interpreteerime

Naljakas, kui erinevalt inimesed uudiseid mõistavad. Üks mu kooliõde luges seda artiklit ja pani Facebooki üles lause:”Of the 3,793 women surveyed, 47 percent of the women who lost their virginity during their teen years divorced within 10 years of getting married.” Ehk siis väga lühidalt öeldes, et pea pooled uuritud naistest, kes olid teismeeas süütuse kaotanud, lahutasid abielu esimese kümne aasta jooksul pärast pulmi. Okei, ma saan aru, et tehniliselt on see korrektne, aga ma ei ole päris kindel, et see lause sobib kokku võtma artiklit, mis räägib sellest, et kõrgem lahutusprotsent kehtib ainult teatud tingimustes (näiteks kui tüdruk polnud tegelikult seksiga päris nõus, aga ei julgenud ei öelda, mis 16aastaste puhul on ilmselt tsipa sagedasem kui 30aastaste puhul) või on tingitud sellest, et need, kes ei pea patuks seksi enne abielu, ei pea patuks ka abielu (USA-st käib ju jutt). Ta on vist usklik ka, nii et talle vist tundub loogiline see, et tiinekad eriti ei abiellu, aga abielueelne seks on ju paha-paha, aga mul on siiski raske on uskuda, et 19aastaselt süütuse kaotanu väga hirmus patune oleks – aga see on juba vana tõde, et inimene suudab tekstist omandada ainult selle informatsiooni, mis on kooskõlas tema seniste seisukohtadega ja lugeja/kuulaja isiklike seisukohtadega vastuollu mineva  info kohalejõudmine on raskendatud.

Näiteks. Lugesin ka üht teist artiklit. Artiklit, kus on muutmata kujul avaldatud 19aastase sõduri kirjad Afghanistanist koju emale. Koju see poiss enam ei jõudnudki ja emale jäid mälestuseks kirjad. Tegu vist kõige noorema sealkandis hukkunud inglise sõduriga. Tõesti, ma lugesin neid kirju ja ainus asi, mida ma nägin, oli see, kui loll ja naiivne see poiss oli. Et ta ei osanud oma emakeeles korralikult kirjutadagi ja et ta unistas Amsterdami lõbutsema minekust, kui ta kuus kuud täis saavad. Võib ju öelda, et oli meelega valitud just sedasorti poiss, aga kui palju mõistlikum üks 19aastane ikka olla saab. Ja sellised on sõjas, võitlevad Ameerika vabaduse või demokraatia eest. Nö Ninataga koolkond ja teised sõjardid loevad siit kindlasti midagi hoopis muud välja. Ninataga ise enam ei blogi ka, nii et ta ei saa öelda, et tegu oli väärika MEHEGA, kes suri auväärselt ja kes kaalub iga kell üles kõik kõrge eani elavad teadlased (kuigi iseenesest on see suhtumine paradoksaalne, tuumapommi leiutas ju ka teadlane, nii et ilmselgelt võib sõjatehnikale pühendunud teadlane kaudselt tunduvalt rohkem vaenlasi maha võtta, kui üks sõdur, kuigi ta asub füüsiliselt mujal). Mingi põhjendus peab neil ju olema, et selgitada, miks see nii hea mõte on.  Nojah, keeruline on see elu.