Aasta viimane päev

Kell saab juba nii palju, et peab hakkama jooma sättima. Ikka vana aasta nigu väärikalt ära saata ja kõik muu sihuke. Õnneks tundub, et K on ka juba nii palju kosunud, et saab kaasa tulla. Tal oli eile suuremat sorti närvivapustus, hüppas mulle keset kaubanduskeskust karjudes kaela, pidin ta koju tooma, teki alla toppima, kuuma teed sisse jootma ja isegi palderjanitilku andma, enne kui ta lõpuks pöial suus magama jäi. Õlled jäidki poodi, neil pidime täna järel käima. Teises poes muidugi, Rimisse ei saa me enam minna, ta hakkab röökima, kui Rimi silti näeb. Kahju tast kohe, alles ta sai üle sellest, et eestlannad käivad viimasel ajal palja persega, suvalise särgi all ainult retuusid jalas ja ainsaks ehteks “kaamlivarvas”.

Nimelt seisid kõrvalkassas mingid vene pifid, päris hea raami peal ja seksikad riided raami rõhutamas. Ainult selle väikese miinusega, et riietus mitte ainult ei sosistanud “vene pifid”, vaid karjus seda üle kogu poe, sest neil ei olnud vist kahepeale mitte ühtki riietuseset, mis ei oleks olnud kas roosa või sädelevate litritega kaunistatud. Igatahes vaatas K hindavalt ühe kanni, kui neiud järsku vesteldes veidi meie poole pöörasid… Ütleme nii, et pildil olev daam on äärmiselt kaunis ja näeb oma ea kohta hea välja, aga kujutage nüüd ette, et te olete enda arvates imetlenud endavanuse naisterahva seksikat keha ja siis pöörab ta järsku ümber ja te avastate, et ta pole mitte ainult üle 50 aasta vana (näiteks olev Dyan on muidugi juba üle 70), vaid tal on näos ka täielik Godzilla-meik. No ikka selline, mida muidu 17-aastased venelannad endale näkku topivad, kui tahavad klubisse sisse pääseda või prostituudina tööd leida, selline räige sentimeetripaksune krohvikiht. Selliseid kortse aga pahtlikihiga enam kinni ei kata ka, nii et see tulemus oli nii hirmutav, et ma saan täitsa aru, miks nii paljud lapsed kloune kardavad. Oleks Anu Saagim seda pilti näinud, oleks ta läinud turule enese kinnikatmiseks viisakat rätikut ostma.

Aga muidu… Tanel sai enamuse asju korterist välja kolitud, elamine on köetud, et oleks soe koju tulla, saime juba uue köögilaua ja elu on täielik lill. No ja kuna kõik teevad mingeid aastakokkuvõtteid, siis olgu öeldud, et täitsa okei aasta oli. Prantsusmaal oli tore ja kodus oli ka tore ja isegi koolis oli enamvähem tore, kuigi ma olen sellest kahe- kuni kolmekordse koormusega tõmblemisest juba väsinud. Hea, et varsti ühele poole saab sellega ja mul on hetkel kuidagi täitsa positiivne tunne. Aga üldiselt olen ma nagunii juba nii kaua koolis käinud, et minu aastad algavad septembris ja lõppevad mais ja vahepeal on veidi mitteeksisteerivat aega, nii et mul ei ole praegu mingit erilist tunnet, et midagi otsa oleks saamas.

Igatahes teile ka kõike toredat. 🙂

sada küsimust ja mitte ühtki vastust

Mul on täna nii palju muresid ja küsimusi ja peatse loodetatava koolilõpu kriis ja Taneli kolimisega kaasnev kriis ja lisaks viskaks kohe sisse ka sõpradega seostuvad probleemid.

1. Esimene mure on muidugi kõige olulisem, sest see puudutab konkreetselt ja ainult mind. Nimelt lõpetan ma kohe varsti ülikooli. Ilmselt tahaks edasi õppida ka, antropoloogiat/etnoloogiat siis (st see on pm sama asi, erinevates riikides kasutatakse erinevat sõna). Aga probleem on selles, et ma olen nüüd päris mitu aastat järjest õppinud (seitsmes aasta juba jookseb, sest nagu ma siin öelnud olen, teen ma kahte magistrit korraga jne jne jne) ja mul on tunne, et mu teadmised on väga teoreetilised. St ma olen teinud arhiivipraktikat ja kogumispraktikat ja Austraalias õppisin ma rakenduslikku antropoloogiat, mitte kultuurilist, aga ma siiski ÕPPISIN seda, mitte ei tegelenud sellega reaalselt – ja kõik teavad, et paljude asjade puhul ei tee harjutamine mitte meistriks, vaid heaks harjutajaks, eelkõige kui see harjutamine teoreetiline on. Nii et ma ise mõtlen nüüd, et äkki ikka ei oleks otse doktoriõppesse minek see kõige targem samm, vaid oleks targem vahepeal vähemalt aasta või kaks erialast tööd teha (kasvõi alustuseks kuskile “praktikale” nurudes), aga samas tundub mulle kõigi õppejõudude hoiak olevat selline, et “kui kohe doktoriõppesse ei lähe, siis ei lähe kunagi, tuleb suhtesõltuvus, siis tited ja siis ei lähe enam keegi ülikooli tagasi”. Nii et ma nagu ei teagi nüüd, mis see kõige õigem lähenemine oleks. See teeb ka otsustamist keeruliseks, et eriti huvitav oleks sellist asja teha ju kuskil Lõuna-Ameerikas või Aafrikas, aga K plaanide tõttu olen järgmiseks paariks aastaks siiski veel Euroopasse seotud, kui mul mingit imelist lühemat (no ca kolmekuust) programmi ei õnnestu leida. Nii et ei teagi kohe, mida teha.

2. Selgus, et seoses Tannu väljakolimisega on meil vaja riidekappi ja köögilauda, muu värgiga muret pole. Hetkel kammin Osta.ee-d, käin millalgi Taaskasutuskeskuses ja teen muid sihukesi asju, aga kui kellelgi on midagi pakkuda, võib seda julgelt teha – s.t. kuna ma tahaksin endale egoistlikult siiski voodit osta, tahaksin asju, mida võib saada tasuta või odavalt, nii et kvaliteedi osas mul eriti nõudeid ei ole, kuigi eelistan antiiki ja täispuitu. Ehk joppab ja saab miskit sõbranna käest, aga see on hetkel veel lahtine. K on üldse seisukohal, et ega meil neid asju nii hirmsasti vaja ei ole ja vajadusel võib oodata, kuni on raha, et midagi lahedat osta (talle meeldivad vanad asjad), aga ma siiski leian, et köögilaud nigu võiks vist olla või nii.

