Nii ongi ju

olen vist vanaks jäänud

Mörr-mörr, unerütm on paigast ära. Nädalas on ainult üks öine vahetus, aga minu jaoks tähendab see ikka seda, et olen iga öö ca viieni üleval ja kui päeval ära vajun, siis magan nagu tank. Üles ärkan siis, kui K pärast kolmandat äratamiskatset mu istuli tõstab ja suvalist juttu podiseb, kuni ma vastama soostun. Muidu ei olekski nigu midagi, ega vahet pole, millal ma magan ja millal ma ärkvel olen, päevavalgus on nagunii ülehinnatud, aga teatud päevadel peaks nigu koolis ka käima. Ja eriti teravalt annab tunda see, et kui ma paar aastat tagasi sama tööd tegin (kusjuures öiseid vahetusi oli siis nädalas mitu, 2-4) ei mõjutanud see üldse mu unerütmi. Ühe päeva magasin maha ja siis läks elu samas tempos edasi. Praegu vaatan noori tuttavaid, kes hommikul kella kuueni joovad ja siis otse tööle lähevad, nagu hullumeelseid – isegi kui mul on järgmisel päeval vaba päev, tahaks ikka kolme paiku koju magama minna (st siis kui unerütm paigas on, praegu võiks vist hommikuni kolistada). No ja üldse, mis sinna baari kogu aeg ronida, päeval saab ka ju lõbutseda. Trennis on ju tore käia ja varsti saab lumelauaga sõitma ja lihtsalt söömas käia on ka tore ju. No ja teleka ees pikutada ja dipikastmega porgandit sisse ajada on ka mõnus ju. Fossiil olen vist, jah?

Mul ei olekski kõige selle vastu midagi, kui sellega kaasneks see üldtuntud kosmiline tarkus. No teate küll, et saad vanaks ja järsku TEAD. KÕIKE. Saad noorematele näpuga viibutada ja diibilt elu põhialuseid selgitada. Ma väsin lihtsalt kiiremini ära, aga ega ma selle arvelt targemaks küll ei ole saanud. Sama lolli juttu ajan nagu alati, lihtsalt vähe rohkemates keeltes. Kui keegi küsiks mu käest, mis on elu mõte, siis ma vastaks vist, et let’s hope there will be cake. Ma mõtlesin, et ühel hetkel olen vana (kuigi ei arvanud, et see nii kähku juhtub) ja hakkan lihtsalt varrukast pilduma vähemalt sama häid raamatuid nagu Terry Pratchett. Sest ta on ju vana, eksole. Jagab elukogemust. Aga kus on minu kosmiline tarkus? Elukogemus, mis paistaks välja enamas kui selles, et ma võin rääkida sellest, kuidas ma Euroopas hääletades olen perverte ähvardama pidanud, ja samal ajal irvitada, et lõbus oli ikka? Kasvõi oskus end tööle sundida? Kus need kõik on?