faith · movies

tundub, et läheb tihedaks blogimiseks

Ütlesin küll paar päeva tagasi, et tulin ainult üheks vahetuseks tööle, aga selgus, et valetasin – pakuti võimalust detsembris 20 päeva töötada ja jaanuaris peaaegu kuu aega järjest.  Kuna mul on mõned ekstravagantsed harjumused (näiteks söömine) ja mulle meeldib vahel spontaanselt kulutada (näiteks maksan üsna tihti elektriarvet), otsustasin selle pakkumise vastu võtta – lootes samal ajal pisut, et kui pean nagunii öösiti üleval istuma, saavad ehk ka mõned kodutööd tehtud. Naiivitar. Aga blogi hakkab kindlasti vohama nagu vähkkasvaja. Ja hakkan tegema meeme teemal “osta toitu kogu ööks – söö kõik korraga ära”. /Btw, kell on kohe seitse, peaks vist sööma/

Kuna selles konkreetses kohas pole ma varem töötanud, pidin lühikese koolituse ka läbima. Põhiliselt sain teada, kuidas pisikeste tangide abil edukalt jalgrattalukke avada – ma olen alati hinnanud seda, kui töö juurest ka elulisi oskusi kaasa saab, mis tulevikus marjaks ära kuluvad.

Muus osas vaatasin eile “Underworldi” kolmandat osa, mis on tegelikult hoopis esimene (no nagu “Starwarsis”, teate küll, et enne vaatad olevikku ja siis minevikku, järgmisel aastal tuleb “Underworldi neljas osa ka, kus tulevikku näeme). Täitsa hea oli, need osad on üsna sarnase tasemega, ei ole veel tekkinud tunnet, et vaatan “Politseiakadeemia” viiendat osa. Igatahes, vaatasin seda neegripoissi, kes pildil on ja mulle tundus, et ma olen teda kuskil mujal näinud (ja kuulnud, tal on hästi meeldejääv hääl – siin näiteks on intervjuu, kus ta filmist räägib), nii et guugeldasin teda ja sain teada, et ta nimi on Kevin Grevioux.

Ega sealt midagi üllatavat ei tulnud, poisil on näost ja kehahoiakust näha ju juba, et ta on nohik. Nimelt õppis ta esmalt mikrobioloogiat (kõrvalerialadeks keemia ja psühholoogia) ja seejärel asus magistriõppes geenitehnoloogiat õppima, kus võttis kõrvalerialadeks kinematograafia ja stsenarismi. Magistriõpe jäi tal siiski lõpetamata, sest ta otsustas juba pärast esimest semestrit, et kirjutamisega ta tahabki tegeleda, kolis Los Angelesse ja kirjutas “Underworldi” (ja veel üht-teist) ning hiljem tegi ka selle koomiksi. Koomiksifänn on ta suur, ta isiklikus kogus on üle kümne tuhande koomiksi.

Nojah, nagu ma juba ütlesin, kõike seda oleks võinud juba ta välimuse järgi öelda. Inimesed on ikka nii etteaimatavad.

Mis siis veel? Tegime ükspäev ise munalikööri. Peaaegu nagu päris, kui välja arvata, et jätsime panemata kaks väikest koostisosa –  rummi ja viski. Tean ise ka, kui feil see on, sest need peaksid joogist pea poole moodustama, aga Adam ei ole alkoholisõber ja mina olen magusasõber, nii et ma ei hakanud streikima.

Ja tundub, et mul veab ja leidsin praktikakoha. Yay!

Lõpetuseks – ma ei jaksa ise nii koledal teemal kirjutada, nii et panen siia lihtsalt ühe blogi lingi. Nimelt kirjutab vastne isa Eesti tasuta arstiabi miinuspoolest ehk siis sellest, kuidas nende palatisse pandi üks asotsiaal oma lapsega (blogija naine tõsteti küll kaebamise peale teise palatisse ümber), keda külastab pidevalt lapse isa, kes muuhulgas desinfitseerib end hoolikalt enne lapse juurde minekut. Seespidiselt, sest haiglas saab igaüks ju võtta desinfitseerimisvahendit, mis koosneb pea kolmveerandi osas alkoholist. Võrdsus oma räigeimal kujul.