päeva sõna

Iga keele omandamine tähendab möödapääsmatult ka sõnavara suurendamist. Kuna ma siin muudkui vigisen, mõtlesin järele vaadata, kuidas minusuguste kohta öeldakse. Ja voilà!

Vigiseja – pleurnichard/e

Vigisev mõrd – une sale petite pleurnicheuse

peast soe

Mu isiklik lollus ajab mind vahepeal nii närvi. Suhtlen praegu Facebookis ühe poola sõbrannaga, sest mu ema sai seoses tööasjadega Poola maksuametilt* kirja ja neil pole firmas kedagi, kes poola keelt oskaks, sest tegelikult nad otseselt Poolaga mingeid asju tavaliselt ei aja ja rahvusvahelistel üritustel teatavasti poola keel päris lingua franca ei ole, kuigi poolakatele endile niiviisi mõelda meeldiks. No ja mind tõesti ajab närvi see, et Agataga prantsuse keeles suheldes ei ole mul mingit probleemi, lobiseme ja teeme nalja – ja kui koolis Benjamin või Clotilde midagi küsib, siis ei tule mul meelde isegi see, kuidas öelda, et “Minu nimi on Reena”. Ja ma ei liialda, mul lähevad päriselt ka kõige lihtsamad sõnad meelest ära, kuigi pingevabas õhkkonnas võin ma vabalt vestelda. Ja siis tuletavad sellised vestlused mulle meelde, et oi, tegelikult ma oskan ju prantsuse keelt, quelle surprise! Sõbranna, muide, kelle emakeeleks on poola keel, pidi käima oma vanematega konsulteerimas, et sellest kirjast aru saada. Tundub, et neil on ka juriidiline keel mingi hoopis omaette ooper.

* Kirjas oli muuhulgas ära mainitud ka see, et kuna poola keel on nende riigikeel, suhtlevad nad ainult poola keeles. Nagu wtf. Ainus rahvus, kes võiks veel tulla sellise lolluse peale, et saata tänapäeval välismaa firmale, kellega neil tihedat kokkupuudet pole, lambist omakeelne kiri, ongi minu meelest prantslased. Venelased muidugi ka, aga meie asukohta arvestades ongi nii vene kui inglise keel nö rahvusvahelised keeled, igas firmas on piisavalt inimesi, kes nii inglise kui vene keelest aru saavad, nii et venelastel oleks tõesti mõttetu hakata kirju inglise keeles saatma. Aga kui tegu poleks maksuametiga, siis ma tõesti soovitaksin saata neile see kiri tagasi koos eestikeelse märkusega “Tere! Saatke see kiri palun meile mõnes rahvusvahelises keeles (mandariini, inglise, hispaania, vene) uuesti. Ette tänades siiralt teie eestlased.” Aga maksuametiga kipub muidugi see jama olema, et neil nalja ei mõisteta ja midagi uuesti ei saadeta.

P.S. Panin ükspäev igavusest google’i otsingusse stupid french, et näha, mis ma vastuseks saan, ja avastasin, et Prantsusmaa miljonimängus oli mees, kellelt küsiti, kas ümber Maa tiirleb Päike, Kuu, Veenus või Mars. No okei, sellest saan ma veel aru, et üks mees oligi rumal ja seda vastust ise ei teadnud, aga ta palus publiku abi ja rohkem kui pooled vastasid, et see on Päike, mis ümber Maa tiirleb. Ja väidetavalt on Prantsusmaa haridussüsteem tublisti parem kui näiteks Inglismaa oma, nii et ma ei taha teada, mis seal veel arvatakse. Anna kannatust, tõesõna.

viimsed korinad

Vihkan seda, kui magama minnes on juba tunne, et on parem olla ja võib ehk päris tervekski saada, aga ärgates on jälle kogu maailm kaela kukkunud ja parema meelega jätaks üldse ärkamata. Täna on täpselt selline seis. Eile oli selline seis, et esimest korda selle firma jaoks töötamise jooksul olin päriselt natuke koledas olukorras. Nimelt tulin just ringkäigult tagasi, kui mingi tüüp, kes omadega täiesti kinni oli, majast väljuda tahtis, aga ei leidnud ust üles, vaid surus end kohe ukse kõrval oleva klaasseina vastu ja üritas sealt läbi saada. Õnneks tuli samal hetkel mingi majaelanik sisse ja lasi ta välja. Välja saades otsustas ta aga, et mõtles ümber ja tahab nüüd sisse tagasi. Lõgistas veits ukse kallal ja kuna ta mitme minuti jooksul mingit lahkumissoovi üles ei näidanud, kutsusin talle politsei. Siis avastas ta aga ühel hetkel, et ukse kõrval on ka minu ruumi viiv aken ja hakkas seda süstemaatiliselt taguma. St mitte sooviga valjusti koputada, vaid ilmselgelt sooviga see lihtsalt sisse lüüa – õnneks on ehitamisel arvestatud sellega, et selliseid asju võib ette tulla ja klaasid on vastavalt valitud. Veits kole oli küll, kuigi tegelikult oli ilmselge, et kui ta selle ka puruks jaksaks lüüa, ei suudaks ta oma konditsioonis mitte midagi edasi teha ega saaks sealt aknast sisse. Aga päris hea meel oli ikkagi, kui politsei kohale jõudis ja ta minema viis. Kusjuures mitte ühtki sõna see tüüp kogu selle aja jooksul ei öelnud, ei väljendanud mitte kuidagi seda, mida ta üldse tahab ja kes ta üldse selline on jne. Kas ta politseinikega suhtles või mitte, seda ma ei tea, aga minuga ei üritanud  ta küll mingil moel kontakti võtta.

Oi jah, raske on see ilmaelu. Praegu näiteks on mul vaniljemaitselist kohupiimakreemi, aga ma ei taha seda süüa, sest seda peab neelama. Aga ma tahan seda süüa, sest mulle meeldib selle maitse. Aga ma ei taha seda süüa, sest seda peab neelama. Fuck that, joon teed hoopis.