Naljakas, kui erinevalt inimesed uudiseid mõistavad. Üks mu kooliõde luges seda artiklit ja pani Facebooki üles lause:”Of the 3,793 women surveyed, 47 percent of the women who lost their virginity during their teen years divorced within 10 years of getting married.” Ehk siis väga lühidalt öeldes, et pea pooled uuritud naistest, kes olid teismeeas süütuse kaotanud, lahutasid abielu esimese kümne aasta jooksul pärast pulmi. Okei, ma saan aru, et tehniliselt on see korrektne, aga ma ei ole päris kindel, et see lause sobib kokku võtma artiklit, mis räägib sellest, et kõrgem lahutusprotsent kehtib ainult teatud tingimustes (näiteks kui tüdruk polnud tegelikult seksiga päris nõus, aga ei julgenud ei öelda, mis 16aastaste puhul on ilmselt tsipa sagedasem kui 30aastaste puhul) või on tingitud sellest, et need, kes ei pea patuks seksi enne abielu, ei pea patuks ka abielu (USA-st käib ju jutt). Ta on vist usklik ka, nii et talle vist tundub loogiline see, et tiinekad eriti ei abiellu, aga abielueelne seks on ju paha-paha, aga mul on siiski raske on uskuda, et 19aastaselt süütuse kaotanu väga hirmus patune oleks – aga see on juba vana tõde, et inimene suudab tekstist omandada ainult selle informatsiooni, mis on kooskõlas tema seniste seisukohtadega ja lugeja/kuulaja isiklike seisukohtadega vastuollu mineva info kohalejõudmine on raskendatud.
Näiteks. Lugesin ka üht teist artiklit. Artiklit, kus on muutmata kujul avaldatud 19aastase sõduri kirjad Afghanistanist koju emale. Koju see poiss enam ei jõudnudki ja emale jäid mälestuseks kirjad. Tegu vist kõige noorema sealkandis hukkunud inglise sõduriga. Tõesti, ma lugesin neid kirju ja ainus asi, mida ma nägin, oli see, kui loll ja naiivne see poiss oli. Et ta ei osanud oma emakeeles korralikult kirjutadagi ja et ta unistas Amsterdami lõbutsema minekust, kui ta kuus kuud täis saavad. Võib ju öelda, et oli meelega valitud just sedasorti poiss, aga kui palju mõistlikum üks 19aastane ikka olla saab. Ja sellised on sõjas, võitlevad Ameerika vabaduse või demokraatia eest. Nö Ninataga koolkond ja teised sõjardid loevad siit kindlasti midagi hoopis muud välja. Ninataga ise enam ei blogi ka, nii et ta ei saa öelda, et tegu oli väärika MEHEGA, kes suri auväärselt ja kes kaalub iga kell üles kõik kõrge eani elavad teadlased (kuigi iseenesest on see suhtumine paradoksaalne, tuumapommi leiutas ju ka teadlane, nii et ilmselgelt võib sõjatehnikale pühendunud teadlane kaudselt tunduvalt rohkem vaenlasi maha võtta, kui üks sõdur, kuigi ta asub füüsiliselt mujal). Mingi põhjendus peab neil ju olema, et selgitada, miks see nii hea mõte on. Nojah, keeruline on see elu.
Pärdikute päevaraamat 
Ma lugesin su lingitud artiklit ja mõtlesin, et inimelu kaotus on ikka traagiline.
Grammatika oli sel poisil kohutav ja naiivne oli ta ka, aga ma olin siiski kurb neid kirju lugedes. Kurb selle pärast, et see poiss pidi surema kuskil võõras sõjas võõras riigis. Kurb nende vanemate pärast, kes kaotasid lapse ja kurb kõikide selle poisi lähedaste pärast. Ja eriti kurb kõikide nende inimeste lähedaste pärast, kelle uksele koputatakse uudisega, et nende laps, abikaasa, isa on hukkunud.
Nõus. Ma mõtlesin selle grammatika ja naiivsusega rohkem seda, et see poiss ju tegelikult ei saanudki ju tõenäoliselt lõpuni aru, mis toimub. Sellises vanuses noortele äksi täis poistele ei jõua ju ükski oht tegelikult kohale.
või siis nende pärast, keda see poiss tappis. ka kurb.
Kui ta moslemeid tappis, siis nemad saavad vähemalt kohe Allahi manu ja pole neil häda midagi. Nende sugulastel on jama küll, aga vähemalt on neil teadmine, et “langes kangelasena pühas sõjas”, mitte nagu sellel Briti emal, kelle poeg langes mõttetult raha eest madistades.
Kangelasteks nimetavad neid pooltooreid inimesi, kes saavad surma võõras sõjas poliitikud, kes neid sinna saadavad. “Teie poeg hukkus maailmarahu nimel, võitluses Eriti Pahade Inimeste vastu” kõlab ju palju viisakamalt kui “ups, kurat, meil on hädasti just sealt riigist naftat vaja, kus teie poeg miini otsa astus. Kas teil on ehk mõni poeg veel, äh?”
(Guugeldasin, et lisada mõni sõjasurma foto. Ei saa, ei saanud hakkama. Linkimisega nimelt)
Need noored tükkideks kistud nagad ei oleks ise ju sõtta tikkunud, enamik neist vähemalt mitte. Kellelgi on vaja midagi, mida ta heaga ei saa ja ise vägisi võtta ei jaksa. No aga rumalaid noori mehi on ju riiulis virnas…
Teemasse veike laul. Embeddida justkui ei osanud.
Mõtlesin paar päeva tagasi, et praegu on Lähis-Ida ja Kesk-Aasia sõjad osalt samas funktsioonis (kuigi mitte sellest alguse saanud), mis keskajal ristisõjad – Lääs sai oma sõjahimulised jalust ära sõdima saata, kodumail oli selle võrra rahulikum. Ega pärast ristisõdade äralangemist kaua ei läinud, kui Saja-aastane sõda lahti läks. Kohe, kui lõppes see ja inglased ei saanud oma sõdijaid enam Prantsusmaale komandeerida, tuli Inglismaal Rooside sõda.
“funktsioonis” all mõtlen ma seda, et annab sama tulemuse, isegi kui ajendid on muud.