja, kus oli sõna “vaakuum”.
    No tere tali, mõtlesin.
    Aga ei, ÕS ütleb: vaakuum vaakum

  10. Tahtsin just kisada, et “peagu” on aus arhaism, aga p-karu jõudis ette. Vanem (ja isegi mitte nii hirmus vana) kirjakeel kubiseb sellest vormist.

  11. nii kui > nigu
    naa kui > nagu
    pea kui > peagu
    otse kui > otsegu

    • Näe ja naljakas, kuidas erinevad vormid prevaleerima hakkavad. “Nagu” on kirjakeel ja “nigu” nigu ei oleks. jne
      Mis see “peagu” on nagu “peaaegu” siis vai?

  12. Peagu on mu arust täitsa mõnus sõna, mida pärast 1930. aastaid kasutasid veel kaua-kaua paljud väliseesti kirjanikud. Tekitab mus sellist veidi nostalgilist meeleolu, kui seda uuemal ajal kohtan.

    Üldiselt ma mõtlen, et keeles – ja õigekirjas eriti – on nii palju kokkulepet, et suudoku või sudooku – mul on üsna ükspuha sellest, ja keel emma-kumma eelistamisest märkimisväärselt ei muutu ka. Samas kui sudooku kedagi väga häirib (jaapani filolooge näiteks), siis nende rõõmuks ütlen ma meeleldi suudoku. Pealegi on esimese silbi rõhutamine nagunii ka eestipärane (enne 2. ms oli näiteks veel kombeks hääldada teaater, nüüd teater; hm, millegipärast on aga vahepeal ära kadunud sõjaeelne tapet, nüüd öeldakse tapeet).

    Ma ise näiteks (et tuua mingit analoogset filoloofitundlikkuse näidet) võpatan aeg-ajalt ikka häiritult, kui kuulen, ütleme, kui keegi ütleb apartheiid, rõhutades viimast silpi. Sest õige oleks ikka apartheid (rõhuga teisel silbil, teisel a-l). See lõpp -heid on hollandi ja afrikaani keeles seesama mis näiteks saksa -heit (ei hääldu “heiid” ega “heiit”) ja on liitsõnas alati rõhutu (apartheid ise tähendab: eraldatus, lahusolek, on tavaline sõna). Aga eks see hääldus apartheiid, mis on eesti keeles ikka väga levinud, tule vast vene keele kaudu, kus selles sõnas on täitsa koššer rõhutada just viimast silpi (ja millegipärast ka h ära neelata): апартеи́д.

    • filoloogitundlikkuse näitest oli muidugi juttu 🙂

  13. Keegi etümoloogia-allikatele lähedalseisev inimene võiks asja uurida, aga ma olen siiani arvanud, et “peagu” on lühenenud “pea-aegu”, mitte “pea+kui” – just nagu “praegu” on lühenenud “para-aegu”. Huvitav, et keele disainimise käigus ei otsustatud, et vuih, küll “praegu” on ikka kole, labaselt lühenenud vorm.

    • Arvasin ja arvan ka, et peagu on peaaegust lühenenud.

      Praegu on ka tore sõna, Wiedemann annab sellele 1869. aastal tohtul hulgal sünonüüme (eri murretest), nimelt:

      praegu, praegul, paergas, paergu, paergus, paergust, paraegu, paraegust, praegal, praegust, präägut, praegas, prõlla, prella, prilda, prahilla, prilla, pilra, pildra, põrehella, põrla, parhalt, paras, parhilla, parahalt, parahelda, parhelda, parhella, parahilla, parahalla, praegast

      Millised võimalused! Minu lemmikd on põrehella ja pilra.

      Wiedemanni jaoks on iseseisev märksõna peagu ja pea, mille üheks variandiks on siis pea aegu.

  14. ja üldse, kuhu me niiviisi jõuame, kõik ütlevad “veski”, mitte “vesikivi”, see tänapäeva keel ikka.

  15. Pean kohe kirjutama, et minu hinge rusub tulevase eesti keele õpetajana kõige rohkem tõdemus, et kaotatud on vahe “peale” ja pärast” vahel. “Noo, peale kooli ma kodu poole astusin” jmt. Kohutavalt rusub. Aga jälle seisab muutuse taga see tore tõik, et “aga nad ju ei saa aru, milles vahe, teeme siis nii, et polekski seda!”
    *väristab end*
    Samas pole mul midagi vana kirjakeele ning arhaisimide vastu, kuid nende koht pole nt 11. klassi kirjandites.

    • Hea keeleoskusega inimene oskab ka õige registri valida – isegi kui sõna või väljend kuulub kirjakeele normi, ei tähenda see veel, et ta igas kontekstis sobiks. Ekstreemnäide: “perse” on korrektne vorm, kirjandis kasutada ometigi ei soovitaks.

      “Peale” puhul kahtlustan sageli, et tegemist on murdepärasusega, mida on sellise rektsiooniga algusest peale kasutatud samas tähenduses, mis “pärast”. Ja sellisel juhul võiks kiruda hoopis ülearu hoolikaid keelekorraldajaid – mõnikord jääb mulle mulje, et siis, kui kirjakeelt normima hakati, sai mõni keeleinimene pidevaid orgasme, kui tal õnnestus pooled tähendused, mis ühel või teisel sõnal tegelikus keelekasutuses olid, ära keelata ja sätestada, et “nüüd on õige ainult Põhja-Eesti keskmurdeline vorm/tähendus, välja arvatud need vormid, mis me võtame Lõuna-Eestist, et ka põhjaeestlastel raske oleks”. Need harvad juhud, kui sõnast on ellu jäetud mitu varianti (nt “ämber” ja “pang”, “selline”, “taoline” ja “niisugune”, taevake, isegi “see” ja “too”) ei ole eesti keelt sugugi kuristikku kukutanud – eksisteerivad rahulikult regionaalsete erinevustena ja pole häda kedagi.