3. Eelmisest punktist tulenevalt, aga ka niisama – nagu nägite, on mu mehel kallis maitse, nii et mõtlesin, et saadan ta tööle. Ta nimelt plaanib eriala vahetada, nii et enne sügist tal ilmselt kooli eriti asja ei ole (mis te nüüd, prantsuse keelt MUIDUGI ikka õpime edasi) ja saaks täiskohaga tööl käia. Siiani on ta põhiliselt olnud üldehitaja, st teinud enamvähem kõike peale müüriladumise (kui külla tulete, näitan oma magamistuba, mis on väga äge, kuigi tehtud minimaalsete vahenditega; nüüd, kui Tanel ära kolib, teeme ilmselt remondi ka köögis ja tema toas, nii et saan varsti ta oskusi meie koduga reklaamida :D). Kokku on tal seal töökogemust juba päris palju aastaid, sest kui mina temaga kaheksa aastat tagasi tuttavaks sain, töötas ta juba gümnaasiumi kõrvalt ehitajana ja on seda põhimõtteliselt teinud kuni selle sügiseni. Eks igaüks kiidab ikka oma meest, aga päris loll ta ei ole, näiteks kui ta laia ilma kogemusi otsima läks, töötas ta Iirimaal mehhaanikuna, st parandas tehases kõiki masinaid, mis parandamist vajasid, ja sealt sai ta väga ülivõrdes soovituskirja koju kaasa. Samas mõtleb ta, et on juba nii suur poiss, et tahaks juba mingit paiksemat tööd, nii et ta väga valiv ei ole, võiks ka kuskil ehituspoes või elektroonikapoes müüjaks olla, kuigi eelistaks muidugi midagi sellist, kus oleks võimalik veits tehnilist taipu rakendada (loe: ei oleks nii igav). Ilus on ta mul ka, nii et kui teil kunstikooli või mujale modelli vaja on, võtke ainult ühendust ja saadan ta alastipildid meilile. Põhimõtteliselt ei kirjutakski ma seda juttu siia, vaid oleksin ammu ta pildid Vogue’i saatnud, aga ta ei lase mul endale isepruunistuvat kreemi näkku määrida, nii et hetkel seisab asi veel selle taga. Nii et kõike võib pakkuda, aga arvestage sellega, et lõunamaareise reklaamima ta ilmselt hetkel ei sobi (veel). Ja ta palus lisada, et seksuaalfilmides ta ka ei taha mängida.

4. Tanel ei koli mitte ainult välja, vaid ta kolib teistega kokku. Mis tähendab, et need teised kolivad ka oma praegusest korterist välja. Nii et kui keegi otsib Kesklinna piirkonda ahiküttega kolmetoalist korterit, siis üks on üürile anda. Kui kõik ausalt ja otsekoheselt ära rääkida, siis naabrid pole just kiita (st üheks lähemaks naabriks oleksin mina). Korter on sihuke, et on üks pisipisike tuba, kuhu mahubki põhimõtteliselt voodi ja riidekapp ning mis sobib selliseks mõnusaks magamiskoopaks. Sealt läheb uks elutuppa, mis on parajalt suur ja kus on ahi. Sealt omakorda läheb uks esikusse ja pärast seda esikut tuleb nö väliskoridor, kust lähevad uksed kolmandasse tuppa ja kööki, kus on ka dušinurk. Köök ja dušinurk kuuluvad selle korteri juurde, keegi teine neid ei kasuta ja tegelikult on seal koridoris pärast kööki veel üks uks, mis ka lukku käib, nii et on võimalik see osa ülejäänud korrusest täielikult eraldada, lihtsalt maja ehitusest tingituna on kunagi peetud praktiliseks see asi niipidi lahendada, hoolimata sellest, et pööningu kõrval olev koridor on üsna jahe. Kuna eelmainitud kolmandasse tuppa läheb uks koridorist, käib ka see uks lukku, nii et pm on võimalik seda üürida ka kamba peale, nii et keegi saab pisikese toa, keegi suurema toa ja elutuba on siis kamba peale. Või miks ka mitte nii, et keegi saab pisikese toa ja ka elutoa ja keegi selle keskmise toa, mis see minu asi on, lihtsalt põhimõtteliselt on võimalik seda asja jagada. Põhiliseks miinuseks on see, et köök (mis seega tähendab ka dušinurka) on üsna jahe. Seal on võimalik elektriga kütta, aga eriti hästi see sooja ei hoia.  Muus osas on see minu meelest üks nummi korter, kuigi vana. Üldpinda on 68.2 ruutmeetrit (siia pole ilmselt sisse arvestatud korteriga kaasnevat pööningut). Põhiüür on 127.55, millele kinnisvarafirma lisab vee ja kindlustuse ja maamaksu. Novembri üüriarve oli näiteks kokku (st ilma elektrita) 148.90 eurot. Ja selgituseks olgu lisatud, et ei mul ega Piretil ei ole üldse hädasti vaja sinna kedagi leida, sest kinnisvarafirma, kes seda maja haldab, võib ju ise sinna uusi elanikke otsida, lihtsalt arvasime, et blogi kaudu kuulutades on suurem tõenäosus, et sinna tulevad inimesed, kellel on hea huumorimeel ja kes oskavad lugeda, mis on alati suurteks plussideks. Nii et see neljas punkt on selliseks üldiseks infoks.

aasta viimased päevad

Blogis on üldiselt kombeks oma igapäevaelust ka kirjutada, no stiilis, et täna sõin saia fetajuustuga (nii ma paksuks läksingi) ja siis käisin koolis, kus nägin sõpru ja nagu täiega äge oli ää. Tundub küll kontseptsioonina veidi meeletu, aga mõtlesin ka proovida, polegi sihukest asja mitu päeva teinud. Nii et väga sidusat teksti ei tasu oodata, räägin (nagu ikka) erinevatest asjadest, mis viimastel päevadel toimunud või silma jäänud on.

