Kas ma olen ainus, kellele tundub vahel, et meestel on mingi oma keel? Ja see on tunduvalt sõnaahtram kui naiste oma. Näiteks tänane näide. Oleme köögis, külla tuleb Peeter. Minu teinepool ütleb järsku:”Muide, Rents läheb täna õhtul tööle. [Paus] Robert tuleb ka läbi.” Peeter mõtleb pisut ja vastab:”Hmm… Huvitav, minu naine on ka linnast ära. Eks siis õhtul näeb.”

Ma ei ole küll päris kindel, aga ma arvan, et kavas on läbu, mis kestab jõuludeni, hooramaja külastus ja ehk ka pangarööv. Paari nädala pärast saan neid politseiga taga otsida.

Aga selle eelmise postituse kirjandusepildiga seoses – jaa, ma olen küll ka metsik raamatufänn, aga vahel ajab ikka närvi ka, et raamatud ja filmid tekitavad illusiooni sellest, et äkki kuskil ongi päriselt olemas ilus imeline põnev elu, kuigi mõistusega saame me kõik aru, et piraadilaeval jääksime me merehaigeks, lollid meremehed hakkaksid kolme päeva pärast närvidele käima ja olukorras, kus me ise peaksime mõõga rabama ja oma suguvõsa ja kalleid külaelanikke kaitsma ratsutama, oleks elu ikka kallis, isegi välipeldikut ei oleks, söök oleks kesine jne jne jne. Aga raamatutes ja filmides tundub see alati nii lahe. Isegi kui Pratchett sõna otseses mõttes seda mõnitab ja räägib sellest, kuidas Rincewind ja teised võlurid arvavad, et “seiklus” on sõimusõna ja unistavad igavast elust, tunduvad need seiklused ikka nii meelitavad ja toredad. Petuskeem, kogu me aju on petuskeem.

Aga kursaõde, kes siin ühikas elab, laenas mulle kaussi, nii et ma hakkan nüüd endale toorsalatit segama. Hüvasti pekk! (Seda viimast lauset lugeda teeseldes, et mul ei ole kotis ka saia ja veremaiku, ptüi, merevaiku)

P.S. Väikevend küsis minu käest, miks ma ikka veel kooliga jaman, kui ma lõpuks ometi olen oma võimetele vastava töö leidnud (=saan palka selle eest, et iga nelja tunni tagant mööda maja jalutan). Jaa, pere toetus on tõesti oluline.