Vihkan seda, kui magama minnes on juba tunne, et on parem olla ja võib ehk päris tervekski saada, aga ärgates on jälle kogu maailm kaela kukkunud ja parema meelega jätaks üldse ärkamata. Täna on täpselt selline seis. Eile oli selline seis, et esimest korda selle firma jaoks töötamise jooksul olin päriselt natuke koledas olukorras. Nimelt tulin just ringkäigult tagasi, kui mingi tüüp, kes omadega täiesti kinni oli, majast väljuda tahtis, aga ei leidnud ust üles, vaid surus end kohe ukse kõrval oleva klaasseina vastu ja üritas sealt läbi saada. Õnneks tuli samal hetkel mingi majaelanik sisse ja lasi ta välja. Välja saades otsustas ta aga, et mõtles ümber ja tahab nüüd sisse tagasi. Lõgistas veits ukse kallal ja kuna ta mitme minuti jooksul mingit lahkumissoovi üles ei näidanud, kutsusin talle politsei. Siis avastas ta aga ühel hetkel, et ukse kõrval on ka minu ruumi viiv aken ja hakkas seda süstemaatiliselt taguma. St mitte sooviga valjusti koputada, vaid ilmselgelt sooviga see lihtsalt sisse lüüa – õnneks on ehitamisel arvestatud sellega, et selliseid asju võib ette tulla ja klaasid on vastavalt valitud. Veits kole oli küll, kuigi tegelikult oli ilmselge, et kui ta selle ka puruks jaksaks lüüa, ei suudaks ta oma konditsioonis mitte midagi edasi teha ega saaks sealt aknast sisse. Aga päris hea meel oli ikkagi, kui politsei kohale jõudis ja ta minema viis. Kusjuures mitte ühtki sõna see tüüp kogu selle aja jooksul ei öelnud, ei väljendanud mitte kuidagi seda, mida ta üldse tahab ja kes ta üldse selline on jne. Kas ta politseinikega suhtles või mitte, seda ma ei tea, aga minuga ei üritanud ta küll mingil moel kontakti võtta.
Oi jah, raske on see ilmaelu. Praegu näiteks on mul vaniljemaitselist kohupiimakreemi, aga ma ei taha seda süüa, sest seda peab neelama. Aga ma tahan seda süüa, sest mulle meeldib selle maitse. Aga ma ei taha seda süüa, sest seda peab neelama. Fuck that, joon teed hoopis.
Pärdikute päevaraamat 