Mmm, tegemistest… Põhiliselt olen ma puhanud. Ja söönud. Ja puhanud. Homsest (yeah, right) hakkan uuesti kodutöödele kõvemini pihta andma, sest need peavad ju ka tehtud saama ja nüüd on juba magatud ja puhatud ja mängitud ja jõulufilmi (mul ainult üks oli, Doctor Who jõulueri, kuigi saabastega kassi multat võiks vist ka vaadata, jõuluajal ju vaadatakse) vaadatud küll.

Muus osas – tore on, kui multikulti tuuakse koju kätte. Näiteks olen ma alati vaadanud neid nalja pilte, kus on “level:asian” (no näiteks ülalolev pilt, mis kujutab ajalehtedest tehtud lossi, on aasia tasemega) ja olen naernud küll, aga ei ole kunagi sügavamalt suhestunud, kuigi ma tean, et see on vihje sellele, kuidas aasialased töötavad ja nende traditsiooniliselt karmile kasvatusele (näiteks seekord see, kuidas kuulus “tiigriema”, kes aasiapärasest kasvatusest raamatu kirjutas, heldimusega meenutas, kuidas ta sai õigekirjavõistlusel teise koha ja ta isa ütles talle, et teda pole mitte kunagi niiviisi häbistatud). No vot, aga eile lugesin ma täitsa meie oma töökuulutusi (mitte, et mul oleks plaanis tööle minna, lihtsalt vahel vaatan, juhuks kui hakatakse täitma mõnd ametikohta, mis mulle ideaalselt sobiks, nagu näiteks “tühja tuule tagaajaja” või “toredate, aga täiesti kasutute ideede generaator”) ja sain teada, et Tartus avati sushibaar Tokyo, kuhu otsitakse ettekandjat. Igatahes nii, kui lugesin, et ettekandja töökohustuste hulka kuulub muuhulgas ka nõudepesu, ütlesin ma kohe automaatselt kõva häälega “töö level:asian“, sest lihtsalt naljakas tundub mõte sellest, et ettekandjad, kes niigi edasi-tagasi jooksevad, peavad nüüd veel nõusid ka pesema hakkama. Alles hiljem meenus, et tglt isegi KlubiMaailmas pidid ettekandjad kuni kella neljani õhtul ise nõusid ka pesema, sest nõudepesija tuli alles neljast, sest ülemuste meelest (ja olgem ausad, ka päriselt) oli seni külastajaid liiga vähe. Ettekandjatele see muidugi ei meeldinud, nii et nad pesid nii vähe kui võimalik, aga tundub, et see on siiski üsna tavaline praktika.

Kassi oleme ka nii palju treeninud, et reageerib käsklustele “ei” ja “maha”. Kahju kohe, et ta jaanuaris siit ära läheb, sest ta on siin juba nii ära harjunud, et mängib Oskariga metsikuid mänge – hüppab talle käppadega kaela (nagu kallistaks, üks käpp ühel ja teine teisel pool) ja veits on ikka küüned ka väljas vist, sest natukeseks ta sinna rippuma jääb, enne kui jooksu paneb. Oskar on omalt poolt õppinud kitse moodi hüppama, ajab kassi mõuramisega taga ja kui kätte saab, lükkab käpaga uppi ja hakkab ise eest ära jooksma. Tore vaadata, kui loomad omavahel hästi läbi saavad. Atu jällegi on õppinud Oskari piiksumänguasja eriti raevukalt piiksutama, et rõhutada, kui väga teda mingi kass külmaks jätab ja kuidas ta ei kavatsegi nendega mängida. Mis on huvitav, arvestades seda, et siiani pole ta piiksuvate mänguasjade vastu erilist huvi tundnud. Kass ikka päris nõrgamõistuslik ei ole ka, on aru saanud, et kui koerad söövad, ei tasu väga nende lähedale trügida ja et “koertega mängimine” tähendab tegelikult siiski Oskariga mängimist ja mõistlikud kassid pead Atule suhu ei suru. Hakka või arvama, et ehk ta tõesti pääsebki jaanuaris siit eluga.

Samas lahkub kassiga koos ka tema peremees, mis tähendab, et meil hakkab siin rohkem ruumi olema, sest vähemalt esialgu me uut korterikaaslast ei otsi. Sel aastal me K-ga teineteisele veel mingeid jõulukingitusi teinud ei ole, sest ei olnud veel nigu mingit õiget tunnet ühegi asja suhtes, ja nüüd, kui tuli välja, et Tanel ära kolib, mõtlesime, et teeksime iseendale hoopis kahepeale kingituse ja ostaks suurema voodi, sest noh, teate küll, suurem voodi ja suurem rõõm. Kuna ma olen veits koi, pean nüüd ainult veel paar päeva mõtlema, kas raatsin 370 eurot välja käia, sest just nii palju maksab SEE voodi, mis mulle PÄRISELT meeldis (tglt üks 700-ne oli isegi natuke lahedam, aga mulgi on veel mingi reaalsustaju alles) ja sellist, mis mulle ei meeldi, ma ju ei tahaks. Nii et pean tiba arvutama, sest nagunii tuleb mingeid uusi asju osta, sest Tanel võtab ju oma asjad kaasa, jättes meid hoolimatult (võiks isegi öelda, et egoistlikult ja südametult, ilmselt sisimas mõnitavalt naerdes) näiteks veekeedukannuta, ainult selle pärast, et see, mida me praegu kasutame, on juhtumisi tema oma. Muidu tundus 370 täiskomplekti eest täitsa okei hind, st teised asjad jäid ka üldiselt samasse hinnaklassi (ainult selle vahega, et teised ei olnud lahedad), aga nagu ma juba ütlesin, olen ma lihtsalt koi, kes peab saama natuke koitada, enne kui rahakotiraudu lõksutama hakkab. Rääkimata sellest, et kui Tanel riidekapi ka kaasa võtab, pean ma vist päriselt blogisse nilliva teema tegema ja küsima, kas kellelgi pole ehk ära anda: a) riidekappi, b) voodilauakest (sest kui ma peaks peeglit nihutama, pole mul ju ometigi enam kuskile kohvitassi toetada), c) juveele ja kalliskive (neist on mul viimasel ajal hirmus puudus, aga need meeldivad mulle NII väga) ja d) isiklikku hobust. See viimane võib olla ka kellegi teise isiklik hobune, eeldusel, et ta ei tea, et see minu juures on. Ma kohtleksin teda hästi ja annaksin talle porgandit ja leiba. Aga tõsiselt rääkides tekib mul suisa täiskasvanud inimese tunne niiviisi, kui asjad, mis mul kodus on, ongi minu omad (või vähemalt minu pere omad) ja ma ühegi teise tudengiga kodu ei jaga, vaid elan perega nagu “päris inimesed”.