      Näiteks selle puhul, et ühe sõna kahe eri vormi “õigesti” ja “õieti” tähendused kahte lehte lahku löödi, oleks võinud kohe alguses aru saada, et selline paar hakkab edaspidi vigu genereerima. Samamoodi oleks võinud sõnaloometuhinas taibata, mis hakkab toimuma, kui samast tüvest või mitmest sarnase kõlaga tüvest hulgem sõnu tuletada (“käsitsema”, “käsitlema”, “käsitama”, mille sekka hiilib teisest tüvest “käitlema” – kangesti sarnase kõlaga ja alati mitte just ülearu erineva tähendusega).

      Justkui oleks unistatud sellest, et “kus alles pärast saab hakata punase pliiatsiga vigu alla joonima”.

    • Üldse, minu arust on keelekorralduse ja/või keeleõpetuse probleem Eestis selles, et keelekasutajate ja õpilaste tähelepanu juhitakse peamiselt just sellistele arbitraarselt saadud vigastele sõnakujudele / valedele tähendustele, aga süntaksi ja stilistikaga tegeldakse palju vähem. Selles mõttes on “peale” legaliseerimine samm õiges suunas. Kirjutatagu parem “peale kooli” kui “poisi, kes mulle meeldis, mantel” või “koristamise teostamine”.

  16. Täna avastasin, et mina ise olen oma blogis pidevalt kirjutanud ühe sõnana “kasvõi” (sest üks kursaõde juhtis sellele tähelepanu) – kusjuures tõlkides ei tee ma kunagi seda viga ja kui teoreetiliselt mõtlen, siis ka kohe tean, kuidas õige on, nii et täitsa huvitav, kuidas mu aju siin seda täiesti normaalseks on pidanud.

    • Äkki on tegemist lihtsalt uue sõna tekkega? Ega see eesti keeles esimest korda ei juhtu, et jupid kokku kleepuvad, meil on ju suhteliselt aglutinatiivne keel. Meile tundub täiesti normaalne öelda “sõbraga”, eks ole, mitte “sõbra kaas” või isegi kui leppida “kaas” lühenemisega “sõbra ga”.

    • … ja ükskõik, kas kirjutada “kas või” või “kasvõi”, süntaktilises mõttes on ta nagunii üks tervik.

      • Eriti naljakas, et ma olen isegi näinud eesti filoloogi, kes ka ise ennast tutvustades mainis esimese asjana, kuidas teda just sellised “valed sõnad” häirivad. Esimese asjana, kui temalt uuriti, kuidas tema kui eesti filoloog maailma asju näeb! Aga noh, isiklikult ma teda ei tunne, sattusime hääletades juhuslikult ühte autosse, nii et mine tea, võib-olla tema eesti filoloogia tähendas peamiselt kirjandusõpinguid ja keeleainetest ainult kohustuslikke aineid, nt õigekeelsus. Või tollal levinud “keel keskastmes, kirjandus ülemastmes”, mis andis emakeeleõpetaja jaoks vajaliku kvalifikatsiooni kätte. Ega kõik filoloogid ei ole ju lingvistid.

        Võõrfiloloogide hulgas olen seda nähtust samuti kohanud, aga eks nende eesti keele loengud piirduvadki peamiselt õigekeelsusega ja keeleteadust nende stuudium nii palju ette ei näe kui eesti filli keeleharu.

    • Jah, mingit eriti veenvat ja ilmselget põhjust minu arust pole kirjutada näiteks justkui kokku, aga just nagu lahti jne.

      Notsu kurtis eespool selle üle, et paljude keelekorraldajate ja -õpetajate energia läheb just sääraste küsimustega tegelemisele – ja tõesti, ma leian ka, et avalikkusele vist jääbki mulje, et filoloog ongi see inimene, kes tunneb komareegleid ja mõistab ka une pealt vahet teha käsitsemise ja käsitlemise vahel. Et see oskus on filoloogia tuum, ja et keel võrdub õigekirjaga vms.

      Aga see pole muidugi ainult Eestile omane nähtus. Näiteks Madalmaades (et mulle hästi tuttavat näidet tuua) on põhimõtteliselt täpselt sama asi. Seal on filoloogiliseks esindussündmuseks avalikkuse ees nn “Suur Etteütlus”, mida raadiost pidulikult ette loetakse ja milles saab iga lihtsurelik võistelda. Etteütluse koostajad, tippfiloloogid, on siis kokku pannud järjekordse eriti riukliku teksti, kus on eriti palju libastumisvõimalusi – ja reeglina võidab keegi kooliõpetaja, kellel õnnestub teha, ütleme, ainult kaks viga.

  17. […] PS: Polaarkaru meenutas kunagi Rentsi pool midagi sarnast: et patused uuendused on sageli hoopis ausad arhaismid. vt ka […]

    • pühadevahe, PRAEGU tuli siia pingback? rohkem kui aastase viivitusega? ja mina veel mõtlesin oma statistikalehel, mis pagana otsinguga küll seda postitust lugema satuti.


Comments RSS TrackBack Identifier URI

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.

  • Kategooriad