Ahjaa, võib-olla ma edaspidi kirjutan, et ikka otsime uut korterikaaslast, mis võib tähendada, et me kas otsime uut korterikaaslast või siis on mul paranoiahoog peal ja ma leian, et peaksin enne puhkuseleminekut igaks juhuks blogisse kirjutama, et mu korterisse jäi lisaks kahele murdjakoerale maha Eesti poksikoondis, kes on end kõrvaltoas sisse seadnud. Teate ju küll, et Tartus on ebastabiilsed inimesed, kes käivad teistele postkasti sittumas, ma ei kavatse seda riski võtta. Rääkimata sellest, et kui blogi igavaks läheb, on alati hea, kui saab mõne üllatuskülalise sisse tuua. Näiteks võib ju juhtuda, et kurjad keeled räägivad, et üks teatud Nadia kavatsevat just Eestisse kolida, sest ta tahab siia demokraatiat tuua, aga pole siiani korterit leidnud.

Uhh, nii palju lõike sai, et isegi ütleks juba “tl;dr” ehk eestipäraselt “pikk jutt, sitt jutt”, nii et ma rohkem peale ei pane. Head ööd.

Kirjapanemata lugude raamat

Mängisin hiljuti üht mängu. Adventure’it. Tegelikult mängisin suisa mitut, üritades end vahelduseks veidi koguda ja hinge tõmmata, aga rääkida tahaksin just sellest, sest see oli nii huvitav, et isegi mina nägin kurja vaeva, et mitte walkthrough’d kasutada ja PÄRIS ise mängida. See jutt peaks tglt mängublogis olema, aga see on ajutiselt rivist väljas, sest MNC pani mingitel ajenditel vahepeal oma vanuseks kolm aastat, mille peale ta blogi ära blokiti ja teatati, et alaealistel ei tohi blogi olla, mistõttu ta peab saatma neile oma passi koopia, et tõestada, et ta tegelikult on täisealine. Asja konks seisneb veel selles, et nimi seal passis peaks olema Subor Nurk, nii et saab näha, kas meil õnnestub härradele selgitada, et nad võiks meie blogi tagasi anda või mitte. 😀

Igatahes. Mängu nimi on “Kirjapanemata lugude raamat” ehk minu versioonis “The Book of Unwritten Tales“, mis huvitaval kombel ongi selle originaalnimi. Huvitavaks teeb selle fakti see, et mäng anti esmalt välja Saksamaal ja saksakeelsena (juba aastal 2009), nii et ei tea, miks nad väljamaakeelset nime kasutasid. Aga oktoobri lõpus (st siis 2011) ilmus mäng lõpuks ka UK-s, keeles, mida mõistavad tunduvalt rohkemad, sellest sai hetkega samasugune hitt, nagu see Saksamaal on, ja seda võrreldakse (õigustatult!) “Simon the Sorcereri” ja “Black Mirroriga”. Esiteks on see mäng jube ilus. Ikka väga ilusa graafikaga. Teiseks on karakteri juhtimine lihtsaks tehtud – mäng on jagatud peatükkideks ja suuremal alal aset leidvate peatükkide puhul on alati ka kaart, st et sa ei pea nagu idioot pool tundi järjest vaatama, kuidas su tegelane jalutab, et kuskile kohale jõuda. Kolmandaks on lugu huvitav ja naljakas – no näiteks on seal roosade jänkusussidega SURM, kes on depressioonis, sest sellistes mängudes ei näita kunagi kellegi surma, mistõttu tal on vähe reaalset tööd. Neljandaks, asi pole LIIGA keeruline, näiteks näeb tühikuga kohe, mis ekraanil aktiivne on ja asjad, mida enam kasutada ei anna, ei jää aktiivseteks – samas on see siiski PIISAVALT keeruline, et huvi üleval hoida ja ajusid ragistada. Viiendaks ei käi mäng kogu aeg ühe ja sama karakteriga ja vahel peavad mitu karakterit omavahel koostööd tegema, mis teeb asja jälle põnevamaks. Ja ma tean, et lugu, kus gnoom peab esmalt kuskile sõrmust tassima ja seejärel koostöös haldjate ja inimestega maailma päästma, ei tundu väga originaalne, aga tegelikult teeb just intertekstuaalsus ja diskursustevaheline suhtlus* selle mängu huvitavaks. Tegijad on ise klišeedest täiesti teadlikud ja kasutavad neid enda kasuks ära, siit ka oluline sarnasus Simoniga. Kui üldse kritiseerida, siis seda, et lõpp oli veidi liiga lühike ja oleks võinud asjad selgemalt paika panna.

Aga nagu öeldakse, räägib üks video rohkem kui miljon sõna, nii et näitan teile hoopis esmalt mängu treilkat ja seejärel lõiku mängust, kus Wilburit tutvustatakse.

Kui see teile ikka ei meeldinud, ei tea te lihtsalt, mis on hea. Minule meeldis see igatahes väga ja mul on suisa kahju, et omal ajal rohkem saksa keelt õpitud ei saanud (peaks prantsuse keele õpiku nurka viskama ja saksakeelse asemele haarama), sest ka teine osa, “The Book of Unwritten Tales: The Critter Chronicles” (selle treilku on siin, saksakeelne) on saksakeelsena juba ilmunud, aga inglise keeles peaks ilmuma alles kevadel ja seegi info on hetkel veel kinnitamata. Critter oli minu jaoks muide uus sõna – tähendab lihtsalt “olevust” ja antud hetkel tähistab siis seda roosat/lillat karvast limapalli, kes esimese pildi peal ja treileris on.

Kuna tegu on tõesti väga hea mänguga, tuleb nüüd ka moraalilugemise osa. Inimesed on väga palju vaeva näinud ja teinud väga hea mängu. Samas on muidugi teised inimesed palju vaeva näinud ja teinud sellele heale mängule omakorda väga hea crack’i (räägitakse, mina ei tea sellest muidugi midagi), aga see ei ole praegu teemaks. Nii et kui teil on nii süda kui rahakott õige koha peal, laadige see mäng otse nende kodulehelt omale arvutisse (see on selle postituse esimese lingi all, aga olgu see siis siin ka teist korda – see link). Praegu on seal jõulusoodustus, nii et saate 20 prossa alet, mis tähendab, et mäng läheb maksma ainult 20 eurot (suisa 19.99 kui täpne olla). Lisaks saab ka sooduskupongi, millega järgmisest ostust 20 prossa alla saate, nii et kui otsustate ka järgmise mängu soetada, saate sedagi odavamalt. Kui teie süda või rahakott NII õige koha peal ei ole või arvate lihtsalt subjektiivsetel põhjustel, et ma teile pada ajan, siis tõmmake esmalt mäng alla (see on see link, mis täna panemata jääb), aga kui see ka teile väga meeldib, soovitan tõsiselt pärast mängimist ka selle soetamist kaaluda ja mängutegijaid solidaarselt toetada. Kui te kuulute nende hulka, kes arvavad, et piraatimine on inimõigus, siis laske samamoodi edasi ja lootke, et jõuluvana teile ka järgmisel aastal mõne kingi teeb. Hau.

* mis mõttes ma kasutasin praegu neid sõnu ainult selle pärast, et AbFabi pöörfi raamatuarvustuse (jutt siis Villu Parveti raamatust “Seks, vein ja kutsikad“) puhul nende sõnade puudumist kritiseeriti? Paradigmast ei rääkinud ma ju üldse

EDIT: NB! Mulle tuli meelde, et kuna ma pole oma mängublogis, võivad pooled lugejatest NOOB-id olla, nii et mainin igaks juhuks ära, et adventure tähendab sellist mängu, kus tegelased peavad lahendama erinevaid probleeme, et sihile jõuda. See omakorda tähendab seda, et tulistada ei saa, puu otsa ronida ei saa ja kellelegi vastu pead lüüa ei saa (klassikaliselt, on ka segatud stiile, aga antud hetkel ei räägi me neist, kui teid sellised asjad huvitavad, siis viimati mängitutest on parim ilmselt “Gemini rue”, kuigi ka seal oli kõmmutamist väga vähe). Õigemini sinu tegevus võib küll viia selleni, et kellelegi antakse vastu hambaid, nii et verd pritsib, aga klassikalises seiklusmängus ei juhi sina selle toimumise ajal karakterit, vaid seda osa näidatakse sulle siis videos. Adventure on üles ehitatud ajutööle, mis tähendab seda, et sa pead välja mõtlema, kust erinevaid vajalikke esemeid saab, mida kokku segada, et näiteks valge seen usutavalt kärbseseeneks värvida, kuidas kuskilt august võti kätte saada või ka näiteks, kuidas mingi imeliku mõistatuskoodiga uksi avada. Et mõistatuste lahendamine igavaks ei läheks, peab neid siduma tugev lugu. See lugu ei ole tugev, see on krüptium. Ja jah, ma viitasin praegu Supermehe päritoluplaneedi tugevaimale metallile, nii sees olen ma oma nohikumaailmas täna.

minu tütar

Ma olen jätkuvalt koerainimene

Meie pere uus elanik tekitab jätkuvalt hämmastust. Kohati on see nii sügav, et tekib küsimus, kuidas üks niivõrd loll (või lihtsalt lollilt järjekindel?) olend on üldse olnud võimeline õppima liivakastis käima, sest see eeldab ju seda, et ta mõistaks teatavat käitumise ja tagajärje vahelist seost. Üheski muus osas ei paista seda nimelt mitte kuskilt – vähemalt mina ei oska muul moel selgitada seda, et nii esimesel, viiendal, kümnendal kui kahekümnendal korral, kui ta avastab, et ma magan, ronib ta ilge hoo ja rõõmuga kohe mulle otsa (mida lähemale näole, seda parem, kui eriti veab, siis suisa pähe) ja hakkab seal küüntega mätsima. Iga kord on tulemuseks see, et vastavalt minu asendist tingitud haardeulatusele üritan ma teda röögatusega rabada ja minema heita. Kui see õnnestub, hiilib ta tagasi niipea, kui ma magama olen jäänud. Kui see ei õnnestu, jätkab ta tegevust nagu absoluutselt mitte midagi poleks juhtunud. Üks mu koertest on väikesena paar korda pahandada saanud mu ülesajamise eest (seda muidugi siis, kui tal pole vaja välja minna vms) ja teise koeraga pole üldse seda probleemi tekkinud. Kui Oskaril ka on vaja näiteks öösel välja minna (mida juhtub ehk paar korda aastas), jääb ta voodi ette seisma ja jõllitab mulle otsa, kuni ma ärkan, mitte ei mõtle, et hammustaks mind ninast. Voodisse saab siis, kui inimesed on ärganud ja inimestel on tuju neid voodisse KUTSUDA, mitte nii, et mõnel matsil tuleb järsku isu uksest sisse marssida ja voodisse karata. Eelmine kass, kes meil hoiukodus oli, oli üldse selline, et hakkas lihtsalt kõigest kõrist lõugama, kui ta leidis, et nüüd võiks söögiaeg olla, kunagi seitsme või kaheksa paiku hommikul.

Igatahes. Pika kauplemise peale on kass tavaliselt lõpuks nõus olema süles või jalgade peal. Ise tahaks ta aga alati ronida kas rinnale (no nii, et teda tuleks ühe käega hoida nagu sülelast) või õlale. Mõlemaga kaasneb see negatiivne aspekt, et esiteks tahab ta siis mätsida, küüntega muidugi, ja teiseks hakkab ta ühel hetkel mõtlema eksistentsiaalsete teemade üle nagu “Huvitav, kuidas ta reageerib, kui ma teda kõrvast hammustan?”, “Kui kiiresti mul õnnestuks mööda ta patse talle pähe ronida?” Viimati üritas ta näiteks mulle küünt huulde lüüa ja solvus, kui ma teda takistasin. No tõesti, ma pole näinud mitte ühtki sõbralikku koera, kellel tuleks inimese läheduses pähe proovida, kas tal õnnestub mind ka kõrvast hammustada. Läbi teki varvaste püüdmist mängime küll vahel, aga rangelt meie omal algatusel ja see lõppeb alati inimeste esimese keelamise peale.

Kui aga kass ikkagi saab aru, et nüüd temaga tõesti pahandati, lahendab ta olukorra traditsiooniliselt – üritades sitta tuju teistelegi edasi anda. Ehk siis üritades koeri rünnata. Mitte mänguliselt, sest seda nad teevad pidevalt ja ajavad üksteist taga, kuni üks osapool solvub või tüdineb. Enamasti tüdineb kass, kuna tema kipub olema see, kellele järjekindlalt piiksuvat Miki-Hiirt näkku surutakse. Oskar jälle on peaaegu hirmuhigiga kaetud, kui kass, kelle nimeks on muide (N)Eedi, oma nägu ja hambaid õrnusehoos vastu teda hõõruma hakkab. Päris rünnakukatse peale saab Eedi muidugi laksu ja visatakse toast välja – ja avaldub taas juba eelmainitud süüdimatus/lollus, nimelt kass hakkab ukse taga tegema häält, mida saab interpreteerida ainult ühtviisi. Umbkaudu ütleb ta:”Kuulge, te panite kogemata ukse mu nina ees kinni. Kuulge! Ma olen teisel pool ust! Laske mind nüüd sisse!” St ta ei saa üldse aru, et tegu võiks olla eesmärgipärase tegevusega, et ta veidi rahuneks. Kui teda ignoreerida, läheb ta Taneli tuppa (mis teoreetiliselt ongi ka tema tuba) ja kui Tanelit ennast kodus ei ole, hakkab seal lihtsalt märatsema, asju riiulitelt alla ajama ja muu meeldiva meelelahutusega tegelema. Ja kui ma ütlen “asju alla ajama”, ei mõtle ma mõnda pisikest asjakest, vaid suuri raamatuid ja paberipakke, mille liigutamiseks üks väike kass igatahes ka jõudu peab rakendama.

Ahjaa, lisaks on see kass lausa vaimustuses vetsupotist. Kui me tahame teda rõõmustada, teeme vetsuukse lahti ja tõmbame tema nähes vett, see on talle umbes nagu lotoga peaauhinna võitmine ja ta võib seda lõputult vahtida (ning üritab end iga kord inimestega vetsu kaasa pressida). Pesumasin on ka üsna huvitav, aga vetsupotiga siiski konkureerida ei suuda. Üldse on koerte ja kasside mängud täiesti erinevad. Esiteks on koertel siiski olemas nö on/off nupp, vähemalt kui neile seda õpetatud on, – neid on võimalik hetkega mängima meelitada ja kui öelda, et nüüd aitab, rahunevad nad uuesti maha. Teiseks nad teavad, et toas liigse märuliga ei mängita, nii et toas nad end nii käima ei tõmbagi ja piirduvad palli põrgatamise või Miki-Hiire piiksutamisega. Kui aga kass end juba ükskord aktsiooni ajab, rahuneb ta maha siis, kui on peaga korra kogemata vastu seina jooksnud või mõneks ajaks liikumatuks sunnitud. Kuna mina ei taha lööke peapiirkonda rakendada, lahendan mina sellise olukorra nii, et kui ta on parajasti rahustatav (st mingil määral siiski mõistuse juures), võtan ta sülle, nii et ta käpad jäävad ühe väikese teki sisse, ja teen samal ajal pai ja ajan rahustavat juttu. Kui ta aga päris terroristiks ära on läinud, aitab ainult see, kui ta veidi aega omaette saab olla (mis tihti tähendab enda tühjaks märatsemist). Üldse on kasside mängud teistsugused. Nad hakkavad lambist tühja koha pealt kimama ja tormavad mööda korterit, kuni ümber kukuvad või kuskile otsa põrkavad (minu koertest ei tee seda üksi olles pärast lapseiga kumbki, kahekesi ajavad nad jah väljas teineteist meelsasti taga, aga see on siiski mingil määral mõtestatud tegevus). Miki-Hiirega mängib ka Needi, aga see käib nii, et varitsetakse seda esmalt nurga tagant, siis joostakse kohale ja hüpatakse sellele kõrge kaarega raevukalt otsa, nii et piiks väljas, ja joostakse kohe peitu tagasi, et uuele ringile tulla. See kass kusjuures ei harrastagi “mängu”, mida on siiani mänginud kõik kassid, keda kohanud olen, sh mu esimene kass, kes muus osas oli väga rahuliku närvikavaga ja normaalse iseloomuga – mäng on selline, et keeratakse end diivani ääre alla selili ja siis hakatakse end hullumeelselt küüntega edasi tirima. Ilmselt siis väike karusselliefekt vms.

Tõesti, minu jaoks on täiesti arusaamatu, et ühel loomal puudub täielikult sotsiaalne mõtlemne ja teda üldse ei koti teda ümbritsevate seisukohad. Koertel on siiski mingi loogika ja nad saavad aru, et kui viis korda on laualt küpsise varastamise eest laksu saadud, siis ilmselt tuleks see laks ka kuuendal korral ja järelikult tasub kas mitte vahele jääda või siis laksu puhul mitte solvuda (no ja muidugi moosisest ja küpsisepurusest näost hoolimata teha nägu, et tema pole võtt). Kassi, kes parajasti lauale ronib, huvitab käsklus “maha” ainult siis, kui ütlejal on parajasti käes veeprits ja ta end pritsimiskaugusesse liigutab. Või kui seda piisavalt korralikult ja hirmutavalt käratatakse. Vastasel juhul võid sooja õhku välja ajama jäädagi. Ja teda ei huvita ka koerte arvamus, kuigi koertel on suured hambad ja ma julgen pakkuda, et kumbki neist on temast ca kümme korda raskem, sest vaevalt ta üle kolme kilo kaalub. Ükspäev pidin ehmatusest ümber kukkuma, kui käsutasin koerad poole söögi pealt tagasi istuma, sest mul tuli meelde, et tahtsin neile konservi ka juurde anda – ja kass vaatas koridorist, et “Ohhoo, konserv” ja asus lihtsalt kausside poole teele, nii et ma põhimõtteliselt röögatasin koertele loasõna, et nad kohe sööma hakkaksid ja saaksin ise piisavalt varakult kassi blokeerida. Muus osas võivad nad ju viisakad olla iga külla tulnud kassi vastu (kuigi esimesed kolm päeva limpsas Atu teda vaadates iga kord poolmõrtsukapilguga keelt*), aga oma toidukaussi kaitsevad nad enamasti kohe, kui on väikseimgi oht, et kellelgi teisel peale meie selle vastu mingi huvi on ja kass oli parajasti alles teist päeva meil külas. Nii et alalhoiuinstinktiga tundub tal kehvasti olevat. Mitte ei tea, kas nad elavadki terve oma elu selliste poolemeelsetenana ära, sest ta peaks vanuse poolest juba täiskasvanud olema. Venemaal olevat ühel mehel kasside tsirkus, see sama, kust Kitekati kuulus “parkuurija Bobo” pärit on, kuidagi nad neid järelikult ikkagi treenivad.

Nii et ma jään ikka koerte juurde, nende käitumine allub vähemalt mingitele loogilistele alustele, arvestab minuga ja ei ole hullumeelne. 😀

* täies mahus avaldub mõrtsukapilk siis, kui ta näeb tibusid, küülikuid vms

Täna räägib pime lennukijuhtimisest

Ehk siis teisisõnu räägib Rents kasvatusest. Või noh, tegelikult mitte otseselt kasvatusest, sest nüüdseks on psühholoogid juba üsna ühel meelel, et kasvatus mõjutab laste arengut geenide ja keskkonnaga võrreldes imevähe – sellest on vist isegi siin blogis veits juttu olnud. Aga sellest ei ole, et nüüdseks on teadlased üsna ühel meelel ka selles, et see, mis ei tapa, teeb nõrgemaks. Näiteks siit artiklist saab seda lugeda.

Koertesse puutuvaga olin ma kusjuures kursis – koerandusringkonnas on üsna üldteada, et tänavakoerast ei saa kunagi politseikoera, sest ta pole piisavalt stabiilne, karm elu jätab psüühikale oma jälje. Rääkimata sellest, et neid hakatakse üsna varakult treenima, aga fakt on see, et kõige paremad, julgemad ja usaldusväärsemad koerad tulevad neist, kes on sünnist saadik kasvanud armastavas ja usaldusväärses keskkonnas. Koer, keda peremees pidevalt peksab, võib küll sissemurdjat rünnata, aga ta võib rünnata ka oma pere last, sest ta ei ole lihtsalt stabiilse närvikavaga.

Inimesed kipuvad ka vaimsetesse läbielamistesse suhtuma nagu trenni. Trenn teeb meid ju tugevamaks, see on tõsi, – aga unustatakse ära, et tugevamaks teeb meid ainult mõõdukas treening. Kui ikka korra mingi lihase ära rebestad, siis lihaskude enam ei taastu, see asendub sidekoega ja konkreetselt selles kohas enam samasugust elastsust ei saavuta. Sama on kasvõi õppimisega – kui õpid endale sobivama koormusega, paraneb mälu ja tekib õpiharjumus ja võib aja jooksul koormust suurendada jne. Aga kui üks kord üle õpid, on tulemuseks närvivapustus, mälu on edaspidi veel kehvem ja õpikut nähes tahaks oksele hakata. Kui nüüd rääkida PÄRIS stressist, siis need, kes on pääsenud vangilaagrist või üle elanud vägistamise, võivad küll olla tugevad, aga nad on tugevad HOOLIMATA üle elatud sündmustest, mitte nendest tulenevalt – ja kui järsku elekter ära läheb, on just nemad suurema tõenäosusega need, kes ehmatusest püksid täis lasevad.

Kuidas see kasvatusega seostub? Täpselt nii palju, et mulle hirmsasti meeldis see osa artiklist, kus selgitati, et inimesed saavad lapsekasvatusprotsessist tavaliselt valet pidi aru ja eeldavad, et head lapsed tähendavad seda, et vanemad on lapsi hästi kasvatanud – tegelikult on “head lapsed” üldiselt lihtsalt rahulikuma iseloomuga ja lihtsasti suunatavad, tihti ka hea peaga ja tekitavad seega vanemates illusiooni sellest, et nad on suurepärased lapsevanemad. Samas kui kehvema iseloomuga ja kõva peaga laps tekitab vanemates tunde, et nad on täielikud läbikukkujad, kuigi nad ei saaks nagunii suurt midagi ära teha, kui võimalikult turvalise kasvukeskkonna võimaldamine välja arvata. Tšill, keskmised inimesed võivad rahulikult vabalt võtta, pole vaja häbeneda ja pole põhjust rusikaga rinnale taguda, olenemata sellest, milliseks lapsed kasvanud on, vähemalt iseloomu mõttes.

elust. lihtsalt. ei ole plagiaat

Mingi titt hakkas täna poes röökima. Vanem õde (mitte just oluliselt vanem, aga siiski) kannatas natuke ja siis röögatas ise:”EMA! PANE TA KINNI!” Nii palju siirast usku oma ema kõikvõimsusesse. 😀

Üks tiba juba suurem mittetitt tuli aga minu käest kehvas eesti keeles küsima, kuidas pesumasinat kasutatakse, sest tal olevat vaja tekki pesta. Tõstsin pilgu, rabasin tooli käetugedest kinni, et mitte maha libiseda ja poleks ma paar aastat liiga vana ja juba võetud (he put a ring on it), oleksin vist naeratades öelnud, et mis sa nüüd, anna see tekk siia, ma pesen ise selle käsitsi ära. Kas teen ehk võileiba sulle, kuniks sa ootad?

Aga kuna ma olen korralik naisterahvas, läksin ma hoopis temaga kaasa, aitasin tööle panna pesumasina, mida ma ise ka varem kasutanud polnud (mis oli tegelikult imelihtne, sest vastav info on suuremas osas märkidega ja väiksemas osas ingliskeelne, nii et ma tahaks teada, kuhu kaob see poiste paljukiidetud tehniline taip kohe, kui jutt käib pesumasinast või triikrauast vms?) ja rääkisin terve selle aja ülipõnevat juttu sellest, et ega ma ka seda masinat kasutanud ei ole, aga kui keeruline see ikka olla saab. Eesti keeles muidugi, nii et ega ma ei tea, kui palju ta aru sai, aga igatahes naeratas viisakalt ja suisa rääkis vastu. Tore, et nummisid noormehi on ka ikka ilmas, lisaks mõnele tädile, kes ilmselt juba sünnib frigiidse mõrrana ja saabki oma ainsa rahulduse pidevast vigisemisest. Ka sellistega on mul on olnud au viimastel päevadel tutvuda. Aga jah, ilusad noored inimesed teevad rõõmsaks, pole ime, et nii paljud neid endale ostavad.

Filmibloginduse nurk: “Vampires suck” võib küll olla “Scary movie 5” ja ongi, aga seda ei saa sellest hoolimata mõne “Politseiakadeemia” sama suurt numbrit kandva osaga sassi ajada. Nii madal hinne on pigem tingitud sellest, et see on Edwardi ja Bella fännid närvi ajanud. Ärge saage valesti aru, see ei ole mingi šedööver, aga ei ole ka oluliselt kehvem kui teised sama sarja filmid, odavaks meelelahutuseks pärast tööpäeva sobib küll.

Pilt on siit.

Ma ei saa Inna-Katrin Heinast ei üle ega ümber

Tõesti ei saa ja asi pole tema suures kehakaalus. Ma ausalt öeldes ei teagi, milline ta välja näeb ja kui suur ta on, aga tema artikleid lugedes on ikka ette tulnud olukordi, kus ma kahe käega peast kinni võtan ja oma avastusi teiegagi jagan. Elu24-s see mind ei häiri, see ongi ju selline peldikusein, kus inimesed vabal ajal lällavad ja keegi ei otsigi sealt tõsiseltvõetavat ajakirjandust, aga vahel pannakse ta mingi ime läbi ka PÄRIS artikleid toimetama ja see on ikka ulme, mis sealt siis välja võib tulla.

Täna näiteks usaldas keegi hullumeelne talle Põhja-Korea sündmustest rääkiva artikli, kus pärast usinat toimetajatööd ilutsevad näiteks laused:

“Põhja-Korea juht, 69-aastane Kim Jong-il suri möödunud nädala laupäeval ning suure tõenäosusega saab tema mantlipärijaks ta  noorim poeg Kim Jong-un. […] Kim Jong-il oli 38-aastane, kui ta oma isa Põhja-Korea riigi asutaja Kim Il-sung`il järel 1994. aastal võimule sai.”

“Kim Jong-un on 30. eluaastates ning tema kohta teatakse üsna vähe, edastab AFP.”

Olgu, ma võin mõista seda, kui ajakirjanik usaldab liigselt teisi ajakirjanikke ja ei tule selle peale, et uue valitseja vanus läbi guugeldada (sest tegelikult on poisil 30. sünnipäevani ikka paar aastat aega), aga esimeses tsitaadis olev vasturääkivus võiks ühele täiskasvanud inimesele ju niisamagi silma paista. No ma tõesti ei saa aru, kas artikli avaldamise kiirus on olulisem kui selle sisu? Võiks ju pühendada see paar minutit, et kalkulaatori peal aeglaselt oma kunstküünekesega tippides teada saada, kui reaalne see on, et 94. aastal 38-aastaselt võimule saanud mees tänaseks 69 täis oleks. Aga ega iial ei või teada, ehk neil seal maade ja merede taga arvutataksegi teisiti.

Komadest ja muust sellisest ma täna ei räägigi, ei ole mõtet asju vaese tüdruku jaoks liiga keeruliseks ajada.

Jõuluvana on tropp

Vaatasime peatselt saabuvate jõulude puhul eile temaatilist filmi nimega “Jõuluvana on tropp” või otsetõlkes “Jõuluvana on prügi” (“Le père Noël est une ordure“), 1982. aasta prantsuse komöödia. Ei soovita, sest tegelased on küll hästi tehtud täiesti absurdsed tüübid, aga lugu ise läheb selliseks liiga totakaks. Naljad on natuke liiga lollakad, nagu imelikku ameerika komöödiat vaataks, ainult et ka naisnäitlejad on koledad. Ainsad ilusad tegelased selles filmis olidki vist tädi, kes kellelegi ei meeldi, ja transvestiit, need kaks nägid normaalsed välja.

See pilt, mis mul üle-eelmises postituses oli (ja mille ma lõppu uuesti panen, ega küll küllale liiga ei tee), on kusjuures samast filmist, see jäi mulle silma, sest minu meelest näeb see tüüp selle pildi peal hämmastavalt meie tuttava Peetri moodi välja. Peeter ise ehk sellega ei nõustuks, aga siiski.

Boondock Saintsi Teise osa vaatasime ka ära. Kui esimene osa oli lihtsalt märul, kuigi ka sellisena okei, siis teine osa tundus olevat midagi koomiksistiilis dialoogiga (ja ka muude elementidega) märuli paroodia sarnast. Kui seda selle taotlusega vaadata, on see täitsa äge, tavalise märulina jääks see täielikuks klišeeks ja kõik, kes arvavad, et Machete on tõsiseltvõetav, aga kehv märul, vihkavad seda ka. Aga olgu ära öeldud, et mõlemad neist on IMDB-s muuhulgas ka komöödiana kirjas. Samas, kõike, kus mängib Billy Connolly, on kohe lihtsam satiirina võtta. No ja lisaks on üks peaosalistest Norman Reedus, kes mulle hirmsasti meeldib.

Ja muide, meil on nüüd kodus kass. Tunduvalt julgem, kui see, kes meil muidu külas käis, ei jookse Oskari eest ära ega midagi ja julgeb vajadusel temast isegi mööda minna, nii et võib loota, et ehk neist saavad suisa sõbrad, kui juba esimene päev nii lootustandev on. Mulle igatahes see kass meeldib, selline julge olemisega ja asjalik ja suur, aga mitte paks.